Loos on asju. Algab selle hooaja viimane kirjandussaade loos on asju. Ja nagu juba varasematel aastatel kombeks saanud tutvustavad siis hooaja kaks viimast saadet kevadeti Eestis aset leidvaid kirjandusfestivale. Möödunud korral rääkis Jan Kaus koos Berk Vaheriga mai algul Tartus ja ka Tallinnas aset leidnud kirjandusfestivalist Prima Vista. Mina olen Peeter Helme ja räägin täna koos Tallinnas toimuva kirjandusfestivalil head Read korraldustoimkonna liikmete Krista Kaera ja Igor botjuhiga sellest, mis siis tänavu Mil head read viiendat korda juba aset leiab. Kirjandussõpru ees oodata võib. Iseenesest kirjandusfestivali formaat väga palju nende aastate jooksul muutunud ei ole. Mäletan, et kunagi alguses katsetati telgis olemist ja kuigi see ideena tundus romantiline, olen minagi seal telgis Lüdisenud ja kuulanud, kuidas tormituul vastu Dirgi katet plagiseb. Nüüd on pea esinemiskoht Kirjanike Liidu musta laega saali aga see ei ole selles mõttes suurt midagi muutnud, et ega siin vist kirjandusfestivalide osas nagu väga palju mingit revolutsiooni teha ei saagi, et see formaat kipub ikka üsna sama olema või on tänavu midagi sellist ka ees ootamas, mida kunagi varem kas siis festivalil head Read või üldse kirjandusfestivalidel nähtud ei ole? Ei, tegelikult midagi väga uut ei ole, võib-olla ainult, et oleme natuke rohkem rõhku pannud Tallinna keskraamatukogule koostööle just sellega ja seal on enamasti toimuvad kõik meie niisugused esinemised, mis on seotud Aime kirjeldusega ja diskussioonid, mis ei puuduta otseselt ilukirjandust. Selle võrra oleme saanud natukene rohkem üritusi muidugi teha, aga kõik muu läheb üsna traditsioonilist rada. Võib-olla ka võib öelda, et natuke rohkem rõhku, seekord koostöös teatritega. Meil on üsna tavapärane juba see, et kirjandusfestivali eelõhtul toimub Draamateatris üks esimene lugemine. See toimub ka nüüd sedapuhku Madis Kõivu näidendiga keskmängustrateegia. Aga meie kõigi suureks rõõmuks on sel aastal siia tulemas Tom Stoppard. Tänu suurepärasele koostööle Tallinna linna Trio draamateatriga. Nii et tõesti võib olla, et siis näitekirjanduse roll on suurem. Võib vist ka öelda, et kuigi igal aastal on siia ikkagi rahvusvahelise mainega selliseid kaalukaid kirjanikke toodud nagu nii suurt staari, sellist tõelist elavat legendi nagu Tom Stoppard ei ole Eestis tükk aega käinud. No ei saa päris niimoodi öelda, sest kui hakata mõtlema tõesti neid inimesi, kes siin on ka käinud, siis David mütsil, kes käis möödunud aastal võib-olla lihtsalt kuunin või mõni varasematelgi aastatel käinud kirjanik on ikkagi väga suure suurusjärgu tähed. Võib-olla lihtsalt Tom Stoppardi selle võrra teatakse rohkem, et tema näidendid on Eestis palju lavastatud ja ta on ka filmi stsenaristi noh, just ütleme vahetult peaaegu enne tema saabumist oli ka meie kinodes võimalik vaadata Anna Karenina, mis oli tema stsenaariumi järgi. Aga võib-olla see on isegi selline Eesti teatud mõttes eripära, et kirjandusfestival rohkem koostööd teatriga teeb, et eestlased on ju sellised parajad teatrifanaatikud ja mingis mõttes loomulikult teater ja kirjandus käsikäes käivad. Ja kindlasti ja teine asi, et tegelikult terve selle aasta jooksul on teatrit teinud mõnes mõttes suurepärast tööd just näitekirjanikke siiatoomisega ja see on vist ka uue maja näidendite lavastamise lepingutes sees, nii et siin on järjest käinud David Edgar, söör David herr, nüüd tuleb Ben, Tom Stoppard, kõik need on ikkagi väga kaalukad näitekirjanikud, rääkimata sellest, et ütleme, lähematest maadest, võib-olla soomlaste kusagilt mujalt juba tulevad esietenduseks ikkagi. Et kohale? Nojah, aga teine asi muidugi, mida ju ka ikkagi nii head read, kui üldse kirjandusfestivalid püüavad teha, on siis mitte ainult takerduda staaridest, staaride aitavad kindlasti publikumassi kohale tuua aga kindlasti püütakse ju nende festivalide kaudu tähelepanu juhtida ka nii välis- kui kodumaistele sellistele autoritele, kelle nimel võib olla väga laia tuntust, ei ole. Et võib-olla sa, Krista, äkki oskad tähelepanu juhtida mõnele sellisele välisautorile, kes ei ole vähemalt Eestis seni oma tõlgete kaudu väärilist tähelepanu saanud, aga kes nüüd tänu festivalile ehk siis rohkem fookusesse. Satub ausalt öeldes, ma arvan, et need, kes on juba Eestis avaldatud, nende tuntus on ka Eestis olemas mingil määral. Natukene muidugi tasub meelde tuletada, et kunagi loeti väga suure rõõmuga Jennifer Charlestoni raamatuid Dalton ilmunud Loomingu raamatukogus varjudne palgellija hiljem illusionist. Ja ta on tõesti kirjanik, keda möödunud aastal näiteks elutöö preemiaga iiri kirjanduse suure auhinnaga. Siis ma loodan, et kirjandushuvilised jõuavad enne festivali läbi lugeda veel kohe ilmuva raamatu John Brent saidilt, mille nimi on uppumiste suvi. Teda ei ole enne Eestis avaldatud. Ta on suurepärane luuletaja ja proosakirjanik ja uppumiste suvi kujutab endast äärmiselt põhjamaist ja müstilist ütleme niisuguse teispoolsuse elu ja surma piiri peal kõndiv poeetilist teost. Loomingu raamatukogus ilmunud Paulo noori on ka esmatutvustus Eestis, aga sellegipoolest see raamat Toma vaimukuse haaramusega ja ilmselt kõigile meelde, nii et on võimalus vaadata autorit ka esinemas. Ja kindlasti neile, keda huvitab ajalugu. Tasuks tulla kuulama kiis lõud, kes just äsja sel kevadel sai ka suurem briti ajaloopreemia ja need teemad, mida ta oma raamatus metsik manner on käsitlenud, neid päris kindlasti puudutavad ka Eestit, sest ta on kirjutanud ka Eesti ja üldse Baltimaade metsavendadest. Aga muidugi, peale selle on siin ka näiteks kaks iiri kirjaniku selline kinnessementsen thats, kellest ei ole midagi eesti keeles avaldatud. Ma ei usu ka, et niipea avaldatakse, aga sellegipoolest ma arvan, et see vestlus nendega, mis puudutab minevikupärandit ja tänapäeva nendevahelist seost unustamist, mäletamist ja oma klassis oma pärandist kinni hoidmist, selle hindamist või selle nelja tuule poole laskmist. Seda tasub kindlasti kuuluma tulla. Igor, et äkki räägime vahelduseks korraks eesti autoritest ka, et nüüd sai ära mainitud siin terve hulk lugemissoovitusi välisautorite hulgast, nagu neist veel vähe oleks siis keda eesti autoritest tuleks need enne festivali veel lugeda tingimata? Ta on ilmunud siin hiljuti mingeid olulisi või sulle meelde jäänud asju või kellele sa lihtsalt tahaksid praegu tähelepanu juhtida. Mulle meeldib mõelda festivalist kui peopaigast või, või see on nagu suurlaad. Et kui me jõuame festivalile, siis saame vaadata erinevaid esinejaid, eks ole. Ja festival on just selliselt korraldatud, et igaüks leiaks oma maitsele midagi head. Kui rääkida eesti kirjandusest, siis toimkond leidis, et oleks hea teha, luua niimoodi kunstlikult kahte rubriiki, üks on tinglik selline luulerubriigi ja teine proosarubriik ja iga rubriigi all siis korraldada midagi põnevat. Nüüd, kui rääkida luulest, siis meil on luulekohvikuteprogramm. Et iga päev festivali ajal toimuvad luulekohvikud teatud kohvikus, kavas võib neid näha, esinevad siis erinevad eesti luuletajad korraga üks luuletaja, näiteks esineb Eda Ahi, hiljutine Betti Alveri preemia laureaat, eks ole, kellel on romantilised ja väga mõnusad luuletused. Nii et kui on vastavad meeleolud, siis palun tere tulemast, kohvikusse pole oma kaaslasega, saab siis nautida sellist mõnusat luuleprogrammi või siis on selline esineja nagu Veronika Kivisilla, et saab kavast vaadata, kus ta esineb ja tulla kohale, kuulama, nautima tema luulet, mis käsitleb õnne, tähendust, õnneotsinguid. Või siis Elo Viiding, kelle loomingus on olulised võib-olla sellised sotsiaalsotsiaalsed teemad ehk mõtiskleda selle üle, kus me parasjagu asume ja kuidas seda võtta, kuidas sellesse suhtuda. Või siis Asko Künnap, tuntud oma sellises estraadi likus võtmes, osav luuletaja, kes oskab pakkuda suurepärast esinemist või show'd oma oma esinemisega. Mõistis Olavi Ruitlane ja Kaur Kender tuntud paar võib-olla kirjandussaatest, eks ole. Erudiidid ja, ja suured kirjandussõbrad samuti. Samuti pakuvad suurepärast meelelahutust kohvikuprogrammis ja ei saa muidugi jätta mainimata Mart Juure luulediskod. Ehk kuidas siis muusika ja luule sobivad omavahel, kuidas saab disko taustal luulet teha ja vastupidi, nii et selline luulekava? Igor, sa nimetasid nutsin terve hulga väga erinevaid, ka eri põlvkondadesse kuuluvaid, väga erineva luulelaadiga autoreid, kas, kas neil on mingi ühine nimetaja ka või mis olid need kriteeriumid, mille järgi luuletajaid valiti, või ongi eesmärk see, et pakkuda mingisugust läbilõiget sellest, mida praegu eesti luulest leida võib? Need ühisnimetaja, neid võib olla mitu. Kõigepealt, et kõlaksid erinevad hääled, eks ole, siis ometi on oluline see, et, et autoril oleks viimasel ajal ilmunud uus raamat, ta saaks tutvustada oma oma uuemat loomingut. Noh, ja muidugi erinevad põlvkonnad. Et nii nagu ma ütlesin enne, et see on selline laada moodi pidu, et saabki, igaüks saabki valida endale, mis, mis sobib ja mis meeldib. Ja proosa ja proosa osas, see on selline. Mulle tundub, et luulet võiksin võrrelda tisserdiga ja proosa proosakava on koostatud selliselt, et see on selline tugevam lõunasöök. Mentaalses mõttes intellektuaal ses mõttes, et on loodud Prosa eestide paarid, kes küsitlevad teineteist, vestlevad teatud teemal ja selleks teemaks on nende autorite uued teosed. Kui ma saaksin mainida mõnda paari, siis näiteks kohe ma näen siin kavas on selline intrigeeriv paar nagu Indrek Hargla ja Meelis Friedenthal mõlemad autorid. On leidnud laialdaselt arutamist, nende loomingut, arvustati. Nende loomingul on palju austajaid. Nende looming on hinnatud kriitikute poolt, nii et igati igati intrigeeriv paar ja ma arvan, et et sellest vestlusest võib tulla välja väga ja väga palju huvitavad ja põnevad. Või siis selline paar nagu Rein raud ja Peeter Helme. Rein Raua romaan konstruktsioon pälvis eelmisel aastal parima proosateose auhinna Kultuurkapitali preemia. Nii et jällegi veel üks võimalus saada lisanüansse sellest sellest teosest. Aga ma küsin korraks veel nii, et, et noh, et tegu on autoritega, kellelt on värskelt ilmunud teoseid, aga üldiselt neid asju on ka päris palju juba meedias käsitletud Hargla, Friedenthal, raud, et nad kõik on, mis on fookuses olnud, et kas siin on mingeid selliseid autoreid ka, keda? Tuleks laiemal publikul olles avastada, noh, kusjuures mind isegi väga ei üllatuks, kui võib-olla Friedenthal käiks selliste alla, sest et temalt on ilmunud suure vahega kaks proosateoste. Kuigi seoses Kultuurkapitali aastaauhinnaga oli tema mesilastest juttu siinsamas saates, me oleme Jaaniga seda käsitlenud jah. Et, et ilmselt on tema kindlasti selline, kes võib-olla võib liiga nii-öelda akadeemilised Te hulka kuuluda, aga kas sa nagu selliseid veel, kes kuskilt serva pealt tulevad või kellele sina tahaksid kohe eraldi tähelepanu juhtida? Kristo, sina ka, et. No ma arvan, et nad on siiski suurem osa ikkagi üsna tuntud, aga samal ajal kui palju nad siis praegu ikka laiemale publikule esinenud nad ei ole ja võib-olla nad on käinud mõnes raamatukogus või, või korraldatud nende esinemine. Esitlus tähendab raamatu esitlus. Aga festivali eelis ongi just see, et tegelikult publik saab esitada küsimusi. Eriti tore on see, et nad just omavahel vestlevad, sest et selle vestlusega võib-olla tuleb ainult välja niisugused nüansid, mis muidu ei tuleks. See on teistsugune õhkkond. Teistmoodi räägitakse ja isegi ütleme on eeliseks see, kui inimesed on enne raamatut lugenud, siis nad saavad aru, millest jutt käib. Et väga sageli korraldatakse kohtumisega nii, et inimesed ei ole lugenud autoriraamatut ja ei oska nagu ka midagi isegi küsida ja siis on ka autor sellises olukorras, et ta peab rääkima midagi, et oma raamatut huvitavaks teha. Festivalil on palju mõnusam, selles mõttes. Samas tõsi on ka see, et väga paljud inimesed lähevad elus kirjanikku vaatama võib-olla lausa tõesti sõna otseses mõttes katsuma just selleks, et teada saada, kas nad ikka tahavad tema raamatut lugema hakata. Ka see on võimalik, jah, sest ma olen isegi selle orki muidugi langenud rahvusvahelistel festivalidel, hetke autori esineb, loetakse ette, isegi katkenud ja see tundub maailma kõige parem raamat, sest autor räägib sellest nii pööraselt haaravalt. Mõnikord on see tõesti ka olnud, nii et ma olen enda jaoks avastanud mingit täis ootamatud asjad. Aga noh, tegelikult on sellel festivalil Eesti publikul või eesti lugejatel haruldane võimalus kuulata ka seda, mida Sofi Oksaneni oma raamatust räägib, sest ta ei ole ei enne sellel teemal esinenud ega ei kavatse ka ilmselt aasta lõpuni Eestisse tulla, sest ta on lihtsalt sedavõrd seotud. Raamatut antakse praegu välja üle Euroopa ja ta kohusetundlikult käib seal esinemas. Aga kui sa mainisid seda, et te olete läinud selle orki, et mõni autor on kole haaravalt rääkinud, aga raamat polegi nii haarav olnud, et kas nüüd seda kava koostades siis nii Eesti kui välisautorite puhul võtsite arvesse seda ka, et kuidas keegi neist esineda oskab? Mõnel üksikul juhul on nii, et noh, lähed lihtsalt välja, hea õnne peale, aga praegu need inimesed, kes siia on tulemas, on kõik väga head esinejad, ma olen ikkagi neid näinud rääkimas ja esinemas ja publikuga suhtlema vähemalt väliskirjanduse poolt. Ja no ma arvan, et eesti kirjanike kohta võib öelda sedasama, et need paarid on üldiselt kaunis toredad või ma ei tea, mida Igor, sina arvad. Jah, näiteks selline paar nagu Urmas Vadi ja Maarja Kangro, no on ju põnev, et see, see, et, et need autorid, eesti autorid, et võib-olla me oleme kedagi näinud, aga siin on neil teine ampluaa, eks ole, teine olukord, teine vestluskaaslane, et see teeb asja asja eriliseks ja see panebki teistmoodi avanema autoreid, eks ole. Et ikka uued olukorrad panevad meid tegema harjumuspärast asja teistmoodi kui tavaliselt. Või siis selline paar nagu Andrus Kivirähk ja Mihkel Mutt? No suurepärane ju. Laos on asju. Jätkub hooaja viimane kirjandussaade loos on asju, mina olen Peeter Helme ja täna on koos minuga rääkimas kirjandusfestivalil head Read, selle korraldustoimkonna liikmed Krista Kaeri, Igor koti juht. Rääkisime nüüd juba nii välis- kui eesti autoritest sellest, mille pärast tasub festivalile minna, mis siin toimub, millised formaadid siin on ja natukene sai mainitud ka seda, et festivali pea esinemiskoht on musta laega saal Kirjanike majas Harju tänaval. Ja et tänavu on rohkem üritusi ka keskraamatukogus ning Igor mainis sedagi, et toimuvad siis luulekohvikud. Aga milliseid kohti veel on, kuhu festival tänavu tungib, kui nii võib öelda? No üks selline koht on kindlasti lastekirjanduse teabekeskus ja seal toimuvad alates neljapäevast kuni laupäevani igal päeval kell 12 lastehommikud. Peale selle on neil kavas seal veel ka etendused, lasteraamatute vahetus, Laat tegevust peaks jätkuma vägagi põhjalikult kõigile lastele, seal. Ja muidugi traditsiooniks on juba saanud viie aastaga võitu. Praegu traditsioonist rääkida on kirjanduslikud jalutuskäigud, mis siis sedapuhku on metsakalmistule nõmmele ja loomulikult vanalinna, sest ikkagi rahva tungival soovil korraldatakse ka Apteeker, Melchiori retk. Ja teine retk inglisekeelsena. Apteeker Melchiori retked on vist iga aastaga natuke erinevad. Raamatust. Jah, natuke erinevad, ütleme nii, et kuigi Pirita kägistaja tuli just praegu välja, me siiski selle retkega Pirital ja tõenäoliselt ei jõua, nii et ikkagi piirdutakse kuskil vanalinna, aga ma usun, et vähemasti jutus räägitakse Pirita kloostrist. Ja siis on muidugi keskraamatukogu ja musta laega saal, nii et neile muidugi lisandub nii nagu igal aastal on, on luulekava, on ka Niguliste kirikus ja see toimub pühapäeval kell 13. Nii et kohti, kui palju võib öelda, festival täidab terve Tallinna kesklinna. Sa seadus, Harglaga mainisid ka juba sellist, noh, võib vist öelda žanri kirjandust. Selline fantaasiamaiguline ajalooline krimka. Mis üldse on või kas üldse tänavu on mingisuguseid konkreetseid fookused, kas mingid žanrid või, või mingisugused piirkonnad või nii, et kas midagi sellist on, millele on tänavu eraldi rõhku pandud? Võib-olla temaatiliselt näiteks sellel aastal tehakse juttu eestivene kirjandusest. Ehk oleme pannud tähele, et paaril viimasel aastal on juhtunud selline asi, et siinsed venekeelsed kirjanikud avaldavad oma teoseid kõigepealt eestikeelses tõlkes. Siinjuures võib näiteks tuletada meelde sellist romaani nagu Peotäis põrmu, mille autor on Andrei Ivanov millest väga palju kirjutati ja, ja arutati. Ent ometi pole siiani kuigi on möödas juba kaks aastat ilmunud vene keeles Songi anud eesti keeles olemas. Ja hiljuti oliga põifilimonovi romaani talazzadalazza esitlus ja ka sellel teosel oli täpselt sama olukord vene keeles seda raamatut ei ole, samas see on ilmunud nüüd eestikeelses tõlkes tõlgitud käsikirjast. Ehk siis on tulemas vestlusring, eestivene kirjandus, siin praegu osalevad siis Andrei Ivanov ja, või Filimonov ja mina siis küsin endalt, kuidas, kuidas on võimalik just selliselt tulla välja oma raamatutega või siis teine teema. Selline mõnevõrra eksootiline nagu Valgevene kirjandus. Meil ei ole festivalil varem Valgevenemaalt kirjanike külas olnud. Nii et see teeb selle festivali eriliseks. Muuhulgas tuleb esimene külaline Minskist, kelle nimi on Andrei Ivanovitš andrichadonovitšon, luuletaja, väga särav vesine taustal don ta prantsuse filoloog taga õpetab prantsuse keelt ja kirjandust Minski ülikoolis ja ta on ka teine klubi president, Valgevenemaa pin, klubi president. Ja ta räägib siis elust ja kirjandusest, Valgevenemaal tar on hea ülevaade olemas, selleks seda ta teeb. Reedel ja laupäeval ta siis esineb luuletajana ja ta teeb seda mitte üksi vaid koos Klaus ankersoniga, taani luuletaja, aga nii et selline luule tandem nagu Klaus ankerson ja Andrei kodanovitšon jällegi veel üks alažanr, eks ole, kaks säravad esinejad, kes kas astuvate dialoogi või vastupidi, Polimiseerivad. Ja Ma üritan siis tõlkida, munetan hädanovitši luuletused Valgevene keelest eesti keelde, et et meil oleksid väljatrükid kättesaadavad, et oleks võimalik jälgida siis mida särafadanovich loeb seal festivalil. Kui jah, Sandetest rääkida, siis valitseb meil siin muidugi tõeline niisugune žanrite kirevus. Peaaegu igal aastal on olnud ikkagi üks krimikirjanduse esindaja, seda ka sel aastal, Anders telemõtte Rootsist. Väga huvitav tav kirjanik, endine politseinik. Ja on ka tõesti nüüd üks žanr esindatud, mis pole enne olnud meil vähemalt kirjandusfestivalil ja see on ulmežanr, tuleb siia selle žanri üks silmapaistvamaid esindajaid, nimelt saalist Ross, kes siis on kirjutanud tõesti kõikvõimalikke variatsioone, ta on kirjutanud tõelist niisugust kosmoseooperit, kirjutanute kompootritega seotud ulmet täiesti niisugust karmi ulmet, et siis praegu on ilmumas tall Sari, mis segab keskaegset teised dimensiooni tegelased tänapäeva maailmaga. Ja võib võib-olla öelda, et ta on ise inseneriharidusega on tegelenud programmeerimisega, see aitab päris kindlasti natuke teise pilguga näha. Maailma ja tema kaks raamatut on välja andnud kirjastus fantaasia, nii et ta peaks olema praeguseks juba üsna tuntud eesti ulmehuvilistele. Ja ma loodan, et ta ei jää mitte viimaseks ulme või fantaasiakirjanikuks, kes siia tuleb, et see on alles algus. Aga millest selline valik, et kas kirjandusfestivali oli kuidagi liiga kitsas oma žanrivaliku poolest varem? Ei, aga lihtsalt, ma olen püüdnud siia ennegi kutsuda ulmekirjanike, neil ei ole olnud võimalik tulla, sest et ma arvan, tänapäeva ulmekirjanduse fantaasiakirjanduse parimate näidetega on ikkagi päris tõelise tõsi, kirjelduse hulgas. Ja ma pole kunagi arvanud, et peaks nagu ühte žanrit paremaks pidama ka teist või halvustama krimkasid või, või siis ulmet. Vastupidi see, mida peetakse siis niukseks ülimalt tõsiseks kirjanduseks, ammutab pidevalt endale materjali nii krimkadest kui ka siis ulmežanrist. Segunemine on juba nii kaugel praegu, et neid piire enam eriti tõmmata. Ja selles suhtes ma olengi hästi rõõmus, et õnnestus tõesti teha nii, et et ka see žanr on meil olemas. Nüüd selle esindaja ja pealegi veel sellisel tasemel esinenud esindaja Ja üks krimiautor tuleb ju veel, et võib öelda just nii, nagu alati, tuleb ka tänavu Chation kuulsin. Seda kindlasti ja aga seis on kujuline on ju tegelikult juba meil sama hästi kui toimkonna liige. Ja tema nüüd juba kirjutab meile sissejuhatusi kodulehele ja juhatab näiteks vestlusringi. Ja see vestlusring, mis ta juhatab, on tegelikult teemal, kuidas saaks Eesti kirjandus minna maailma. Selleks oleme varunud üsna pika aja, siia on tulnud mitmed väliskirjastajad ja kõigepealt selle vestlusringi juhatab sisse Christopher Matthews, kes on muutunud juba Lääne kirjastajate hulgas tõeliseks legendiks, sest mitte keegi ei otsi sellise visadusega tõlketeoseid, mida inglise keelde tõlkida. Ja mitte keegi ei ole seda teinud niivõrd pikalt ja järjekindlalt tema killast tan kirjastaja ja, ja ta on ka see mees, kes avastas Stig Larssoni tegelikult maailma inglisekeelse just inglisekeelse maailma jaoks. Ja ta jätkab sedasama tööd ikkagi väga usinalt, nii et, et minu meelest see tema siia tuleb, on peaaegu sama suur saavutus kui see, et Tom Stoppard siia esinema tuleb. Aga noh, mingis mõttes on ju Eesti kirjandus noh, ei saa öelda, et eesti kirjandus ei oleks üldse maailma läinudki. Ei, mitte seda, mitte seda, aga mida rohkem eesti kirjandusest eesti kirjanikest kuuldakse, mida rohkem nendega on võimalik rääkida, nende esinemist näha ja ka seda, mismoodi kogu Eestis see asi välja näeb, seda parem see on, sest seda on näidanud tegelikult ju, kui meie autorite teosed on ilmunud kusagil mujal, siis näiteks Prantsusmaalt korraldatakse tihtipeale siia retki, milles osalevad raamatukaup, mehed, ajakirjanikud, kirjastajad, tõlkijad, see huvi nagu selle maa vastu selle võrra kasvab otsekohe. Aga kas, kui Igor mainis siin seda, et tuleb, kas Valgevene autori on, kas seal on mingisugune šanss ka selles osas, et see kas nüüd just konkreetselt festival, head Read, aga üldiselt, et Eesti saaks toimida sellise Sillana ida ja lääne vahel kirjandussidemeid puudutama? No ma ei tea silla mõiste iseenesest, ma usun, et neid sillad on, on kõigisse nendesse maadesse, kelle esindajad siia Eestisse tulevad ja kas nad nüüd just siis peavad nagu selle silla ehitama ida ja lääne vahel ja ma arvan, et et meie festivali üks kõige suuremaid plusse ongi seentel väga väike, intiimne, ta kestab suhteliselt vähe aega, inimesi ei ole väga palju, mis tähendab, et Need autorid tihtipeale tulevad siia juba esimesel päeval ja veedavad terve festivali aja Eestis ja väga mitmed inimesed, ma olen saanud tagasisidet, et nad peavad kõige positiivsemaks selle asja juures just seda, et et nad saavad omavahel tuttavaks, nad avastavad enda jaoks kirjanikke, kellest nad enne eriti palju ei teadnud või natuke teadsid ja kelle vastu neile võib-olla ei olnud nii palju aega huvi tunda. Nüüd on need sidemed sõlmitud, loevad üksteise raamatuid. Ja seda võib tõesti nimetada ka sildadeks ja just seda ka, et igal aastal me oleme püüdnud siia saada Eesti lähiümbruse autoreid. Igal aastal on olnud mõni vene kirjanik, kindlasti on olnud Soome kirjanikud. Katsume Skandinaaviast tingimata tuua siia igal aastal esinejaid. Kahjuks on üks asi küll, mille pärast ei ole nagu eriti põhjust uhkust tunda, nimelt see, kui vähemil tutvustatakse, võetakse Läti ja Leedu kirjeldust. Kui Läti ja Leedu kirjandust oleks võimalik rohkem tõlkida Eestis, kas siis oleks tõenäoliselt võimalik siis ka igal aastal tuua meile kirjanikke, sealt? Võib-olla see väiksuse asi, mida sa mainisid, on selles mõttes positiivne, ütleme mitte ainult kirjandus inimestele sellise tavakuulaja jaoks, et ka temal on võimalik saada proportsionaalselt osa tohutu suurest osast programmist, mis kuskil suurel kirjandusfestivalil võimalik ei oleks ju, tegelikult on ka nii-öelda inimesel tänavalt võimalik ju kõikidele nendele maailmaklassi staarid on lihtsalt küsimusi esitada. Kes on kindlasti, tegelikult ongi see häda, et väga paljud maailma kirjandusfestivalid on muutunud omaette tööstusharuks, nad hakkavad juba muutuma tõesti pigem niisuguseks mehaaniliseks jadaks ja seda kurdavad kirjanikud ise ka, et neil kipub publikuga seal side kaduma ja peale selle nad tunnevad, et nad nagu lükatakse kuhugi lavale korraks, seepärast ei huvitanud enam kedagi et niisuguseid minifestivalid muutuvad tõenäoliselt üha enam hinnata. Kas need kirjanikud, kes tulevad mujalt Eestisse kui nad ei ole siin varem käinud, siis jällegi avastavad enda jaoks eestid eesti kultuuri, eesti kirjandust, nii mõnigi pärast kirjutanud Eesti kohta siin või seal kas kuskil kolumni sujuma ilukirjanduslikus loomingus? Nojah, nii et seda asja võib vaadelda ka kultuuridiplomaatia nii üheski teises suunas. Ma arvan jah, et just nii ühes kui teises suunas, et üks asi tuua siia huvitavaid kirjanikke, teine asi, et nad saaksid siin aimu millestki, mis siin toimub kirjanduselus, vestlustes neid toimub siin ohtralt, läksid tagasi ja räägiksid sellest, et siin on tõesti igati normaalne ja tore olla. Aga ma tahaks kindlasti veel mainida ka seda, et meil on olemas aimekirjanduse haru, mis on keskraamatukogu see seal toimuvad hästi huvitavad arutelud. Nagu näiteks ka, kas lähiajalugu on liiga lähedal, kus vestlevad Andrei Hvostov, kulle raig ja Tarmo Vahter või siis taimekirjeldus Eestis Rein Sander, Veronika Kivisilla, Ain Raal ja Marju Kõivupuu. Ja täpselt samuti ma usun, et pakub huvi Nabile sarma esinemine, see on nimelt autor, kes on kasvanud Suurbritannias islami kogukonnas ja kes räägib oma väga halbadest kogemustest noore tüdrukuna. Põhimõttel, et seda oleks hea teada kõigil inimestel, et nad julgeksid rääkida sellest, mis nendega on juhtunud. Ja keskraamatukogusse tasub kindlasti minna igal iga päev ja kuulata siis neid üritusi, mis seal toimuvat. Sest jah, aime või taimekirjandusajalookirjandus ja ka reisikirjandus on niisugused asjad, mille suhtes on võimalik siis seal aimu saada, et mis Eestis on huvitavat olnud. Oli juttu, luuletajate luule kõlab kohvikulavadelt aga oga, proosa võistulugemine. Et sellist sellist võistlust juhivad siis Mihkel Kunnus ja Reet Weidebaum ja Indrek Koff. Milles asi seisneb, seisneb sellest selles, et loetakse paberilt maha proosakatkendit kellelgi paremini välja etlemis võistlus, midagi sellist. Et noh, jällegi nõuab. See nõuab teist teistmoodi võimeid esinejalt, eks ole, sest proosa proosatekst kõlab kõlab teistmoodi kui luuletekst ja seal tuleb panna rõhku hoopis muudele nüanssidele. Ehk kuidas, kuidas see õnnestub, see on selline avatud võistulugemine, nii et iga soovija võib proovile panna oma võimeid. Kas ta saab sellega hakkama hakkama? Kui ta loeb Tammsaaret näiteks. Ühesõnaga toimub tõesti väga palju ja väga erinevale maitsele, ma usun, et et ma ei ole ainuke, kellel teid kuulates kõik nimed meelde ei jäänud, aga festivali kohta leiab siis kogu selle info ja rohkemgi veel, mis täna räägitud sai ka kodulehelt www punkt. Headriaaee. Ja lisaks on olemas ka ilusad mustad, oranžid festivali kavalehed, kus on siis ka autorite tutvustused ja üht-teist veel sees. Nii et ma usun, et igaüks, kellel vähegi huvi on festivali vastu, leiab infot piisavalt leiab sealt täpselt selle, mis teda ennast huvitada võiks. Ja tahan kindlasti öelda ka, et kui olite kodulehele läinud ja vaadanud ja need ajad, mis Kirjanike Majas ei sobi teile, siis tasub alati vaadata ka kõike seda, mis mujal toimub. Sest tegelikult esinevad üsna mitmed kirjanikud veel ka Solarise apollos ja Viru keskuse rahvaraamat. Jah, ja see festival on meie kõigi oma, see tähendab, et kui te vaatate näiteks internetis infot, siis ärge mõelge, et, et kui ma Juua sinna või tänna, et, et mis siis saab, tulge ikka kohale, seal on inimesed, kes võtavad teid lahkesti vastu, seletavad, soovitavad. Kõik saab korda ja kõik saavad olla õnnelikud. Aga see on ka võib-olla õige tähelepanek, et tõesti, kui ei leia seda üritust, kirjanik kangesti oli soov minna, siis tasub minna mõnele teisele, et olen ka ise kõigil nendel viiel aastal festivalil alati osalenud ja väga meeldivate üllatuste osaliseks saanud. Nii et loodan, et siis ka teie head raadiokuulajad saate meeldivate üllatuste osaliseks. Mina olen Peeter Helme, minuga koos olid stuudios Krista kaer ja Igor kuti uhkes, siis korraldavad teiste hulgas kirjandusfestivali head Read. Ja see oli selle hooaja viimane loos on asju. Kuulmiseni sügisel.