Tere algab kirjandussaade loos on asju ja täna on stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme. Oleme erandlikult kahekesi, aga selle eest on meil laua peal kolm raamatut lausa. Vaatleme täna kolme noorema põlvkonna naisautori, kolme novellikogu. Ja pärast nende raamatute läbilugemist saime aru, et kui alguses tundus, et meil on selline väga kena ühisnimetaja kolm pigem nooremat kui vanemat naist, kes kõik kirjutavad lühiproosat ja need kõik kolm raamatut on nüüd ilmunud hiljuti möödunud aasta lõpul, siis olles need raamatut läbi lugenud, saime aru, et tegelikult ega siin mingit ühisnimetajat ikka ei ole küll, et see, et nad kirjutavad novelle nii, et nad on naised, et nad teevad seda eesti keeles. Ei ole mingisugune piisav ühisnimetaja, et need on kolm väga erinevat raamatut, kolm väga erineva häälega autorit. Ja need autorid on siis Elo Viiding, Maarja Kangro ja Tiina Laanem. Ja kõigi nende käsitlused arusaamade elust, kirjandusest on äärmiselt erinevad, kui need mingisuguse lihtsustuse või üldistusena öeldes võib öelda, et Elo Viidingu teised, mille on siis välja andnud kirjastus tuum püüab elu väga kindlateooria raamidesse suruda ja mulle isegi tundub, et autor läheb tigedaks, kui talle tundub, et elu ei mahu tema teooria raamidesse. Vähemalt minuni kandusse tema tigedus ka väga hästi üle. Maarja Kangro Eesti keele sihtasutuses ilmunud tantellik auk on pigem võib-olla sellise autori raamat, kes saab aru, et elu on nali ja võtabki seda naljana. Tiina Laanemy õnnelik jää, mille on välja andnud kirjastus pegasus katsub siis samuti elu vaadelda justkui naljana. Aga mulle tundub, et autorile jääbist sellisest igapäevaelust väheks, et ta katsub oma lugudesse põimida maagilise realismi või lihtsalt ütleme muinasjutuelemente meil on sellised üsna vägivaldsed üldistused ja võib-olla Jansa tahadki mulle kohe äkki hoopis vastu vaielda. No selleks, et selle vastu vaielda, võiks äkki hakata kuidagi riburadapidi liikuma, et võtaks kõigepealt mingi ühe teose neist kolmest ette ja käsitleks seda pisut pisut põhjalikumalt, et äkki alustaks näiteks Maarja Kangro tantolikust. August, nagu ma aru sain, siis raamat Ta on sinule ka kui neist kolmest kõige sümpaatsem. Maarja Kangro proosa on mulle tegelikult ikka meeldinud, minu jaoks oli see väga meeldiv üllatus, kui ta. Millal see siis oligi, neli aastat tagasi, viis aastat tagasi? Omanovellidega vist kõigepealt ajakirjas vikerkaar välja tuli ja need on alati väga vaimukad, toredad olnud. Mulle meeldib see, et ta suudab väga originaalselt vaadelda, isegi mitte lahendada, vaid just nimelt vaadelda üsna igapäeva elulisi seiku ja näha neist midagi suurt ja põnevat. TEMA tantaliku auku lugedes ma mõtlesin muidugi ja on pidevalt ka sinu peale, sest mul on meeles, kuidas kunagi ütlesid mulle, et sul on kõrini sellest kirjandusest, mis tegeleb ainult kirjanikuks olemisega ja ma kujutan ette, et võib-olla Maarja Kangro puhul see võib sind häirida, sest et tõsi, ta on sind Altelikus augus peategelane enamasti minajutustaja kipub ikkagi selline kirjanik ja laulusõnade kirjutaja, tõlkija Maarja ise olema. Et võib-olla see võib mõnda lugejat juskui peletada, teisest küljest jällegi julgeks pigem nõnda reklaamivalt öelda. Minu meelest suudab Maarja väga hästi sellisele ütleme tavalugejale, kes iganes see siis on inimesele, keda tingimata võib-olla kirjanduse siseelu ei huvita, arusaadavaks teha selle, et ka kirjanikuna Tegelikult on ju nii, et Maarja Kangro ajab ju kogu nende lugude taustal mingit mingit oma asja, et tal on mingisugune oma programm või omad põhimõtet tead või mingid kindlad motiivid, millele ta pidevalt rõhub ja rõhutab et tõesti ütleme, lugude pealispinnal ta kujutab, eks ju, haritlaste ja kõige sagedamini just kirjanike maailma, aga nagu talle kombeks püüab siis eemaldada selle kohalt mingit nagu stereotüüpset õhulist aurat. Mulle nagu tundub, et Maarjat arvatavasti häirib see, kui kui kunsti või kirjandust kujutatakse ette mingi sellise, eriti õhulise vaimse vaimse valdkonnana. Et ei tasu mingi vaimu ja vaimsuse taha pugeda, et ka ütleme haritlastelt käib armastus kõhu kaudu, see tuleb minu arust väga hästi esile. Selles loos klaasnuudlid. Loen siit väikese katkendi. Liise ja Matilda sõit klaasnuudleid vaikselt janurisemata jälgis neid, jah, tüdrukud olid tublid demokraadid, kodaniku ja vastutustundega inimesed. Klaasnuudleid, krevettide ja kanaga sõid nad täpselt sama isukalt kui omletti, tuunikala, salatit või kukeseene kastet. Kenad inimesed, intelligentsed, ilmselt elus kannatanud kõigele vaatamata jälgis, kuidas Liisa ja Matilda nuudlid korralikult ära sõid. Ta tundis nende suhtes päris tugevat füüsilist tõmmet. Tsitaadi lõpppoint on siin selles, et need klaasnuudlid on peaaegu et söödamatena üle soolatud. Ühesõnaga see ei ole just kõige parem kokk. Ja siis ta sedasi väga pingsalt uurib ja vaatleb nii-öelda teisi loomemaja inimesi, kes siis seal õhtusöögil osalevad, et kuidas nemad siis klaasnuudleid suudavad süüa. Noh, minu meelest siin klaasnuudlite loosse tuleb sedakaudu eredalt esile stantellilku augu leitmotiiv. Et ka intelligentsete inimeste elu suunab olelusvõitlus ja selline, eks, kes teeb kõige paremini süüa või väga humoorikas grotesksed jutus žürii saab auhinna, see, kes kõige paremini kakleb, kes kõige kõige paremini nii-öelda žüriiliikmetele vastu lõugu sõidab. Ja noh, siit tuleb muidugi välja jälle üks selline väga Maarja Kangro-le omane hoiak, iroonia irooniaks midagi Kangro väga igiomast. Kangro, mis selle noh, minu arvates üks kõige tugevamaid eestkõnelejaid praeguses eesti kirjanduses kas pole äkki nii, et ta mingis mõttes nagu Mihkel Muti mantlipärija mingisuguste hoiakute osas Ja need paralleelid tekkisid minul ka, et nüüd, kus sa kasutasid sõna iroonia, siis on see paralleel kohe eriti kerge tekkima, nii et ei, ma ei vaidle selle vastu. Kusjuures ka teatud sorti eneseiroonia. Et Kangrot vist inspireerib noh, üldse kirjaniku ja ülepea haritlasi, ühiskondliku rolli muutumine, see tähendab selle rolli kahanemine. Et kui, kui see tihtipeale võib esile kutsuda just nagu sellist võib-olla kaeblevat või kaebliku alatooni, siis siis võib-olla Maarjale Maarja Kangro lahendab seda nii-öelda huumorivõtmes. Ta nagu väheke sarnane Jürgen roostele luulaseks kasutab nende nii-öelda haritlaste probleemide kirjeldamisel irooniat, aga muidugi Kangro kasutab neid ilma roostelik valu karjatusteta. Tsiteeriksin paari kohtusid. Ärgem mõelgem suure maailma raamatupoodide nurgatagustes Talle riiulitele ega sellele, et mõned neist, Me lapsukestest lähevad peagi saatkondades tasuta jagamisele saatkonnas on neid tegelikult veel terve virn. Miks siis nüüd kohe niimoodi härra atašee, meie antoloogiad on nõutud taga otsitud kaup, mida uuritakse hardalt nagu pühakirja. Või siis üks teine koht. Ja siis peax tõlkekristus olema ühtlasi kirjastamis kristus ja lugemiskristus. Ah nii nagu riigenese meelest pidi aegade lõpul saama lunastatud saatan pidi aegade lõpul saama tõlgitud, kirjastatud ja loetud iga soovija luuleraamatuke romaan, elulugu-traktaat, väitekiri, laastukogu, tsitaadi lõpp. Ta siin tuleb see, ütleme esile jälle seesama hoiak, et ka nii-öelda kirjanikke maailmas käib varjatud mõnevõrra Sublineeritud olelusvõitlus. Nojah, aga see on siiski ka ainult üks tahket nii siin santerlikus augus, kui siis Maarja 2010. aasta novellikogus, ahvid ja solidaarsus on juba lugusid, mis räägivad sellist üsna tulutu Dust luhtuvast läheduse otsimisest. Sedasama tantaliku augu niminovelli on ju sellise kaduva armastuse lugu tegelikult, kus ka ei puudu omaeneseiroonia ja ka iroonia selle armastatu või kunagi armastate suhtes, aga et jah, selles mõttes on sul muidugi õigus, et kõik need, need inimlikud teemad on siin sees ja maarjajah vaatlebki. Seda, kuidas intellektuaal, kes justkui mingisuguse romantilise ettekujutuse põhjal peaks pidevalt pegasuse turjal kappama tegelikult ikkagi õhust ja armastusest ei elavaid vaid elab ka nendest ülesoolatud nuudlitest või siis homaaridest, mis on mõeldud kahele, aga mida süüakse üksi. Just nimelt muide ma tahtsingi tegelikult juttu sellele, et tanterlikus haugus, motiive, mis pole otseselt seotud nii-öelda haritlaskonna eksistentsiaal, istlike piinadega või kirjanike allasurutud auahnusega. Mõnes loos roomab ringi ka midagi üldisemalt elule omast mingi ähvardav või ohtlik element, ma ei tea, kas sa panid seda tähele, aga aga noh, on mõnes loos miski, mis annab mõista, et elu ei saa kontrollida, ta sahiseb nagu uss rohus vastavat elule peale ongi läbi. Kas sa mõtled näiteks seda Giuliat ja Leedu küsimus absoluutselt, jah. Ja muidugi ma arvan, et see ilmselt ongi Maarja Kangro üks tugevusi, et ta räägib sellest, mida ta teab, ehk siis enda elust oma katsumustest intellektuaalsel väljal, aga samal ajal suudab selle kasvatada üldinimlikuks ja loomulikult ühegi inimese elus ei puudu ka sellised irratsionaalsed hirmud Kokkupuuted sündmustega, mida ei suudeta kontrollile, millest ei saada aru sellest Juliaci Leedu küsimuses on siis tegelikult tegu mingisuguse viirusega millesse ilmselt peategelane vist nakatub või vähemalt see oht on. Igatahes suudab ta jah, siis põimida need et selliseid üldinimlikud asjad muidugi igaüks meist kokku puutub ilusti kirjanduseks, et selles mõttes võib vaadelda seda ka natuke surmatantsu, näete, et ole sa kes tahes paavst või keiser või kirjanik või mitte, on asju, mille vastu keegi meist ei saa. Jajah no lisaks sellele Julio ootamatule haigestumisel on siin novellis ka äike ja siis selline mingi ähvardav furgoon. Ja kuigi lugu lõpeb justkui poolelt lauselt, oli see noh, tegelikult minu jaoks tantaliku augu paugu kõige võimsama atmosfääriga lugu. Aga vot see oli seal praegu väga hea märkus, et sa ütlesid, et kuigi lugu lõpeb justkui poolelt lauselt ma arvan, et siin teiste autorite juures me jõuame veel nende lugude lõpetamisest ka rääkida, aga Maarja puhul kahtlemata oluline on see, et need on tõepoolest novellid, need on oskuslikult lahendatud ja nad lõppevad väga, täpselt ja õigesti ja ta suudab väga hästi point. Luua jah, tuleks siis veel mainida ühte ühte ja samasuguse ähvardava atmosfääriga lugu nimega saluut kus on muidugi kasutatud ka sellist traditsioonilist kirjaniku elu motiivi, et külaskäik raamatukokku, kus keegi sind kuulama ei tule. Aga nende kahe loo põhjal siis ja Leedu küsimus ning saluut võiks isegi pakkuda, et Maarja Kangro võiks kirjutada päris ägedaid õuduslugusid tegelikult sellist iroonilist horrori. Ja miks mitte, miks mitte? No jällegi tulen korraks tagasi sellesama ahvide solidaarsuse juurde, mis siis ilmus nüüd kolm aastat tagasi, oli? Sealgi on ju selliseid lugusid, mis, noh milles vigast ja õudsat. Milles on selliseid ebameeldivaid elemente, mida soovi korral saaks paisutada õuduslugudeks. Öös on asju. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on saatejuhid Peeter Helme, Jan Kaus ning täna räägime siis uuemast eesti novellist. Eelmise aasta lõpul ilmus siis teatavasti päris mitu tähelepanuväärset novellikogu. Ja täna käsitleme neist kolme võib-olla kõige silmapaistvamad Maarja Kangro tanterlikust, august sai juba räägitud ja nüüd võtame siis tuntud luuletaja, proosa, eesti Elo Viidingu uue novellikogu, teised. Ja enne, kui ma selle raamatu käsitlemiseni jõuan, siis tegelikult tahaks rääkida ühest huvitavast kirjanduslikust, vestlusest, mis mul hiljuti oli Facebookis. Ja ma olen üks selline noorem kolleeg, nimeks on tal Juhan raud. Temaga me tihtipeale arutame kirjandusest ja filmist. Ja temaga on tore rääkida, sest ta on selline minust paarkümmend aastat noorem, selline tema hoiakud on, on sellised jõulisemad äkilisemalt, mina olen juba selline vana ettevaatlikum kahtlevam mees. Ja Ühes kohas siis Juhan raud kirjutas, kuidas ta jagab kirjanikud tinglikult kaheks just selle põhjal, kuidas nad oma tegelastest suhtuvad. Et on olemas külmad kirjanikud, kes suudavad tihtipeale väga täpselt oma tegelastest liikuda ja peeneid erisusi märgata. Aga nad teevad seda sellise pool teadusliku huviga. Kalkuleeritud, vaatlevad teatud distantsilt, juskui mikroskoobi all. Sellele vastanduvad soojad kirjanikud, kes elavad oma tegelaste juhtumisi koos nendega, siis võib-olla mitte ainult läbi, vaid ka üle. Ja sellega seoses meenus mulle, et olen ise kunagi pakkunud välja ligilähedase jaotuse, et mõned kirjanikud vaatlevad oma tegelasi nagu kirurgid ja mõned vaatlevad nagu patsiendid. Et kirurgi vaatepunkt võib isegi patsiendi omast täpsem olla, ta suudab näha väikseid tunde virvendusi, selliseid vaevu tajutavaid meeleliigutusi, mis võivad suuri torme esile kutsuda, ka see jääb ikkagi kuidagi kõrval pilguks mille eesmärk pole eelkõige kaasatundvaid registreerida, mitte kaasa elada, vaid nii-öelda juhtumit kirjeldada. Patsient aga lähtub patsiendi tunnetest tema valust ja tema hirmudest. Ja võib-olla siis tõesti kirurgi pilk, Ta on tihtipeale jahedam, pidistantseeritum noh, ta on läbilõikav. Ja siis selle läbi lõikavusega võib kaasneda ka iroonia, patsiendi pilk on soojem, võib-olla isegi kuumav. Siis ma hakkasin mõtlema, et äkki Maarja Kangro novellid kisuvad sinna nii-öelda selle kirurgi hoiaku poole. No ma ütlen, et see on loomulikult selline üldistuseks, igas kirjanikust peab olema ning kudurgi kui patsienti. Aga ütleme, et Maarja Kangro loomingus on näha võib-olla rohkem seda soovi vaadelda inimesi nii-öelda kirurgi pilguga ja siis sellele vastanduvat. Elo Viiding püüab olla siis nii-öelda patsiendi poolel. Ja kuidas sulle tundub? See on küll huvitav, et sa nii ütled, minu meelest ainuke tunne, mis Elo Viiding oma tegelaste suhtes on või valdav tunne, on jälestus võib-olla ka mingisugune teatud sadism nende suhtes. Maarja Kangro võib-olla jah, püüdis oma raamatust täpsemalt kirjeldada, aga mulle tundub, et just selle tõttu, et kuna ta enamasti on minajutustaja, stan rohkem sees? Jah, mulle tundub see praeguse üllatamisse, ütled, sest et tõesti siin Elo Viidingu teistes enamasti tunnete ju. Mulle tundub tõesti vastikust oma tegelaste suhtes mõne suhtest, võib-olla temas on kaastunne. Aga ei, kaastunnet ei ole, on võib-olla mõistmine, aga igatahes halastust ma küll väga ei näe. Mulle tundub see pigem sellise sellise koonduslaagriarstid. See on väga ränk hinnang, nüüd me peame jälle jagunema siin heaks politseinikuks. Politsei sai, aga ma ei ütle, et need lood halvad oleks. See tunne, mis mulle jäi, selline üsna kuri ja kui ma juba saate alguses ütlesin, et mulle tundub, et Elo Viiding püüab maailma allutada teoreetilisele kontseptsioonile, ma ei saa siit raamatust päris lõpuni aru, milline see on, aga ma tean, et muude kirjatööde põhjal arvan end aimama, mis see olla võiks. Mulle tundub, et ta on väga armutu maailma suhtes, kui maailm ei taha sinna teooriasse ära mahtuda. Ja siis ta lüpeldamiinuma tegelasi No okei, sellega ma olen nõus, et Viidingu raamatud moodustavad tegelikult üldse sellise suure loogilise terviku ja kõik kokku ongi üks selline võitluslik poeetiline programm milles on väga lai ja tugev ühiskondlik sõnum. Ja noh, ma olen ka nõus sellega, et see kerge lugemine ei ole, aga noh, ma arvan, et see ongi kviidingul taotluslik, et noh, minu meelest tema võitluslikkuses on midagi nagu šamaanliku ühesõnaga seal on mingi selline noh, mana element, mida ei saa nagu mõõta teljel, et kas meeldib või ei meeldi. Võib-olla see, et ei meeldi, tähendabki nii-öelda Elo Viidingu loomingu või ka teiste kontekstis just midagi muud. Kedagi teist kahtlemata, et kas siis see, kui lugejast tekib ka tülgastus või vastumeelsus näitab ainult seda, et tekst on piisavalt kõnekas. No kusjuures jah, minu arust Viidingu programm näebki ette, et lugemine või kirjandus ei pea pakkuma kergendust ei pea pakkuma lohutust või pääseteed ja no ma ei arva, Peeter, et sina seda otsile, eks. Aga ühesõnaga, mulle tundub, et tema programm ongi see, et lugeja tuleb paisata endast välja, tuleb kuidagi paisata ta nägupidi põrmu tema nii-öelda vaatepunkt, et muutuks ja olen ka nõus sinuga selles suhtes, et noh, tegelikult isegi laiemalt ma arvan, et Viidingu teksti iseloomustab kolm sellist äratuntavat joont. Ja kui need jooned kuidagi ühenduvad, siis, siis ei hakka minu arust tekst väga hästi tööle, et esiteks on tal selline ühiskondlik sarkasm just nimelt sarkasmita enam nii-öelda Maarja Kangro lik iroonia vaid midagi palju Griftisemat Salvavamat ma loen näiteks koha ette. Graafik on ligikaudu niisugune. 21. detsembril on peod tuttavate või töökaaslastega, 22. detsembril peod kaugemate sugulastega. 23. detsembril peod lähimate sugulastega. 24. detsembril on peod pereringis. 25. detsembril on peod sõpradega, 26. detsembril on peod tuttavat tavatega. 27. detsembril on aastavahetuse peod töökaaslastega. 28. detsembril on aastavahetuse peod tuttavad, et ega 29. detsembril on aastavahetuse peod kaugemate sugulastega. 30. detsembril on aastavahetuse peod lähimate sugulastega. 31. detsembril on aastavahetuse peod sõprade-sugulaste ja peretuttavatega. Sel ajal tuleb kaasa elanike suhtes mõistust ilmutada, kõik tahavad ennast lõdvaks lasta. Tsitaadi lõpp. Siis on selline psühholoogiline täpsus. Noh, minu meelest ikkagi Elo Viiding näeb tihtipeale väga hästi nii-öelda inimliku käitumise interaktsiooni olukordi väga hästi läbi, näiteks loos meie tähelapsed on, eks Karli nimeline atraktiivne mees. Tsiteerin siin Elo Viidingut, ainuke sofistikkeid mees minu tutvusringkonnas. Aga ometi on seda Karli siis, kes eksperimenteerib lugudega üsna kerge endast välja ajada, kui lugu tema enda minapilt hakkab kõigutama. Lihtsamalt öeldes teisi mõõtma ja kaaluma, kõik mihklid endaga on ikka raskem ja mulle ikkagi tundub, et, et ma ei saa olla sinuga päris nõus, et seal ütleme, kandev suhe tegelastest sanalt jälestus, sest sest mõnelegi loole lisab mõjuvust just vaatepunktide vahetamine, mis lisab tegelikult mõnes mõnes kohas isegi põnevust, näiteks lugu kaks päeva ja kolm kuud on ju üles ehitatud vastakate seisukohtadega inimeste vaidlusele nende nii-öelda vaimsetele, kehalistele, põrkumistele, ja siis kolmas on tegelikult filosoofiline alltekst ja taust, mis, mis ei tee sellest raamatust loomulikult nii-öelda laiade laiade lugejaskonna kondade raamatut. Et noh, no mulle on alati tundunud, et Viidingut on mõjutanud tugevalt psühhoanalüüs. Olgu lihtsalt praegu nagu öeldud, et teda paistab kummitavat üks noh selline põhiküsimus, kuidas leida nii-öelda paratamatult, ent antud nii-öelda nii-öelda emakeelega paika seatud reaalsusest iseennast. Ja noh, ma arvan, see põhjustab sellist nagu praegu, et, et tegelikult minu meelest ei võitlegi niivõrd nagu tegelastega inimestega vaid vaid nende nii-öelda põhimõtete või hoiakutega mida need inimesed kannavad, et et noh, inimesed on nagu nende hoiakute käes, need teised. Jah, kõik on õige, mis sa ütled, et see kõik on siin raamatus loomulikult olemas, et. Ja jah, ja ma võib-olla väljendasin ennast natuke halvasti, ma tahtsingi öelda, et jälestus tingimata ainuke tunne on, aga mulle tundub küll, et see on üks määravaid. Tõsi, seda vaatepunkti muutus siin esineb ja näiteks kogumikust kõige pikem lugu kestmine on ju tõesti psühholoogiliselt väga põnevalt ja hästi üles ehitatud, kas on võimalik kaasa elada nii? Sellele kirjade kirjutajad on mina jutustajale kui, siis järk-järgult saada aru ka nendest tegelastest, keda ta kritiseerib ja kõik, see on väga täpselt tõesti vaimustavalt hästi kirjutatud tegelased tulevad kohe piltidena silme. Samal ajal ma siiski julgen väita, et siin kogumikus, kuigi ta on üldiselt väga hea poeetilise keelega, esineb mõningaid ebaühtlasi. Ma pean näiteks ütlevad sedasama meie tähelapsed, kuigi jah, see, mis seal juhtub, kuidas Karl endast välja läheb, kui üks lugu tema kohta käib? Kuna mulle tundus, et seda lugu oleks võinud veidi rohkem lihvida, rohkem võib atmosfääri üles ehitada, praegusel kujul tekkis seal minu arust hästi palju küsimusi, et mis aeg see, mis koht see on, see peaks justkui praegu nüüd ja praegu olema sellisena ei ole usutav. Noh, nii et selliseid asju ja seal kuskil mujal märkasime ühte räiget stiili määratust kus tundub, et, et Eloviilingul vist sai fantaasia otsa teedeelnud, kuidas lauset lõpetada, lause lõppes, nii et läksin endale kööki kokteili segama. Andke andeks, noh, niimoodi pornoajakirjanduses kirjutada, aga mitte mitte poeetilise proosakogumikus. Nojah no minu meelest siin on ikkagi see, et mida ma ütleks Elo Viidingu kaitseks, on see, et minu meelest on see ikkagi väga, väga läbimõeldud tervik. Tähendab, need teised ei ole siia pealkirjaks valitud juhuslikult, eks, et nad, need teised ongi siis need inimesed, kellesse Elo Viiding suhtub nagu patsient patsientidest, loomulikult ma olen sinuga nõus, et siin on siis ka see teine sotsiaalne nii-öelda need esimesed kellesse ta nii, noh, ütleme suure kaasaelamisega ei suhtu, kelle suhtes tõesti, võib-olla mana läheb ajutine, liiga liiga nagu võimsaks kätele. Aga, ja, ja muidugi, et selle, see on raamat, mis nõuab kahtlemata tähelepanelikku lugemist ja samal ajal noh ma ei tahaks ka, et mulle tundus, et sa kipud inimesi liiga ära hirmutama, see jule raskelt kirjutatud, ta nõuab tähelepanelikku lugemist, aga tõesti keel on tegelikult ju hea, poeetiline kohati lausa tõmbab enda rütmi kaasa. Kuna tegelaskujud üldiselt need näited, mis ma tõin, olid kaks tõesti üsna erandlikku näidet siit raamatust tegelaskujud ju muidu ja olukorrad on väga veenvad ja sellise mitte ainult psühholoogilised täpsed, vaid ka noh, nii-öelda materiaalselt täpsed ennast on võimalik nendesse olukordadesse panna ja neid asju ette kujutada. Siis see teeb selle lugemise muidugi palju kergemaks. Ja ma just tahtsin rääkida seetõttu, et mulle tundus, et sina hirmutad lugevad. Rohkem, ma arvan, me kumbki ei taha lugejaid ära hirmuta, absoluutselt. See on selline, painama jääb kogu, aga eks tõesti, nagu sa enne ütlesid ka Elo Viidingu programm on ju ka mina arvan seda ja ma usun sina ka kirjanduse eesmärk ei ole ainult see, kõik õnnelikuks saaksid vaid kirjandus peab suutma silmi avada. Elo Viiding seda siin väga kangesti püüab ja vast see on see, mis selle raamatu raskeks teeb, et ma arvan, mõlemad just raadiosaadet silmas pidades lugesin raamatuid kiires tempos läbi, see ei ole tegelikult kiire tempo lugemisraamat, sest et siis tuleb küllastus sellest tema programmist. Seda tuleks lugeda rahulikult ja aegamisi. Et siis on võimalik ka järele mõelda, et seda ma veel täna hommikul siia tulles märkasin, et et ma ei ole tegelikult jaksanud väga palju selle raamatule mõelda paljud probleemid, asjad, mis seal on, kummitavad peas, ilma et ma oleksin jõudnud nad enda jaoks lõpuni läbi selgeks mõelda. Nii et jah, ta on selline oma tempot pealesuruv raamat ja ei armasta seda, kui temast liiga kiirelt üle käiakse. Jah, ja huvitav on see, kui võrrelda teda Maarja Kangro siis Kangro tegelikult mõjub Viidingu kõrval üsna rahuliku Fotet pehmena. Kangro iroonia paistab korraga soe. Ja, aga noh, see ongi ju soe, et siin selle Elo Viidingu raamatu välimus on juba sellised terashall ja hallid, sinakad toonid. See raamatus sees olev atmosfäär on samamoodi väga kalk ja karm ja üsna hirmutav. Et jah, see, mida männe Rääkisin kirurgiliste patsiendist, et see tuleks ka tegelikult vähekene võib-olla üle mõelda, aga ma ütlen, et minu meelest see põhiline telg siin raamatus on võib-olla mõne lugeja jaoks liigaskimaatiline. Aga kindlasti ta minust kutsub, kutsub järele mõtlema meie enda nii öelda ühiskondlikke rolle, inimese ühiskondliku roll elus. Et selles mõttes noh, vägagi nii-öelda häälekalt tähelepanu nõudev teos Jätkub kirjandussaade loos on asju stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme. Ning täna vaatleme kolme uuemat novellikogu. Oleme juba rääkinud tõlkinud Maarja Kangro Talterlikust August ja Elo Viidingu novellikogust teised. Nüüd jõuame siis tänase saate kolmanda ja viimase teoseni. Milleks on siis Tiina Laanemy õnnelik jää. Õnnelik käe on siis raamat, mis on, ma ei teagi, kas alapealkirjastatud või lihtsalt nii-öelda žanrimääratlusega varustatud juba kaane peal, siin on kirjas novellid ja lühijutud. Ja ta sisaldab endas siis väga erineva pikkusega üsna erineva suunitlusega lugusid. Neist kell on ilmunud ka ajakirjas looming, mida võib vaadelda siis ka nii, et nad on juba omalaadse tunnustuse saanud. Ja nende vahele on pikitud siis mõningaid laaste, millest mõned jäävadki sellisteks üsna vähe ütlevateks. Minu meelest teised võib-olla mõjuvad põnevamalt. Ja kui varem sai siin nii Maarja Kangro kui Elo Viidingu puhul, räägiti üsna palju sellisest tugevast teoreetilisest aluspõhjast. Et kumbki kirjanik ajab mingit oma programmi, mida võib näha ka nende teistes teostes. Ja Elo Viidingu, teised ongi võib-olla mingi kriteeriumi järgi hoopis rohkem filosoofiline raamat, kui lihtsalt ilukirjandus. Siis ma usun, et ma idee Tiina Laanemine liiga, kui ma ütlen, et siin sellist suurt programmi ei ole, kui siin üks programm on, siis võib seda võib-olla hästi niimoodi ettevaatlikult maagiliseks realistiks nimetada, samal ajal võrreldes mõne teise eesti autoriga on see maagiline realism, testib ütleme muidugi vilksamisi või vaoshoitud, väga, väga, väga vaoshoitud sees. Võib-olla on Tiina laane meil ka selline huvi muinasjuttude vastu, ka see käib siit läbi. Ja muuseas, ma julgeksin öelda, et siin on selline mängurõõm ja see on iseenesest üks tore asi, et mul on mulle endale avaldusega sügavat mõju. Stephen kingi raamat kirjutamisest, kus ta räägib oma kogemustest kirjutamisega seoses ja sealt jäi mulle meelde üks väike lausekild mis samal ajal on üks väga hea õpetust lühiproosa kirjutamiseks. Ja mulle tundub, et võib-olla andiinaga seda raamatut lugenud. Et nimelt see lause kilbis tiival kinnisel ütleb, on see, et lühijutu kirjutama hakates see omavahel kokku ootamatud asjad. Ja seda siin raamatusse esineb. Ühest küljest räägivad ju paljud need jutud sellisest tavalisest eesti elust aga mingi hetk katsub siis autor pööratanud pea peale või lisada sinna mingisuguse noh, teinekord ütleme lauset päris jabura komponendi ja isegi julgeksin öelda, et mõnel mõnel nende parematest hetkedest julgen näitena tuua kogumikku teise novellimedal proua pallile on see vaated selline Mihkel Muti lik lausa kuidas olukord keeratakse väikse nõksuga absurdi. Nii et siit raamatust leiab selliseid üsna erinevaid asju üsna erinevaid püüdeid, aga ma julgen väita, et võrreldes Maarja Kangro, Elo Viidinguga on see raamatu vahest neist kolmest kõige sellisem katsetuslikum ja ütleksin, et et autor alles otsib seda, mis talle päriselt nende lühiproosamaailmas meeldib, sest et jah, nii-öelda meenutuseks, et Tiina Laanem pilt on varem ilmunud, siis romaan väikesed vanamehed ja teine Roman ka teine romaan, sidrunid ja siilid ja, ja lühiproosat, et on siis nagu öeldud, ajakirjas looming ilmunud, aga see on tema esimene vastav kogumik. Ma ei tea, võib-olla tõesti jah, et Elo Viidingu on ju väga selgelt oma hääl ja Maarja Kangro oli samamoodi. Ja saate alguses ütlesid, et neil kolmel raamatul on nagu väga vähe sellist ühisosa. Ja noh, tõesti esmapilgul paistab, et Loviidingul ja Tiina Laanemil kirjanikena novellikirjanikuna on väga vähe ühist. Et noh, tõesti, kui kui Viidingut lugedes võib tekkida tunne, et ta püüab defineerida mingit väga jõulist ja selgelt programmi ja vastandust ja samas noh põgeneda ise nagu mingit defineerimispüüdu teest, siis Laanem tõesti jutustab lihtsalt lugusid, ma võiks isegi öelda, et fiiling jutlustab ja ja Laanem jutustab. Et fiilingu austajale või plaan on paista isegi nii-öelda noh, meelelahutuslik, aga minu meelest on tegelikult Laanemile viidilingul suurim ühisosa, kui esmapilgul paistab. Noh, muidugi see, kuidas ühisosa väljendub, on nagu sootuks erinev, et ütleme, selliseid võimsaid, selliseid loosunglikke aforisme nagu Eloviidingul noh näiteks see tuntud ütluse parafraas, mis on lubatud emale, pole lubatud naisele, eks kogu see, selline keskmise temaatika, mis on tegelikult väga-väga oluline, mis tegelikult juba kestab raamatust raamatusse tuletame meelde, et Elo Viidingu eelmine eelmine raamat kandis nime kestmine seal noh, seda defineerib seesama vastandus nii-öelda esimeste ja teiste vahel nii-öelda päeva, inimeste ja hämaruse inimeste vahel, sellise enesekindluse ja eneseotsingute vahel ja kõik, niisiis Tiina Laanem on palju vaoshoitum, nagu juba öeldud, palju rahulikum, aga mulle tundub, et mõlemad kirjanikud vaatlevad kriitilise pilguga praegust ühiskonnakorraldust. Ja noh, fiiling loomulikult ründab ja ründab mentaliteeti selle kõige sügavamas mõttes. Aga Laane nii-öelda kirjeldab selle mentaliteedi nii-öelda üksikväljendusi. Kui sai juba viidud jutt Viidingu sellisele ütleme emade või emaduse ründamisele, siis, siis sellega minust haakub noh, minu arust väga hästi. Tiina Laanemy novellikogu viimane lugu, vanad naised, mis minu meelest minu jaoks vist ongi üks tema paremaid lugusid mis räägib naise vananemisest mis räägib, eks, vanast naisest kui inimesest, keda mees enam ei vaata. Ühesõnaga, naise ütleme, naine vana siis, kui mees enam talle tähelepanu ei juhi. Eksloos on siis üks Angeelika nimeline Angeelika nimeline naine ja temast noorem sander keda siis huvitab külon, seelik aga, aga tõesti on tööalaselt mitu, kui naine Sandžerliku loeb Sanderi näidendit, et mis ei meeldi talle, aga ometi ta valetab mehele, et noh, päris huvitav, täitsa hea. Ja, ja see on selline väga huvitav pettust, ringmäng tekib siin loos. Et sander petab ennast, ses peab Angeelika huvi siiraks seeliku huvi nii-öelda siis tema loomingu vastu siiraks. Angeelika petab ennastest, püüab Sandris enda kui naise vastu huvi äratada. Ja siin tekib selline kujutlus naisest kui, kui mehe mehe varjust et tantšerlik, abilsabson Sandri tekstist nii-öelda lavastamis kõlbulik, aga mingit tähelepanu või tunnustust on seelikule sellest ei tule või ei jagu. Ja noh, mingisugune selline siis hoiak, mida võib nimetada feministlikuks, kuigi kuigi ma ütlen, see on jälle väga-väga ohtlik, ohtlik see on selline. Mitte väga õnnelik jää, millele liigume, kasutades sõna feminism sellepärast et noh, kas või Viidingu puhul, ma arvan, et minu arust oleks ekslik rakendada Viidingut ainult või eelkõige feminismi vankri ette ja laanemets samamoodi. Aga mingisugune naise, naise hingeelu uurimine või või selle hinge ja kehalisuse sidumine. Ma arvan, et see on nüüd selline asi, mis küll tegelikult, et iseloomustab kõiki kolme autorit, nii Maarja Kangrot, Elo Viidingut kui ka Tiina Laanem leiab seda kõike, aga Tiina Laanem on selle nagu erid eriti selliseid keskendunud pilgu alla võtnud väga rahuliku pilgu alla. Minu arust tema on neist kolmest autorist kõige rahulikum. On küll jah, see paralleelmisse Viidinguga tõid, ühiskonnakriitilisus on kindlasti olemas, samal ajal millisel, millisel eesti proosa autoril seda ühiskonnakriitilisust siis nii väga ei oleks, mingil määral on see vaat et kõikjal ikka olemas oodataksegi. Olgu, ma olen nõus, aga, aga ütleme, et küsimus ei ole mitte selle sellest siis, et mis, mis tekstis on, vaid vaid milline on teksti püüdeks, milline on autori taotlus, ütleme, et Mehis Heinsaare taotlus ei ole ikkagi ühiskonnakriitilisus, ütleme paljude selliste Tartu eksperimenteerida, et taotlus ei ole ühiskonna nõus, nõus? Jah, selles mõttes küll. Tiina Laanem vaatab sellist. Paavo Matzini doktor Schwartzi raamat, eks, kas see on ühiskonnakriitiline, ei ole ju, eks teda huvitavad hoopis muud asjad. Küsimus, kas ma jään vastuse võlgu, sest ma tunnistan ausalt, et ma ei saanud sellest raamatust aru. Aga sellest, sa said aru, et ta ei ole tema esimene taotlus ei ole ühiskonnakriitilisust ja kaasaegse ühiskonna kriitilise pilguga mõõtmine, sest minu arust nagu laanime raamatusse on sellele lähenetud erinevate nurkade alt on küll jaa. See mulle siin raamatus meeldis, et üldjuhul kuigi jällegi mõne sellise vääratusega autor teab, millest ta räägib suudab päris hästi luua tüüpe. Näiteks lühike lugu Steve Jobsi jälgedes, mis ausalt öeldes noh, nagu midagi erilist ei olnud mingit erilist pointi, siin ei olnud samal ajal tegelaskujud, et sa lihtsalt teatrilavatöölised olid väga usutavad tüübid. Ja samamoodi mind täitsa üllatas see raamatu esimene lugu, Harhaa puhkus, kus siis peategelane härra H on ärimees, kes ei saa ega saa endale kuidagi puhkust võetud, sest et kogu aeg on midagi vaja teha. See olukord ja siis tema pereelu kirjeldusi, nii see kõik mõjus väga veenvalt ja ja samal ajal tõesti ilma igasuguse hüsteeriata. See on jah, väga nii-öelda mõnusat. See on see, mis mulle meeldis ka Tiina Laanemäe debüütromaani väikesed vanamehed puhul. Et ta suudab ilma sellise suure paanikata ja suure suurte loosungitega tõstatada täiesti elulisi, reaalseid probleeme, mis ei ole ei tea kust välja võetud, et võib-olla mis mõnes kohas häirib, on see, kui taotlusi nendes lugudes on tihti kirjeldada üsna reaalset maailma, nii nagu ta siin nüüd ja praegu on siis kipuvad pisiasjad, mis sellega vastuollu lähevad, häirima ma ei tea, võibolla võibolla ma olen tähenärija, aga novellis mõni mõis häirib mind see, et mees läheb lennujaama ja ostab endale pileti Peterburi lennule. See ei ole võimalik, sellepärast et see oleks Vene viisat vaja, mille taotlemine võtab nädalaid. Et kui, kui juba kirjeldada realismi, siis katsuda seda teha ka realistlikult, et see oleks üks minu selline väike etteheide. Muus osas oli ju mõni mõni mõis väga hästi üles ehitatud lugu sellest, kus see mõis on ühe, mitte väga hästi toimiva abielu võrdkuju ja kuidas otsitakse siis selle kõrvalt lahendusi, mis on ka ainult pseudolahendused. Sest et küll tabureti peale siia istuda ja venelannast naine, kes lõpuks koju tuuakse, mõjub ka ikkagi veidi mõistmatu. Aga kusjuures kui rääkida sellest novellist mõni mõis, mis mulle ka väga meeldis siis tõesti, see sinu märkus on väga asjakohane, ma olen täiesti nõus selle aga mind lugedes üldse häirin või ma ei pannud seda tähele ja ma arvan, et seetõttu, et mõni mõis on selline väga hea idee, novell. Ühesõnaga idee on see, et inimene pole kunagi käesolevaga rahul. Et mõisahoone maal vahetatakse üürikorterid, et noh, linnas oleva üürikorteri vastu seal käitunud ennast paremini, kusagil ei tunta ennast hästi, et see, mis sul käes on, see sind ei rahulda, ikka jookseb kuhugi edasi. Minu arust noh, ütleme, et ta on mõnes mõttes võib-olla klišeelik, eks me teame seda. Aga ta minust elegantselt lahendatud ja minu arust just juhib juhi plaanemy nii-öelda tekste võib-olla isegi nagu selle Viidingu võitluslikkuse lähedale landasti võitlejaks temas ei ole, raievud on, ta on rahulik ja ta kaalub asju asju kuidagi rahulikumalt. Noh, väga rahulikult. Aga ütleme, et selline terav pilk ikkagi asjadele sellele, et mis on meie mentaliteediga lahti, eks. Miks me ei suuda olla õnnelikud sellega, mis meil parasjagu on? Minu meelest väga ajakohane minust. Et võib-olla sellega ta võikski tegeleda, sest minus endas tekitasid väga palju küsimusi need lood, kus ta katsub siis seda maagilist realismi sisse põimida, olgu selleks siis näiteks õnnelik jää või ka tigedat, lähed samasse tigedalt tähed, aga minu arust küll väga hea lugu ja väga elegantselt jällegi lahendatud, aga samas õnnelikus jääs tekkis mul lõpus rohkem küsimusi kui vastuseid küll oli sinna pandud sellest üsna klassikalist muinasjutuvõtet ja küll oli pandud sinna siis sellist moodsamat maagilist realismi sisse ja kui see lugusid läbi sai, siis ei saanudki aru, millega siis lõpuks tegu on? Nojah, ma nüüd, enne nagu ma asusin Elo Viidingu kaitsele asuma praegu Tiina Laanemäe kaitseväe lihtsalt seetõttu, et mulle tundub, et see on jällegi selline idee, novell et räägib õnne imperatiivist või sellisest õnnepalavikust, eks mis, mis meie praegust elu juhib, eks et selline selline nunn, mis välistab ebaõnnestumise. Et, et selline õnn, mis ebaõnnestumist ei andesta, minu arust selle idee idee on nagu niivõrd kuidagi asjakohane ja tõsine. Et noh, mingid sellised ühed nihked ühele või teisele poole su sees mind eriti ei häirinud. Ei noh, see, see on mulle endale ka selge, et sa selline idee novell on, aga sellisel juhul minu etteheide oleks see, et miks katsuda seda siis ühes lühikeses novellis mitme erineva kujundi kaudu lahendada, et see jäi lõpuks kujundid hakkasid 11 koormama ei häirinud, et selles mõttes näiteks tigedad tähed oli palju elegantsem, kus kuulus kunstnik tuleb välismaalt Eestisse, tahab oma pildialbumi teha, palkab selleks endale ka toimetaja ilmselt autobiograafilisi noote näha. Kalpsapsis ringi, jookseb ühte ja teise-kolmandasse kohta midagi asja ei saa sellest raamatust. Ja lõpuks tuleb siis see väga kaunis unenäokujund nendest tähtedest, kes herilastena ründavad siis seda kunstnikku. Siin oli kõik väga ilusti paigas, oli see üks väike, veidi justkui tegelikult isegi mitte maagiline, lihtsalt üks selline unenägu kujund sisse toodud, mis kuidagi tegelikkusse ka üle tuli, kas päriselt või mitte, kes seda teab. Ja ei olnud millegagi liialdatud. Et see võib olla tervikuna, ongi minu selline kriitika selle kogu aadressile, ta jääb ebaühtlaseks, siin on paremaid, sinna nõrgemaid, iseenesest on nad üsna hästi liigendatud, siia tugevamad lood vahelduvad nõrgematega, et üldmulje jääb ju tegelikult väga hea. Ja ma ise küll ootan huviga Tiina Laanemilt tulevikust lühiproosat aga mõnes kohas on näha sellist väikest ebakindlust või võib-olla on see ka lihtsalt katsetamisrõõm, mis väga ei hooligi sellest, et mida siin meiesugused arvavad. No ei tea, ma arvan, igale kirjanikule vastu koju oluline on, aga see on sul tegelikult päris hästi öeldud, et, et siin on selliseid unenäolise elemente, mis, mis seda realistlikku põhi tonaalsusteks siis kuidagi elavdavad, et näiteks seesama avanovell härra puhkus sinuga, et räägitakse töönarkomaani saatusest, eks sellega selline väga selge, et praeguse aja ühiskonnale iseloomulik teema töönarkomaania ja siis korraga tekivad sellised ämblikumunad naha alla, eks, et jällegi väga-väga huvitav ootamas. Aga iseendalegi, see on ju kõik unenägu. Mitte miski ei lähe tegelikkusega vastu olla. Eetris on kirjandussaade loos on asju, stuudios on saatejuhid Peeter Helme ja Jan Kaus. Täna käsitlesime uuemat eesti algupärast novellikirjandust lähemalt siis kolme raamatut, mar Kangro raamatut, dantali pauk, Elo Viidingu raamatut teised ja Tiina Laanemäe raamatut õnnelik jää. Ning nüüd, olles jõudnud saadet lõpetava rubriigi, nii ilus koht poleks sobilik lõpetuseks lugeda väikene katkendusest Mihkel Muti novellist. Sest nii Tiina Laanemäe kui Maarja Kangro puhul sai mainitud nende mõttelist seost Mihkel Muti loominguga. Ja see väikene lõik pärineb siis Mihkel Muti 2007. aastal ilmunud novellikogus siseimmigrant. Ja see räägib samamoodi kirjanikku, taimisest, raamatukogudes. Inimesi hakkaski tasapisi kogunema, tuldi vaikselt, pool piduselt riides, võeti serveerimislaualt kohvitassi taldrikule, paar küpsist lasti silmadel ringi käia, otsides endale kohta, võeti siis istet ja tarduti paigale või sosistad põgusalt naabritega. Koos Roberti kirjandusringi juhataja Sirje sohver Maidu ning kilehäälse vanamehega, kelle nimi oli Elmar, tuli kokku mõniteist inimest, nii et umbes pooled toolid said täis. Normaalne sisendas Robert endale, mida ta oli siis lootnud, et vaimustatud rahva hulgast tekib uksele tropp, et muist peab jääma koridori, kiigates teda säravi silmi üle eesolijate peade, ihates osadust kirja härraga. Need ajad, kui neid oli üldse olnud, jäid kaugele minevikku. Nüüd oli teine aeg ja see oli kõige tavalisem koht Eestis, kus inimesed nägid hommikust õhtuni vaeva oma igapäevase eluga ning täitsid sellest üle jäävad tunnid. Lihtsate lõbudega lähedal asuvas linnas polnud kõrgkooli kolledžit, Polnud ajalehte ega raadiojaama, polnud kunstigaleriid, rahvateatrit ega muid kultuurikoldeid. Isegi raamatuid müüdi Maidu sõnul üksnes kaubanduskeskuse paarilt lühikesel riiulilt. Kust pidid need raamatuhuvilised siia sattuma. Normaalne, ütles Robert endale veel kord. Nii see pidigi minema. Roberti üleelamistele vaatamata soovitame teil lugeda raamatuid. Kohtume kahe nädala pärast.