Mina oma juttudes mõtetes viibin ikka selles Pärsia võlumaailmas, kus ma viimati käisin ja veel üks tore näide illustreerimaks, milline see rahvas ja millised need inimesed on. Me olime Iraanis sellises linnas nagu Essfafan, mis on siis tõesti üks linn, mis jäi siis omal ajal sellele kuulsale siiditeele tohutult võimsat ja ilusate sildadega kolm vana silda, neist kaks tükki on kahe või kolmekordset tohutult ilusasti välja valgustatud. Seal õhtuti jalutavad inimesed üle silla, siis paistis veel täiskuu seal sildade kõrval ja seal silla nagu sees, kus läks nagu talkowid niimoodi läbi, seal toimus nii-öelda piknik, inimesed sõid ja jõid, seal nad olid välja tulnud hästi hästi, hästi võimsad sillad. Ja siis Essofonis on muidugi ka maailma suuruselt teine väljak pärast siis Taevase Rahu väljakut, Pekingis on siis see maailma suuruselt teine väljak üldse. Egofon oli väga tore linn kõigi oma Ethani kuulsate vaipadega ja, ja inimestega, aga ühel päeval me otsustasime, et meile keegi soovitas ühte väikest linna, mille nimi oli varsaneja, varsanee oli meie sihtkohaks, sellepärast et öeldi, et see väikene armas tore linn. Ja sealt saab minna kõrbesse, et jälgida päikeseloojangut, et kõrbes on päikeseloojang eriline vaatepilt. Ja ühel reedesel päeval me sinna sõitsime, aga reede on neil nagu pühapäev. Nii et reedel on neil nagu kõik turud ja poed üldiselt kinni. Ja nii nagu meil pühapäev. Ja siis me mõtlesime, et ongi tore Fahhanist välja minna. Me leidsime väikese tolmuse bussiterminalist, mis viis meid kohale. See buss oli pilgeni täis. Selle inimesed istusid põrandal mootori peal, väikesed lahtivõetavad toolid võeti lahti ka, kõik veeti ära täiesti olematu hinnaga. Sinna me jõudsime sisse, oli unine, unine, suhteliselt tühi linnake. Ja Me kõndisime seal ringi. Päike oli juba kõrge, palav oli ja vaatasime seal linnas nagu ühtegi taksot küll leida ei ole, kes meid sinna kõrbesse viiks nagu reisivõistkonnaga lugenud. Ja siis lonkisin seal ringi ja siis üle tee. Lehvitas meile üks puuvilja müüa, nagu nad ikka sealsed inimesed tervitavad ja mõtlesime, et läheme üle tee ja küsime, et heide, kuidas kõrbesse saab, läksime sinna ja küsisime, et ei tea, kuidas kõrbesse saab. Samas sõitis temast mööda mööda tänavat jalgratturil, ta hüüdis. Ei, ei kuule, kuidas nad kõrbesse saavad. Helistama Mailil ütles jalgrattur helistatigi mailile. Väli nuhkinud veel selle, et seal on mingisugune kanga kudumise atraktsioon. Turistid võivad vaadata, kuidas kangast kootakse, mõtlesin, et oi, see oleks väga huvitav ja me küsisime inimeste käest, üks juhatas näpuga sinna, teine tänna, keegi ei teadnud. Ja siis jalgrattur ütles, et a- Ismail, kohe tuleb oma autoga siia. Tahate näha, see on nii lähedal, ma võin nii kaua teid selle vaibakuduja juurde. Ja me läksime sisse mingist praost kuume poleks iial osanud oma targa aruga minna. Läksime sinna. Ja seal oli üks ruum. Seal tuli vastu meile üks küürakas mutike. Ta puges auku. Sellel oli nagu auk, nagu hakkaks keldrisse minema, panin oma jalad sinna, sinna jooksid mingisugused niied välja, nagu kangas oli üles pandud ja seal ta tegi mingeid linikuid suga hakkas väga kiiresti käima. Samas ta rääkis selle, meie jalgratturid kogu aeg juttu. Ja me ei jõudnud ära imestada, kuidas ta istub seal au. Kuus Auguse, seal valmivad need linikud, nii et mingisugust suurt tehast manufaktuur ei olnud, oli üks küürakas mutike ühes augus ja vuristas neid linikuid teha. Siis tuli Ismail ütlesid. Oi, kas te minu seda hostelit te olete näinud, et ma olen seal hostelis, mina võin kõrbesse viia, kas te söönud olete? Lõunat söönud, ütlesime, et ei ole veel, tähendab njoni tulete meile, ma annan teile süüa ja tegelikult mul on seal üks punt rahvamuusikuid ja nemad lähevadki kõrbesse ja teiseta nendega kõrbesse minna. Kusjuures teile kõik tasuta? Ei, ei, ei, mis sa nüüd ei, nad lähevad sinna, te saate nendega kaasa minna. Aga kõigepealt lähme meile sööma ja me läksime siis tema aeda siis laotati maha, tõmbavad maha sihukesed toredad kiled ja sinna pannakse need toidud kõik peale ja tõesti, seal olid siis samastajaid, Esmahhani linnast oli üks bussitäis inimesi pärast me rääkisime nendega juttu olnud, et kõik olid erinevatelt elualadelt, aga neid ühendas siis rahvamuusika. Ja siis me sõime ära, kõik muidugi tutvusid meiega, üks küsis isegi kohe telefoninumbrit, kui ta minut aega näinud. Ja kõige toredam oli see, et nad Ootlased siis seda aega, millal sinna kõrbesse sõita, et see oleks just selline päikeseloojangu ajal ehk siis enam-vähem kella viie paiku. Või natuke enne seda õhtul. Ja siis kõik istusid vaipadel seinte ääres maas, seal ma pakun, oli ikka üks kolm-nelikümmend inimest. Ja siis üks mees võttis kätte mingi keelpilli. Ühel naisel oli trumm, ühel kõige vanemal proual oli käes mikrofon ja seal oli niisugune kunstnahast kohvrike, kus sees oli ka kõlar ja nad hakkasid laulma. Nad laulsid oma rahvamuusikat, mängisid pilli, paljud inimesed hakkasid kaasa laulma ja sellest oli vähe. Sisend hakkasid tantsu lihtuma andja tantsimine ka välja, niimoodi, et natuke nagu noh, kuidas edasi anda, nagu nagu India või kõik käib nagu kätega. Ja siis tantsisid naised ja siis tantsisite mehed ja siis tantsijatega läbisegi, aga 11 ei puudutada, kõik käib nagu selle kätega ja kehaga põhiliselt küll seal käed on graatsiliselt ja muidugi oli ka, meile ei antud armu, meid tiriti ka ikka sellise tantsurütme, me püüdsime ka midagi järgi teha ja kui me midagigi tegime, seal olid nii tohutult rõõmsad ja naersid ja ja nalja sai hästi palju. Ja siis me sõitsime selle grupiga lõpuks sinna kõrbesse, seal kõrbes, muidugi, jälle võeti see pillid ja värgid välja, mis oli imetore, sest tõesti päikeseloojang kõrbes ei olnud minu jaoks nii suur vapustus, see on täpselt sama nagu me käime mere ääres päikeseloojangut meid vaatamas, ikkagi horisonte silmapiir on lage ja siis kaob see päike siis ta tekitab üles pärast need värvid, kõik need pilved, mis juhtub, Tarson, kõik valgustatakse välja, nii et see on väga-väga sarnane, aga päikeseloojang on ju alati ilus. Olgu siis meres või kõrbes. Ja siis nad leidsid mingid oksis pandi lõkked põlema siseselt laulsid veel selle saatel kõik seal. Mehed istusid selles bussis, kus kohvreid alla pannakse, istusid kahekesi, seal musitseerisid, siis lauldi lõkke ääres läks juba pimedaks. Ja siis muidugi meid oli organiseeritud ka nende bussiga Essofoni tagasi, sest ütles, et ega peale kella kahte ühtegi bussi sinna tagasi ei lähe. Aga kui te ei taha siia linnakesse jääda, siis nemad viivad teid lahkesti ära. Nii jõudsime bussi, oli pime. Nii kui buss hakkas liikuma, pandi muusika, põhjatuled, sätmisid ja läks suuremaks tantsuks. Talts bussi vahekäigus, ega seal saigi jälle nagu kätega teha. Ja ma mäletan, minu hitt oli see, kui ma tegin nagu Ervin Aabel sellest hiromant pastelli või mis ta oli, tegin kätega, keelatakse keeletuks keeletuks, kui kellelgil tuleb sellest filmist ette, siis noh, mis seal ikka seal vahekäigus teha sai, aga see põrmustab Iraani naised täielikult. Ja siis juhtus seal niimoodi, et see tants läks nii ägedaks. Naistel ütleme keskealistel natuke noorematel naistel vähemalt kolmel neljal lendasid peast ära rätikud, Nende juuksed olid korraga lahti ja see oli üks huvitav seik, siis see kõige vanem proua, kes oli see-eestlaulja, Neil tänapäeval on kõigil telefonid olemas, millega filmida ja siis keegi filmis seal ja siis ta tuli nagu ütles, et sellele oma grupi inimesele kuuleb. Tead, mitte mingeid tõendeid ei ole vaja. Palun ära filmi seda nii, et nad ise nagu aktsepteerisid 11 ja sellist vabadust, et mehed-naised bussis ja et naistel on need rätid peast ära, et see oli ikkagi nii väike kogukond, aga see on, see oli nagu liiga vallatu, et ei ole vaja sellest, et lihtsalt mingi etapp filmilindile või kuskile jääb, et võib-olla pärast võib pahandusi tulla. Ja siis ma mõtlesin, et kas meil oleks selline asi võimalik, nii et me tuleme, täiskasvanud inimesed keset päeva kokku, sõidame välja, mängime rahvamuusikat, läheb hirmsaks tantsuks ja pöörane, meil oleks ikka vaja tohutut turgutust, väljasõit kollektiiviga, vägijoogid kaasa ja siis võib-olla võtab nagu vedama see, kes kõik ju ilma alkoholita. Ja nad ise ütlesid seda, et see meiesuguste elu on läinud kergemaks ja ma hakkasin kohe mõtlema, kes on need meiesugused ütleme, tavaline iraanlane, lihtne inimene. Nende eelmine riigijuht olevat olnud ikka nii kordades rangem kui praegune. Et Nad ütlesid, et veel kaks aastat tagasi selline ülevoolav meelelahutus ei oleks tulnud kõne allagi. Et nüüd me võime seda endale lubada ja ma mõtlesin, et mis see siis on mis neil ei olnud lubatud, lubatud nüüd lubatud on, et inimesed sõidavad linnast välja, lähevad kõrbesse, mängivad oma rahvamuusikat, vaatavad päikeseloojangut kõrbes ja sõidavad õhtuks oma koju tagasi. Et kas see on siis see tohutu lõbutsemine, meelelahutus, mis peaks olema nagu keelatud. Ja siis ma sain veel kord nagu aru, et et riigis see kõik need head tasuvad töökohad, riigiametid, see kõik on ikkagi ühe klanni käes. Et nemad ka juhivad seda riiki, isegi ma kuulsin, kui keegi ütles, et nojah, et üks poiss rääkis väga toredasti inglise keelt kuskil väikeses mahla poes ja ütles, et aga ei, ma ei õpi enam, et ei ole mõtet õppida. Et ma võin selle kõrghariduse saada, aga ega mul mingit töökohta üle võtta, sest kui sa ei ole nendest ringkondadest, siis sul nagu tasuvatele ja headele töökohtadele nagu ligipääs puudub. Et parem teha juba midagi, mis on praktiline. Mõtlemapanev.