Mis teemalised küsimused arutelule tulevad, siis? Kuulge, kõigepealt ma soovin küsida teie käest, et kuidas teie närvi maha võtate. Ma tean, et päris maha võtta ei saa. Niisugune jutule hea eeldus on see, et rääkige natuke kõvema häälega klaar kas niikui sosistama hakates ma ei vasta. Tõsi ka või, ja kas see on lugupidamatu, see märk? Ei, seal kõrvakuulmine. Teatavasti minuealistel inimestel kõrvakuulmine ei ole niisugune nagu 20 viite sel. Tõnu Kark elutöö preemia kahekordne laureaat riikliku elutööpreemiatele veel ei ole, järelikult olete te jätkuvalt noor ja tulevikku vaatav näitleja? Palju õnne on sobiv soovida või, või on see lihtsalt liig näekenitlemine? Aitab küll. No kuu aega on nüüd möödas, kas elu on parem? Mille poolest ta parem peaks olema? Teate, mis? Ma tegin vea, ma vaatasin just vahetult enne meie intervjuud täna hommikul uuesti otsast peale, rohelised kassid ära. Ja see puudutas mind. Nii et ma olin pisarais lõpuks ja ma ei saanudki aru, et täpselt miks, kas sellepärast, et mul on võimalus ühe peategelasega kohe kohtuda ja ärevus oli nii suur. Või sa tõesti puudutas, ma usun, et see puudutas. See, kuidas film lõpeb, noh, see on algusesse juba sisse kirjutatud nagu tavaliselt. Kui laval on esimeses stseenis mõõk, siis viimases voolab peri kuidas mängitakse surma. Ma ei tea mul ei ole selles suhtes mingisugust koolitust. Aga kust te teate, kuidas peab surema? Ma ei teagi. Ja ometi te olete teinud seda kaamera ees. Kaamera siis ma olen teinud seda päris mitmeid kordi. See on kõik kunst. See ei ole mitte mingisugune surm. Ma olen tihtipeale surmasid näinud, aga need on väga esteetilised. Kõik, mis filmis näidatakse. Suremine on tegelikult palju inetum. Taevale tänu, keegi meist ei tea, mis see on. Aga päris surm on õudne. Ma tean, et teatakse ka ilmselt missugune suremine, aga. Surjaaje kunagi suu kinni, näiteks pikali. Noh, rohkem selles asjas ei. Te olete kunagi öelnud, et teile ei jää väga tekst pähe, jääb väga visalt tekst pähe. Te olete teinud filmirolle ja teatrirolle. No ühte jagu paarsada kindlasti, see tähendab ka paarisada osa raamatut. Ei ole nii palju tegelikult teatrilavastusi on mul kuskil 100 ringis, aga filme on kuskil 75 aga läbi lugenud. Ma olen ikka päris palju, sest ma olen praaginud filmi stsenaariumi siin väga palju välja, sest mul on nüüd niisugune aeg, et oma 20 aastat ma väga valin režissööri. Valin stsenaariumit ja palju, et ma olen lihtsalt ära öelnud. Sinna hulka kuuluvad ka muidugi teleseriaalid, mida ma ei taha teha, mis mulle ei meeldi. Miks nad ei meeldib teleseriaal, kui selline ei meeldi või? Mulle väga meeldib Therese oriaal vaadata teha, aga ei ole head stsenaariumit. Viimane hea stsenaarium kõlab küll veidi pateetiliselt, aga M-klubi oli hea. Ja seda me tahtsime kõik teha ja tuli hea välja ka. Ja see meeldis rahvale ja see oli sisukas. Aitäh Toomas kallile. See on jätkuvalt sisukas. Ma veetsin selle seltsis nädalavahetuse, need osad on ju kõik internetti. Teisel pool, siis järel minu voolus, natuke teie puhul ka tõepoolest kooli tööl, koolid ikka teiegi tähedata eurolliga, enne kui te lavale lähete, päris palju, päris palju, kui kaua? Päris palju see tähendab umbes nii kaua, et kaks kuud vanem vaeva mitte sellega, et pähe saada. Sest kunagi poosetamiseks ma võin öelda, mul oli peas 21 tundi jutti teksti. 21 tundi, kui ma nüüd ütlema pean kordama, et ma ei eksi. See oli viis peaosa ja kahes teatris. Nii et 21 tundi, see tähendab ikka minu meelest seda, et ma ise praegu ei usu seda. Et kui hakkan praegu rääkima, siis õhtul lõpetan kell kell üheksa. Ja vahet ei ole. Nii palju tuli pähe saada, teeksid kõik, olid kolmetunnised tükid umbes üle kolme tunni ja neid oli viis tükki. Rollid segi ei lähe ju, eks ole? Ei, sest käivitus momendid on teised. Ei, ei lähe, segi ei lähe ja kui lavale jõuad, siis enamasti tuleb ka see meelde, mis lava kõrval meelde ei tule. On teil tekst päriselt? Noh, ja muidugi on, te olete niisuguse staažiga näitleja meelest ära läinud, eks ole. On küll mul on väga paljud tekstid edestada läinud taevale tänu nagu ka muud asjad, sest et keegi on öelnud niimoodi, kui me ei unustaks, me oleks väga õnnetud. Pea prügi täis. Pean prügi täis prügi täis, et teinekord on ka materjal, mis meelde tuleb, seega pähe õppida, aga see juba see riigitöö on. Nüüd, kui sa töötad, siis sa pead vastu võtma need rollid, mis sulle pakutakse. Väga valida ei anta. Kuidasmoodi oma mõtted nende rollide vahele ära mahuvad sel juhul noh, et, et ühel hetkel tuleb mõte pähe ja siis kas tuleb ka järele küsimused, oota, kes seda nüüd mõtleb, Tõnu või, või too teine? Ei niisugust mõtet ei tule, malakas on Tõnu või, või on see Aabram, keda ma pean mängima loll vaid see on üks tegelane sellisel puhul ja ma proovin niimoodi mõelda ja režissöörile selgeks, et ma tahan seda rolli teha niimoodi. Ja kui ta on nõus, siis ta ei kahetse. Te olete öelnud, et hea film või see film, mille te vastu võtate, koosneb kolmest komponendist, seal peab olema hea stsenaarium ehk hea lugu. Hea lavastaja ehk režissöör ja kaks peaosatäitjat, miks kaks, miks mitte üks. Ikka kaks, aga kaks head ja hea muidu ei tule tõesti välja, sest see on nagu taburet, mis kaela peale küsija kui kolmas algangaalse seisab ikka püsti ja, ja seda on väga raske leida. Väga raske on seda meil leida. Seda taburjaal, näitlejat kahte jääb. Nii režissööri kui stsenaristi, seda on raske leida. Hea, kui saad ühe ühe filmi jaoks kätte, on suurepärane. Me valikud on väikesed, väga väikesed, sama palju väikesed, noh, võrd võrrelge näiteks kui te lähete Kanadasse ja võtate vahtralehed, on kolm korda suurem see vahtraleht, näiteks kui Eesti vahtralehed. Samamoodi on kolm korda suuremat ka need teod ja filmid, mida tehakse mujal maailmas suurtes maades, kus on valik väga suur. Ja selekteeritakse kõik viletsam välja, meil viletsam, kõik säilib ja töötab ja töötab ja töötab. Sest pannakse tööle, hoolimata sellest Ja seal tööd teha sellepärast et. Põhjused, miks neid välja ei puksita, see on üks teatud sõpruskond või ükskõik mis. Aga see ei kesta kaua, see võib kesta tegelikult 10 aastat, siis on kõik siis läbi, rohkem meile. Sellepärast see kehtib ka muude erialade kohta, ka näitlejate kohta. Kui sa 10 aastat oled teinud viletsaid asju, siis pärast sul enam lihtsalt ei pakuta. Nii režissöör võib oma lepinguga lõpu saada, kui ta näitleja võib oma lõpu saada režissööriga. Nii, nii, nii, nii ka teiste elukutsetega. Praegu on asjad nii kaugele, et on ajalised lepingud ja nendega ei töötata edasi, kes hästi ei tööta? No seesama rohelised kassid selle stsenaariumisse sekkusite päris jõuliselt niide, vähemalt väitsite kunagi ise. Andres Puustusmaa tuli teile mõeldud rolliga ja teie võtsite kätte ja hakkasite sättima. Ja ma sättisin. Ma sättisin seda tõepoolest sellepärased. Ma leidsin mõte, miks seda rolli teha, mis push mulle pakkus. Aga see päris ei läinud nii, nagu ma olin mõelnud. Väga palju sai puudu selles, et meil jäi seda neetud raha väheks. Me ei saanud raha selle filmi jaoks väga vähe, saime raha. Põhiline, üks, esimene, see, mis seal filmis pidi olema. See jäi ära. See pidi olema üks kolm minutit umbes pealesõjaaegne Berliin, kus leitakse kuld. Seesama minu isa lõikab ühel teisel kolleegil kõri läbi. Ja võtab selle kulla-enda-le ja toob Eestisse kaasaja selle kullaga kaasas ka teatud karma. See karma osa, karma karma mõttefilmist jäi nagu välja ja ja muidugi mis minul oli kõige tähtsam selle filmi puhul, mida ma tahtsin väga mängida oma rollis, seed. See karma võis ka mängida rolli minu saatusele sellepärast et. Ma olin poksija, kes oli tohutu andekas, kui ta nii noorelt tuli Nõukogude Liidu meistriks. See tähendas seda, et tal peaks olema suur tulevik ees. Aga tal kõik pudenes just nagu käest. Ja ta läks raisku. Tänu oma isa. Halvale teole? Siberisse. Peale Siberit tagasi minu sama nimi hakati poissi kottima poisteks halvale teele. Poissi tegelen spordiga enam. Tegelikult ta mees kui niisugune oli niuke, kes oleks võinud jõuda väga kaugele, umbes Cassius, Clay. Nii oli filmis mõeldud minul, et see roll meil ka mõelda seda näitleja kaela, kui soovid. See oli huvitav, see tõepoolest praegu avas selle filmi hoopis teistmoodi, sest stseen, mida filmis ei ole, filmi saab järelvaadata. Kellel nüüd huvi on tekkinud ja veel näinud ei ole? See on. Kas see on see televisiooni ime või teleime digiajastu ime, kas te nutiinimene selles? Telefonimaailmas ja arvutimaailmas, kas te olete vaatate niimoodi järele asju? Ja ma loen internetti, aga mul ei ole Facebooki ja ma ei viitsi sellega tegeleda ja aga üldiselt mind see väga ei huvita. Mind ei huvita see väga, isegi nagu natukene. Natukene paneb viltu vaatama sinnapoole, kes ainult sellega tegelevadki, sellepärast et vaata, et lapsele üle seda ülekäiguraja peal tal see nutitelefon käes ja ta ei võta seda käest ära ja kava kodust linna sõites ma kolm korda loen 10-ni, et uksest välja mitte karata autol, võta tutis kinni, pane see käest ära ja mine siis üle tee. Kümnely siis rahuned maha pärast, et küll on hea, kes mõtles välja loe 10-ni, milleks seda jama vaja minna, riidlema? Aga karma juurde tagasi, see oli huvitavate sele sisse tõite. Te olete karma inimene, saan ma õigesti aru? Mida te sellega silmas peate, usute sellesse? Ja usun. Karma ei tähendagi mitte midagi muud kui teod. Mõtle edasi, sn saatus. Oleneb, kuidas sa hakkad niisaga lõpetad, kui sa oled halb. See tuleb sulle pärast tagasi. Kui sa teed kurja tuleb pärast tagasi. Kui sa proovid, vastupidi, oleneb, kumba loomasöödad enda sees, kas head või halba, mees on ju mõlemad loomad olemas. Vastavalt olukorrale. Inimene võib muutuda väga jubedaks. Kui ta nurka surutud või ta on hädas, kaob mõistus peast ära. Ja siis ta võib ka tappa. See on nii tavaline, ta tapab lihtsalt. Tapab teise lihtsalt ära. Ja ahnus oli seal filmis muidugi tähtis, ta tahtis seda kulda endale saada. Olgugi et ta ei pidanud, saab seal huvitav stseen, see oli väga huvitav seen. See, mida ei ole filmis seda ja seda ei ole üldse seal üldse ei mainita ka, seda ei mainita mööda minnes korraga. Ma paari sõnaga seal, ütlesin ainult, et et see on minu isa kuld, mida ma tõin Saksamaalt. Aga see oli nagu teise inimese käest röövitud. Ma isegi ei mäleta täpselt, kas oli sakslane, kelle tal kõri läbi lõikas või oli samamoodi Berliini vallutanud Nõukogude sõduri eestlane, see minu isa. Igal juhul see kuld oli toodud ära niimoodi, et oli vere lõhn oli juures ja see film pidigi nii lõppemine lõppes. See poiss pidigi surma saama. Nii täpselt oli. Keskea rõõmud on jätkuvalt üks vaadatuimaid, eks vaadatumaid filme, milles te rollide, et see tuleb ja uuesti uuesti. Eesti Televisioon muudkui näitab oma mõlemal kanalil hiljuti tee oli jälle. Ma ei tea, kas seoses sellega, et Tõnu Kark pälvis Kultuurkapitali elutöö preemia või lihtsalt sellepärast, et see dub vaatajaid, see paelub. Mis Nigul ütles teljega. Ei, seda ei öeldud pida, Nigul ütles seda on silmaga kõikidele vaadata, et need haiged inimesed sinna kanti on teel ja õigesse kohta oma teada lähevad. Aga miks seda filmi näidatakse sellepärast, et saan hääloomusega film sedasama pida venelased näitavad hüva leili näiteks iga aastavahetuse ajal, see on hea tuju tekitav film, sellepärast et seal on sees heatujulised inimesed ja sõbrad kellele meeldis seda kõike teha, mida nad tegid? Seal ei olnud punnitamist. See film tuli väga kergelt. Kui miski tuleb liiga kergelt, siis ei saa see olla läbini hea või. Lihtsalt ilmakas teisiti peale hoopis selle filmirežissöör pidi tegelikult olema Valentin Kuik. Taga juhtus midagi, ta jäi haigeks ja ta ei saanud teha. Lembit Ulfsak võttis selle üle. Ja Lembit, mul oli üks niisugune tore ütlemine. Proovide ajal ka režissööri, näiteks, teate poisid, et kui nüüd nalja ei saa selle tükiga, siis mina ei mängi. Nalja peab saama sülge, Karlssoni ütlemine, aga aga ka sinna filmi pandi sisse, seda ja ja mõnuga tegime ja ja kui ma hea tujuga teen, siis mul läheb väga hästi. No teil oli mõnus seal igapidi ja, ja Lembit Ulfsak on ise on öelnud, et et ta natuke kadestas näitlejaid sellepärast et tema pidi kahel toolil istuma. Ma ei tea sellest midagi, talle meeldis ülemusega olla ja ütelda, teeme täna nii ja Tõnu siin alati nõuta, naerame, elasime koos ju jah, kaks nädalat ehitiseks ei, talle meeldis ikka ülemus, tema nagu näitleja, aga ta ei viitsinud. Kui ka filmis ta tegi mitu filmi lammas all paremas nurgas. Tore filmi ju, väga tore, armas ja, ja meil omavahel väga klappis igasugune töö sest me olime sõbrad ja meie pinges, kumbki pidime tööd tegema ja. Ja ta ei viitsinud lihtsalt noh. See ei olnud tema tee. Ei ole küll tema tee, aga ta mõttes võib-olla nii, et mida me siin punnitan Eestis, ega ma välja niikuinii lendasid. Ma annan suvilasse, peesitan ja kuulan džässi ja käin, teen oma väikse palga eest oma rollikese ära ja enam niimoodi. Ja ometi oli ta esimene näitleja Eestist, kes filmi Oscarile. Kandideeris ja ja oli küll, oli küll see oli huvitav. Et see talle tuli niimoodi. See võimalus nagu, nagu hüvastijätuks, et et sa olid mees, kes oleks võinud tegelikult mujal maailmas elades väljaspool nõukogude liitu näiteks jõuda nii kaugele. Aga ega Moskva pidanud. Ma ei usu niisuguse niinimetatud filmida ei sattunud, mis sai Oscari välisfilmide eest. Ja ma arvan, et ta lõi käega ja sellepärast ka mõttes nii et ai, viitsisin lavastada. Tegelikult ei viitsi ka ausalt öeldes pääl rolle mängida näiteks. Võib-olla ma eksin, ma ei tea, aga ma arvan, et niimoodi võis mõelda, kuulan sassi ja talle meeldis niukene Fred jussi, jutt. Enne äraminekut teadku Dora Malutada, mitte midagi ei tee. Vaatan ja olen. Ei mõtle ka üldse. Ka niimoodi võib elada siis, kui avastad, et see hüppe back ei ole see kust välja lennata tuleb, ei lenda välja lihtsalt. Hoojooksu nii väike hoojooksumänge, väga hea võrdlus. Kui sa hakkad paremaid ka Ühendriikides, ühte piiri pidi teise poole paned ikka oma, võib-olla eksin oma 4000 kilomeetrit ära, aga mis sa selle 300 meetriga reetmise Lõuna-Eestis siia tuled? Hoojooks on väike. Kes teist oleks saanud, kui ei oleks olnud kino võlu? Mis mõttes filmiime? Mis filmi, kas on mõni teine eriala olnud teie jaoks üldse kunagi tee peal või teadsite väiksest poisist peale, et vat mina tahan? Ei, ei, ei teadnud, ei tahtnud ka, üldse ei tahtnud. Kui ma käisin kolmandas või, või neljandas klassis, siis klassijuhataja küsis ikka laste käest. Kõik olid pioneerid, mina ei olnud pioneer, siis mind ei võetud pioneeriks. Sellepärast et minu terve suguvõsa olid kõik Siberis. Mul on üks klassipilti, see õigus, kõik on nii uhked kalkunid, need ripuvad siin laual punased ja ma olen üksipäini nurgas ja mul ei ole. Mul oli häbi, mul oli kogu aeg oli häbi, et ma ei kuulu nagu nende kampa, kes käisid koos palun paadil ja ja siis küsiti ükskord niimoodi. Ühe poisi käest. Meie klassis nagu kõikide käest küsida, üks poiss, vastased, kelleks sa tahad saada? Ükskõik kelleks peaasi, et kodumaale kasulik olla. Noh see oli uhke vene aeg, viiekümnendad aastad, tema oskas niimoodi ütelda, minu käest küsiti kogu aeg, et kelleks sina mõtlesin, ma ei tea. Ma ei tea, ei teadnud lõpuni. Sellepärast et kui ma keskkooli ära nagu lõpetasin, siis enne seda ma läksin muidugi tänu vennale. Draamateatri teatriühingu õppestuudiosse, kus tema õppis ja lõpetas, siin oli väikest poissi vaja. Kes oleks mänginud karjapoissi, ma olingi niisugune parasjagu pisikene. 14 aastane poiss ja siis maalin oma 10 sentimeetrit teistest väiksem klassismani päike. Karjapoissi mängida ja tulin, õppisin selle ropsuga ära ja tegin selle rolli ära seal nende diplomilavastuses, kus nad kõik olid Helgi Sallo ja ja, ja, ja Andres pärnad ja seal ja Feliks Kark ja seal oli Piret Sikkel vist oli ka ja ja Ants Lauter oli siis, tähendab kursuse juhendaja nelja. Panin muusika nutma seal korraks ja näost punaseks, sellepärast et minu meelest ta tegi mulle häbi ja ütles nii. Nii. Kallid lõpetajad. Te olete nüüd harjutanud seda tükki juba siin. Neli kuud. Ja tuleb väikene Felix kargi vändia teeb selle ära nädalaga ja ta tegi paremini kui teie. Siis ma muidugi mõtlesin, narritakse või? Läksin näost punaseks ja pisar tuli silma ja teised tulid lohutama pärast ma mõtlesin, ma saan nii ärada, teen ära ja lähen minema tagasi kohe ei võeti jutuks. Ja mul oli häbipärased, teised tüdrukud tulid pärast minule tüdrukust suured tädid, juba, kõik mina 14, nemad olid siuksed kahekümnesed bases tirima, kas pruuti ka tule ja mis jutt on, mul oli kogu aeg häbi, aga noh, siis oli niimoodi, et öeldi, et kutsume poiss tagasi. Las ta tuleb siia tagasi, las ta lõpetab selle kooli, las tuleb õppima ja ma ei tahtnud tegelikult, aga. Ma ei tea, mis huvid Moloweetilist tegelikult sport ja Mul mees jäähoki väga ja mulle meeldis mäesuusatamine ja need tulid mulle õudsalt hästi välja oma teada. Mäesuusatamine, nõukogu ja slaalom ja kõik muu, kus ta siis oli? Donizzayler üks maailmameister oli, kes sõitis ühe suusaga suurtest mägedest alla, kus lihtsalt aeglaseks harjutasin seda ja see tuli mul hästi välja, külg ees. 100 kilomeetrit tunnis, umbes niimoodi kahe männi vahelt läbi. Ja niisuguseid uhkeid asju tegime ja ise mõtlesin, et see on huvitav, see mulle pakub huvi. Siis ta läks siis väga hea sportlane saanud ja ma arvan, ei oleks, ei miks ma arvan, ei oleks. Mis puudu on? Mis puudu on või jah? Puudu on seesama asi, 300 kilomeetrit. Hoovõtt on. Väike-kuulge rollid ja rollita elu rollita olek. On teil selliseid hetki, ma loodan väga, et on. Meil on ju kõigil rollid, teil on lisaks teatri filmirollid, muud rollid veel ka. Milline sel hetkel te rollita olete? Ilma maskita? Vaba? Ema ei oskagi olla ja see on kõige suurem probleem sest ma olen just nagu kaotanud oma identiteedi. Kui ma nüüd see sõna õigesti tarvitasin, identiteet identiteeti just nimelt ja sellepärast, et kui sa üksi omaette olen, siis ma leian hoopis ennast teistsuguse mehena kes ma teatris olles olen. Hoopis teistsugune mees. On ta võõrastele või tütar. Ta tuleb mulle tuttav ette ja ta mulle väga meeldib. Ma võin julgusega öelda, et ma meeldin endale, kui ma kodus olen. Ma tean, mida ma teen. Ma tean, mis on õige, ma tean, mis on vale oma teada muidugi. Oma teada muidugi. Ja ma tahan, et kõik oleks korras. Ma tahan, et kõik oleks hästi. Ma tahan, et kõik oleks puhas. Ma tahan, et kõik oleks õige. Aga teatrisse minnes ma kaotan enda. Ma hakkan mõtlematult naerma, mõtlematult lobajuttu ajama, maaga mõtlematult käituma, näitlejana. Aga seega asjaga asjaga see lihtsalt käib selle. Seal on võib-olla. Ma ei tea, mis asi see on, mul oli üks sõber, nime ma ei ütle, ta isa oli kaugsõidu autojuht. Ja kui ta õhtuti viina võttis, näiteks laua taga, me olime ka seal ümber, see ei olnud minu isa. Siis ta istus tugitooli peal ja kuna vinti hakkas jääma siis ütles ja nüüd magama ja võttis oma parema käega justkui tugitooliserva kõrvalt käigukangi ja pani esimese käigu sisse. Pool maga, et auto jagas koha pealt veerema. Vot see on tööalane Grettimism, ütleme ma ei usu, et ta nalja tegi, nagu keegi kujutab ette, mida ta tegi. Angerjas, ma-ai Ma ei vissi tõega aiendada. Ojavool siis parema käega võdis käigukangi nupu niimoodi nagu nendel vanadel suurtel autodel liigutas seda niimoodi vabakäigu pealt ära. Et auto ei hakkaks koha pealt ära veerema, kui ma magan siin. No vot samamoodi läätsa teatrisse ja siis hakkavad naljad ja teistmoodi suhtlemine ja ausalt asjade mitte väljaütlemine. Lava taga ei ole ka, nagu see trollid on siis del. Ma ei tea, kas nad on lavataguse trolli taga. Teatris, teisel pool eesriiet näideldakse päris palju. Prohvidel tuleb see hästi välja. Kas filmimaailm ja see, mis võtteplatsil toimub ja sellele eelnev kaadri kaadritegemisele või stseeni tegemisele eelneb on sarnane? Sellepärast, et filmide ees enne võtet on väga hea märk, kui sa oled siiras. Ja kaamera on juba niisugune asi, mis toob siiruse välja. Kohe. Kui sa ei ole siiras oma rolli esitluselt, siis on pärast näha seda vaadataks, sellepärast tehaksegi filmi proove. Kes sobib, kes ei sobi mõnel juttu ajada, siis on tore nägu, ta meeldib pärast kaameras vaatad, tühi, silman tühi, seal paistab kõik välja, kõik paistab välja hea tuju, halb tuju, kõik muu, see paistab kõik välja. Kaamera on väga julm. Igaüks ei saa lihtsalt teha. Arvan, et mul on õnnestunud olla siiras. Mis teiega juhtub, kui kaamera käivitub? Mis teie sees toimub? On seda muidugi enne on alati paanika alati on paanika. Ma olen mõelnud, et miks arvatakse, et töö lihtne? Ei. Noh, see on paanika, sõne häbirefleks, kui ei õnnestu. No ma ei tea, millega võrrelda, nüüd niisugust asja toon unenäo. Unenäod on minu meelest õudsad mis puutuvad nagu mind ja näitlejad näiteks kunagi vist 25 aastat tagasi tegime. Kismikkeid Helgi Sallo ka. Linnahallis. Ma olen mitu korda näinud, nüüd 25 aastat hiljem seda und. Tõnu, sa magad siin kodustav süles, sul hakkab kahe tunni pärast etendust. Miks sa magad? Auto ootab sind, mine tõuse üles, pane riidesse. Mis etendus? Sa ei mäleta või? Suudle mind, Keit, kõik on kohal juba. Ma ütlesin, mul on kaheksa laulusel, ma ei mäleta ühtegi viisi ka, teate mind üles ja praegu see meeletu, meeletu hirm, häbi-häbi ma tean, kui ma lähen sinna, siis on hävi, 5000 inimest vaatab, et mul on äri, mul ei tule meelde, laul mul ei õnnestunud, mul oli jutt. Helgi Sallo lööb mulle raamatuga vastu pead, kui ma ei mäleta. Ta võib sellega hakkama saada pidada ja see on jube. See on õudne ja ma ei tea, millega see seotud, son, häbi. Minu puhul, kui ma pean minema sinna linnahalli mängima, Helgi Sallo, kui mul ei ole kaheksat laulu meeles mulle teksti, ma ei mäleta, millega hakkab, ma ei mäleta, millega lõpeb, ma ei mäleta mitte midagi ja nüüd ma pean minema sunnitakse, sest mul on leping. Ja siis, kui tõuseb, siis hommikul on. Kaua aega on nii, et mõtlen, et kui hea, et see oli uni. Isegi tekib niisugune mõte, et kui see tõsi on. Ma ei taha elada enam nii häbi, et ma teenindada. Te teete praegu nalja, ma väga vabandan, tõsine teeb päriselt või, mis asi on päris hull, et, et ei taha elada, nii häbi on nisu. Nii äri ma olen, ma olen nagu ma olen nagu, nagu Simm, riigireetur, sellise Puur tundub mulle. See on suur häbi. See on suur häbi seal samasugune äri nagu ütleme, joodan ta näo täis, lähed etendusele ja ei suuda seda teha. Ja siis etendus jäetakse pooleli. Ja pärast sellised vaatavad sulle otsa, näiteks, mis sa tegid? Noh, kui me teater on 400, kui seal 5000 inimest on, linnahalli publik oli suu näiteks. Suur häbi, eriti kui sul nimi taga veel. Kas te päriselt on ka selliseid olukordi olnud, noh uni on üks asi, eks ole, ja see häbitunnetus kui selline niimoodi omaette Ei, ärge saage minust, ei ole, ma teadsin, ma pääsen välja. Ma ei teadnud, et mul on toonias nuusikal puh. Ja mulle helistati. Tõnu, oled sa ikka kodus või? Hakkab tulema, mis puul? Mulle helistas, inspitsient, sulanud täna Puhhi, muusikal Estonias, kus sul üles kirjutatud on? Mul oli järgmine laupäev. Sa ajasid segamini, täna on, täna on ja siis ma muidugi pidžaama ka autosse. Tuleb peale ohutuled ka ja. Tulin väga kiiresti oma 30 kilomeetrit Jõesuust Estonia ette. Hüppasin pidžaama ka autost välja ja. Jama alati. Kordan enne etendust kõik laulud. See oli puh, seal oli ka kuus seitse laulu ja ma ei tunne nooti, tegelikult õppisin pähe niisama, need, seal oli tekst ettevalmistuseta, ma pean enne soojaks mõtlema, kui ma lähen sa rolli mängima. Ja siis oli viis minutit aega, pandi mulle Puhhi riided selga ja läks 10 minutit üle. Ja ma läksin lavale. Ja hirm oli väga suur. Äri muidugi nii suur ei olnud, sellepärast et ma ikka ühteteist mäletasin. Ilma ettevalmistuseta, kuidas seda teha. Ja seal oli väga palju suuri näitlejaid, opereti näitlejaid, kõik niisugused, kes on asjatundjad omal alal, ma olin külaline, seal. Külaline muidugi täitsa kaine, oleks olnud vintis, siis mul oleks väga piinlik olnud või ükskõik mis moel. Aga ma sain hakkama, aga külmile igioli osa, kogu aeg, et sa teha. Aukartust tunnetada siis kolleegide suhtes jätkuvalt. Jah, ma arvan, et ma, ja see on õige sõna. Aukartus Ma arvan, et omateada mul on väga suur au. Vot seda au. Ma kohe ei raatsi üleüldsegi mitte millegagi rikkuda mitte millegagi. Isegi piinlik on siis, kui peetakse näiteks kiiruseületamise puhul kinni, hakatakse ütlema tõde, teile tehakse trahv. Siis ma tunnen ka siis mu haual nagu veidikene riivatud, et on, seda sageli ei juhtunud. Ei ole, aga on, on, ma arvan, et oma oma autoga ma sõidan juba 18.-st eluaastast alates need kuni 10 korda olen trahve maksnud kindlasti. Seda on olnud, aga need ei ole niisugused traavid, need on. Need on 10 kilomeetrit ületatud ja praegu on eriti võtad kuus kiirust rohkem, saad ka trahvi. Näiteks seal selle fotopilgutaja juures. Need sind tõmmatakse maali igal pool iga nuka taga. Nii et ole ettevaatlik olla hirmus ettevaatlik. On hirmus ettevaatlik meie eluga noori tõmmata. Kust te kalal käid? Kalal? Matsalus? Seal on hea kala, milline parim. Seal on hea kalakoht, seal on mu noorusega seotud niukesed unelmad, mis kunagi oli, see oli väga moes. Oi, see oli ilus, tollel ajal 20 paati paugu peale läksid püüdma stardiga, kes sai mootori käima, kes ei saanud, nüüd on jäänud ainult kaks. Stardipauk, Gurjev. Andestust, tema poeg, Slava. Ja, ja teine on üks endine, väga kihvt mees. Endine sportlane, ujuja, Manime ei hakka, ütleme igaks juhuks, temaga me käime. Ta on vanem kui mina. Ta on 82 aastane juba peaaegu vist. Ei, 80 sai nüüd. Aga see kala, kala, kui ma seda kalajuttudel räägime, ikka ei ususõda. Sellised peavadki õiged kala, ei, aga see ei ole. See ei ole vale, ma olen seal käinud olevat. Puhkasime kolmaugi näiteks. Nelja tunni jooksul, keegi sai, alati ei võtnud. Aga mis juhtus üle-eelmine aasta? Tunnistaja on olemas selle mehe näol, kes paadis Ma ei tea, mis juhtus haugidega ka, see oli üks hull hetk. Nii et ma ütlesin sõbrale, tahad, ma teen Guinessi rekordi? Milles selles, et iga viskega võtame haugi välja. Esimene otsas, käes, teine otsas, käes, kolmas otsas, käes, neljas otsas, käes, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas läks ära. Kurat, läks ära. Kas ma annan sulle ühe lisaviske, kõik loeb. Genest loeb. Üheksas uus vise otsas, tena kahva kaela välja, 10. otsas. Kavaga välja 10 haugi 11 äitega. Need pärast ära tõime. Need haugid sealt siis me ei uskunud ise ka, kuidas see võimalik on, ma tean, haug, parvekala, kuidas see võimalik, mis hullus neil tuli? See oli mingi paanika, et nad töötasid seal all ühte lanti, teine vaatas kava kõrval, et tuleb ja võtab välja paati. Ja nad võtsid seda haugi vanti mul Üheteist viske korral 11 korda 10 sain kätte need. Ma ei tea, et niisugust asja juhtub, mis asja juhtunud vanasti? Kui vaestele tagasi oli üks auk, vandusime, oleme higised ja päikesest põlenud. Ühe kala saime ainult. Ja mis siis juhtus? No seda võib mõni kalateadlane seletada, kui prisked nad olid, umbes ei, suured, nad olid siuksed, pooleteistkilosed. Kahekilosed, sellised pooleteistkilosed, kahekilosed aga võttis ja otsas ja käes see on, see on haruldane. See on haruldane, niimoodi käib võtmine. Mis neist haugedest siis, oi jumal hoidku, sai, ma olin hädas, ma olin häda selleks, meil olid kärutäis, oli, temal oli ka muideks, kärutäis oli ja siis oligi nii, et ma sõitsin Matsalust tagasi, helistasin, luts sepale. Ain, ma sõidan sinust nõmmelt mööda. Kas haugi tahad? Ei kuule. Tule võta nüüd mult hauge, on sul palju, ma ütlesin, jumal hoidku, mul on 40 haugi praegu, mis 40 augus sait. Matsalus püüdsid. Mis sul nüüd jälle panna kuskile või? Mõtlesin, no muidugi, tule võta üks neli-viis haugi teed, sa oled ka kalasööja ju. Mis ahnitsesid, piss ahnikasid, nii palju siis. No ja mina selle peale ei osanud talle vastata. Ütlesin, anna andeks, sain, mine, õigem. Ja ta ei võtnud ja ta ei võtnud, ta ei võtnud, ta ei võtnud ja pärast, mis minuga siis juhtus ja pärast tuli välja, et see oli hasart. Ja sellest ei saagi lahti. Sellest ei saagi lahti, son, hasart. Niimoodi kaotatakse kasiinodes tuhandeid, õnneks püüad sara son, hasart, sõna, hasart. See on tohutu, ainult kana, tohutu, tohutu tohutu hasart, see on paljudes asjades käib kaasa. No näiteks hasarti võib minna ka rolli tehes. Mul on juhtunud mitu korda seda. Õnnestub. Milline neist viimane lendas üle gloobuse. Selline üks esimesi. No näiteks oli hasardiga tehtud juba nii hästi, läheb nii hästi, tuleb välja, nii hästi võetakse vastu sütitas ja kolm tundi. Ja ma ei olnudki väsinud. Ma ei olnudki väsinud. Yldiselt adrenaliin oli niivõrd tugev pump, et pani mulle jõu juurde ja rõõmuga pärast imestati, ma ei ole kunagi sellest rääkinud, kuidas ma seda tegin. Praegu tuli üle mokas jutt. Ma ei taha üldse rääkida, tegelikult. Aga see on hasart ja peab juhtum, osa, hasart. Ma arvan, et Leonardo DiCaprio tegi selle karuga filmiga hasardiga. Ta ei ole seda tüüpi näitleja. Et mängida sellist rolli. Ta võttis, ma arvan, ahnuses selle rolli vastu, sest see oli nii kihvt, troll tahtis mängida. Nii 1000 protsendist meest. Ta on ise võib-olla 95 ta niukene, õrn, ilus, andekas, aga mida tema seal tegi? Mida tema seal tegi? Seal võis olla ainult hasart. Seda rolli tehes. Tulevikus lähitulevikus ootab teid ees vähemalt üks esilinastus. Te mängite jõulude paiku, džungli vana, aga mis teid veel ees ootab? Siberimaa on valmis, on valmis ja laval seal teinud? Mis sa seal laval ja? No selle rolli ma ehitasin endale ise. Ühesõnaga, ta ei olnud niimoodi kirjutatud ja niimoodi mõeldud, nagu ma tegin. Aga oma teada ma tegin õige valiku ja tegin teda niisugusena nagu mina tahtsin venelast kujutada Siberis. Ta oli teistsugune, kirjutatud, kirjaoskamatu ahjumeister, vaikne, tagasihoidlik, lööb risti ette endale veidi aravõitu. Aga mul oli vaja. Hea, et Hendrik Toompere oli nõus sellega. Alati ei olda nõus. Roll keerata niimoodi 90 kraadi teise skaalasse ja välja kamis jube venelane. Selle Siberiga kaasas. Päris palju jubedust. Ma olen sõjas olnud kolm aastat, ma tean, mis tähendab venelane kui talle miski ei meeldi. Ja eriti, kui ta veel purjus on. See roll oli ehitatud tänu minu venelaste. Mis minul elus halba on olnud venelastega seoses? Muidu mulle rahvusväga meeldib. Inimestel on, aga neid on nii palju, neid on nii palju ja teate, kui palju juhtub neid olema ka siis sellisel puhul? No ma ei tea, protsent, kaunis Õudlai, õudsaid inimesi on ka eestlased, ma ei tea, mitu protsenti see on võib-olla võib-olla üks või kaks või ja palju neid koguneb siis ei tea kui palju miljonist. Aga kui sind on ikka Venemaal umbes niimodi? Üle 200 biljoni kui vanas selline hotellis 260 miljonit inimest. Palju neid jubedaid inimtüüpe protsentuaalsusest välja lugeda on? Neid on? Ja nendega oleme kohtunud elus. Ma olen neid kohanud. Nendega on olnud päris palju kokkupuuteid. Tapnud ei ole ta inimest. Et mina või mina olen näiteks vastu tahtmist tapnud hülgeid. Seda küll karges meres oli, sunniks. Ma ei olnud nõus, aga Kruusement ütles mulle. Et kui sa praegu seda ei tee? Ma ei mäleta, mis ta mulle ütles, et ma löön sulle lumelabidaga vastu pead, praegu me olime. Sest ei oleks saanud seda teha, ei tahtnud teha, ma ütlen, et kui ta lumelabidaga oleks talle vastu pead löönud, siis ta ei olekski saanud seda küljest küll ma olen oleks saanud lumelabidas mind ei oleks uimaseks löönud, aga aga jah, Q7 hüljes tuli tappa ja kõige hullem, see tuli käega tappa. Aga see käis selle filmi juurde, sest hülgekütid teevad nii. Ja kõigega harjub. Kui me seal laeva peal läksime, siis oli jube. Mis asjad need on, mis laevakülgedelt välja tulevad? Need on niuksed, suured lüüsid, mis välja tuleb, seal voolas 20 sentimeetri paksune veejuga punane hülgenahkade nülgimise verega koos, kui pumbati tekki puhtaks. See oli jube. See oli jube. Ma mõtlesin, kuidas see võimalik on, et nad töötavad. Sellega harjub ära. Ma harjusin lõhnaga, ära isegi lõhnaõli, nii et. Jube lõhn, hullem kui sigala lõhn, mis on koristamata. See haisev raam, mis laevam, püüdnud aastakümneid seda desinfitseeritud, ütleme niimoodi võib-olla ka tehakse. Aga see oli nii, aga kui me kaks nädalat seal olime, siis ma olin sellega nii harjunud juba et see oli tavaline hülgele lüüa, nuga sisse, nahk maha võtta. Muidugi surnud julgen, ma mõtlen, nülgida neid niimoodi. Ja see tekitas igasuguseid mõtteid, mis puudutab üleüldse kõike tuli mulle puhemalt meelde, kus ära harjuti. Ausi Jensen elati harjuti just nagu ära. Inimene harjub õudsalt hästi kõigega. Aga lõpetuseks valin ma ühe muusikapala, millise lauluga Me võiksime lõpetada selle intervjuu. See tegelikult oli indiaanlane keda otsiti mitukümmend aastat taga. Kes lõhkus majasid, tegi laule, jäise laulis. Ja ta ei hoolinud, olite kuulsusest. Aga ta sai kuulsaks niimoodi, ta istus ühes kõrtsis, mängis oma viie dollari õhtu eest lihtsalt kitarri ja laulis omatehtud laule ja tegi produtsent oli teda seal viletsas kõrtsis kuulnud. Ja leidis tema esitusest ja laulust midagi niisugust. Ta tahtis ta kuulsaks teha. Aga see laul, mis ta kuulsaks tegi, selliseid Žugarmen, laulan sellest. Ainuke rõõmu elus on see, et kui tuleb suhkrumees toob mulle muidugi narkotsi. Ja siis ta tambiti maha, seda meest me ei avalda seda laulumehe idee, ta plaati me ei müü. Ja niimoodi ta lõi käega, et kui ei taha, pole vaja nakkuga panni, ma elan niisama edasi. Ja elas niisama edasi ja siis keegi jah, ilmus tema kõrvale ja kas kasutamata nime ja hakkas ennast esitama temana. Ja siis keegi hakkas kahtlema selles, et kas ta ikka on see, et mul on andmeid, et ei ole see õige mees, on hoopis üks teine mees ja ta elab hoopis oma endises kodukohas ja käib kaabliga maju lammutamas ja pika mantliga käis kogu aeg, temast on film väga puudutav film. Ja ma ei tea, kas see muusika on kõige parem. Aga niisugune elulaad on mulle kõige lähedasem. Aitäh teile, Tõnu Kark.