Tänane vanusena kõlab nii. Hobune komistab nelja jala peal, siis inimene ei eksi sõna peal. Piret Voolaid, kuidas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid, kuidas seda mõista? See mõnevõrra humoorikas, sellisel looma metafooril põhinev vanasõna on rahvusvaheliselt, et väga levinud. Nii on, hobune komistab nelja jala peal, siis inimene ei eksi sõna peal tuntud näiteks venelastel lastel, meie hõimurahvastel, soomlastel karja lastel, vadja lastel liiv, lastel vepslaste laga, aga palju kaugematelgi rahvastel ja eesti vanasõnade neljaköitelise akadeemilises väljaandes, mis siis sisaldab? 15000 erinevat rahvatarkust kannab see iseseisvat tüübinumbrit 1337. Ja selle vanasõna kohta on 120 arhiivikirjapanekut, mis, mis tõesti kinnitab, et see on ka tuntud ütlus Eestis olnud jaa, jaa, võib-olla ka tänapäeval. Me tõesti võime seda vanakse väärikaks rahvatarkuseks pidada, kuivõrd esimest korda trükisõnas esineb see vanasõna 1732. aastal Anton Thor Helle grammatika ikas sõnastikus Kurskefaste Anwaysungtsurezneffhbrahe, ehk siis lühike sissejuhatus eesti keelde ja leiame sellest siis rahvatarkuse sõnastuses eksib hobune nelja jala peal, seda eksib inime ühe keele peal. Ja rahvatarkus käib siis kõnevääratuse kohta ja ütleb teisisõnu, et eksimine on inimlik. Et näiteks. Rahvaluulekoguja Aleksander ploompuu on 1895. aastal Kuusalust Jakob Hurdale kirjutanud, et kui mõni vahest oma rääkimisega eksib ja teine temale. Ta viskab siis ütleb eksiani. Või Aleksei rand on 1938. aastal pöidest selgitanud segi läinud juttu, vabandades eksi jutu õigustamiseks. Nüüd selle vanasõna piltlikus tuuakse siis esile just loomametafoori kaudu, et eeldusel, et see hobune, suur loom kellel siis inimeste ees püstiseismisel on justkui eelis, et võiks ju arvata, et tasakaalu on käimisel neljal jalal parem säilitada kui kahel jalal. Aga isegi tema võib komistada. Ja hobune ei pea rääkima, vaid saab ainult neljal jalal käimisele keskenduda. Inimene aga peab rääkima ka. Nii et loomulikult võib ka kõnevääratusi sellise tänapäeva mõistes mulist multitaskimise juures ette tulla. Ja vahele kena sobib siin ehk mainida, et selline sõnadega eksimine või sellest sõnadega sõna- vääratustest võib tänapäeval sündida lausa oma rahvaluulenähtus. Selline rahvapärane huumor, mis liikvele võib minna, näiteks on sellise folklooriloojad kindlasti spordiajakirjanikud. Tänapäeva rahvaluuleks võivad muutuda siis spordikommentaatorite kiires, sellises emotsionaalses otseülekandes või reportaažis kogemata tehtud sõna viperused ja keeleapsakad. Teame, kuidas kooliõpetajad ja kõrgkoolide õppejõud panevad näiteks huumoriga kirja õpilaste küsimusi näiteks omapärase väljendusviisiga lauseid või mis on siis pärit koolikirjanditesse, kontoril, töödest või eksami vastu vastustest. Ja laiemalt võib seda, kust hobune komistab nelja jala peal, siis inimene ei eksi sõna peal kuulda ka tähenduses, mida väljendavad sellised tuntud vanasõnad nagu ainult see ei eksi, kes midagi ei tee. Või eksinud lapsed ei saa nii palju peksa. Tegijal juhtub mõndagi. Tehtud tööst ikka saab, kui muutsis pahandustki. Aga kooliaasta algul ongi paslik meelde tuletada, et igal juhul kuulub õppimise ja üleüldse elamise juurde ka vigade tegemine. Samas saab iga eksimust võtta kui uut õppetundi. Ja nii siis, kui hobunegi komistab nelja jala peal, võib inimene mõnikord sõna peal eksida või lihtsama tänapäevase vanasõnadega vanasõnaga lõpetades. Kes ei tee vigu, see ei õpi. Suurepärane aitäh, Piret Voolaid. Täna nende juttudest