Tänane vanasõnaga lapse edasi puhtus on pool elu ja Tartu stuudios on meil Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid. Mida selle all mõista? Vanasõna puhtus on pool elu räägib meile pesemise ja puhtuse pidamise tähtsusest ja kasimatuse hukkamõistust eesti vanasõnade mahukas akadeemilises väljaandes, mis siis sisaldab üle 15000 erineva rahvatarkuse, kannab see rahvatarkus, kus eraldi iseseisvalt ka tüübinumbrit 9033. Põneval kombel on seda vanasõna Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis ainult kolm üleskirjutust. Kõik need kolm kirjapanekud pärinevad siis 19. sajandi lõpust. 1887. aastal on Karula kihelkonnast Vana-Antslast saatnud Jakob Hurdale selle vanasõna. See on pool eluvennad Jaan ja Peeter einerid. 1888. aastal on selle tarkuse kirja pannud ja saatnud Jakob Hurdale, Rõuge kooli õpetaja Andre jänes ja kolmas selline rahvaehtne kirjapanek pärineb samuti 19. sajandi lõpust ja selle on kirja pannud Viljandimaa kooli Hans Leoke, aga mõnevõrra teistsuguses sõnastuses siis korras pidamine on pool elu varasematest trükiväljaannetest seda rahvatarkust ei leia eesti keeles. Arhiivimaterjali põhjal on tegemist siis sellise kohaliku lõunaeestilise rahvatarkusega. Samas et seda vähe kirja pandud on, ei pruugi veel tähendada, et seda ei tuntud. Väga sageli, võib-olla ka nii, et seda pole lihtsalt jutud ja rahvaluulega võibki tihti nii olla, et see tundus kogumise hetkel nii argine ja igapäevane, et seda lihtsalt ei peetudki kirjapanemise vääriliseks, et see on selline käibetõde. Et puhtus on pool elu. Igal juhul on selle rahvatarkuse järgi korda ja puhtust nagu tähtsaks peetud. Ja kujundivõtteks on siis pool või selline liialdused puhtuse lausega pool elu muidugi öelda ära, mis ja teine pool on ja samas ka on kasutatud alliteratsiooni või sõnaalguse kaashääliku hea kõla milles siis osalevad puhtus ja pool ja korra ja puhtuse teemat laiendades võime öelda ka, et see on mitmetes muudeski eesti vanasõnades aukohal näiteks otse, võib-olla seostatud just naise ja perenaisega. Vanasõnas puhtus on perenaise uhkus. Samas rõhutavad mõned ütlused, et puhtus on tavaline või argine, mitte midagi erilist uhket, näiteks sellised ütlused ei puhtus, uhkus ole, ära taha uhke olla, parem taha puhas olla. Arimine armas Kazimine, kallis, kui ise vaene oled, ega vesi vaene ei ole. Või siis selline variant Lehtki tõstab saba ülesse, kui veest läbi läheb, ise puhas pesa, puhas, ise ropp pesa ropp, või siis vana sõnate, kes pada ei pese, ega see iseennastki ei pese või kust aluspurunurgas seal laiskus toas, et näinud selliseid puhtust auses hoidvaid või tähtsaks pidavaid rahvatarkusi meil on või naljakaid ütlusi. Nüüd teeme ära, maailmakoristustalgutega seoses on paslik muidugi meenutada veel üht väga levinud rahvatarkust Pühi enne oma ukseesine puhtaks, siis mine teise oma pühkima. Piltlikult kehtib see rahvalik ütlus ju kritiseerimise ja kriitika kohta. Näiteks Ungari tuntud vanasõna uurija jõula patsalai on väitnud eri rahvaste vanasõnade võrdluses. Et pühkimise ja, ja eriti sellise ukse aluse ukseesise pühkimise kujund just kritiseerimise kohta on tuntud vähemalt 34. Euroopa keeles ja, ja ka Eesti rahvaluule arhiivis pärinevad päris päris mitmed vanasõna vormid. Selle kohta näiteks pühi enne oma ukseesine puhtaks, siis mine teise oma pühkima. Igaüks pühkige oma ukseesist, teise uksealust on ju kerge pühkida, aga oma uksealust mitte. Ära küla küürima mine, kui kodu koristamata on või ei maksa enne teise nina pühkima rutata, kui oma ninaalune puhas pole. Ja nüüd Eesti on siis selle teeme ära talgutega seoses seda vanasõna väga otseselt võtnud ja, ja tegudega näidanud, et kõigepealt olime enda vastu kriitilised ja alustasime kümmekond aastat tagasi ka enda ukseesise pühkimisest ja nüüd saab oma ninaesisest kaugemale laiemalt maailma parandama minna. Uut maailma pole meil ju kusagilt võtta, ta sellesama peame puhtana hoidma ja kui see mustaks on saanud, siis ka ära koristama. Sest ütleb ju vanasõnagi. Vana kaev on parem puhastada kui uus teha. Just nii. Aitäh, Piret Voolaid.