Jumala on kõrgel, kuningas on kaugel, see on vanasõna, millest täna juttu tuleb ning Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur Piret Voolaid. Eesti vanasõnade mahukas akadeemilises väljaandes, mis siis sisaldavad tõesti üle 15000 erineva rahvatarkuse kannab see see vanasõna jumal kõrgel kuningas, kaugel siis iseseisvat tüübinumbrit 2557. Ja, ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanasõna kogus leidub seda ütlust umbkaudu poolsada või 50 rahvaehtsat kirjapanekut. Varasemad, nagu ikka eesti folklooriainese puhul, on siis kogutud meil 19. sajandi lõpukümnendil suurkogujate Jakob Hurda ja, ja Matthias Johann Eiseni initsiatiivile aegadel. Ja saame seda rahvatarkust ka küllaltki arhailiseks rahvatarkuseks pidada, kuivõrd esimest korda. Trükisõnas esineb see vanasõna eestikeelsena just 1732. aastal, Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus. Kurtskephastaja on Vaizungtsurezniše Sprahe lühike sissejuhatus eesti keelde ja just sõnastuses jumal kõrges kuningas kaugel. Ja kui nüüd seda vanasõna seletada, siis rõhk on võimu ja rahva vastandamisel. Et kõrgemad otsused ei pruugi inimese tegemistele mõju avaldada ja, ja elu käib ikka kohapeal omasoodu. Vaene ei pruugi õigust saada rikka ja vaese tülides, jääb rikaasika võitjaks ja loota tuleb või saab ainult iseendale ja, ja ise tuleb ka kõigega hakkama saada. Ja niimoodi on ka seda rahvaluule arhiivitekstide põhjal seletatud, et näiteks 1937. aastal on laiuselt seletus jumal kõrgel, kohus, kaugel, õigus, ta on raske kätte saada, vanast olivad ütelvad mõisnikud pärisorjuse ajal ja ka teoorjuse ajal, kui Peterburis seadus välja antasse läheb veel 10 aastat, enne kui see, kui see Eestisse jõuab ja teie vabaks saate. Või 1900 kuuekümnendatel aastatel Lüganusel seletus kuskilt ei saa. Vaene abi. Ja vene keisririigi pika võimu all oli ka eesti keeles loomulikult käibel variant jumal, kõrgel keiser kaugel. Ja näiteks 1009 viiekümnendatel aastatel on Emilia Tederilt tartust seletus, nii naerdi Nikolai teise ajal öeldud ka maapealse ülekohtu kohta. Ja mõnevõrra tekivad selle vana see vanasõna puhul ka sellised ajaloolised paralleelid, et me teame, et 19. sajandil levis omamoodi talurahvaliikumine palvekirja traditsioon, mis avaldas just Venemaa keskvalitsusele. Või mis avaldus just Venemaa keskvalitsusele, täpsemalt ka keisrile palvekirjade esitamisena ja palvekirjade kirjutamisega. Ja siis, et Venemaa keskvalitsus pööraks tähelepanu kohalike mõisnike oma oma volile ja talupoegade suhtes ja sama sisu kannavad ka siis muud vanasa näiteks kohusam rikaste poolel, kel raha, sel õigus, kel kukkur, sel kohus ei vaese õigust tõsteta laua peale, vaid visates laua alla. Või siis selline vanasõna ega valitseja kojal ole nii pikki kõrvu, et kuule vaese virisemist. Ja see ütlus näitab ka hästi, kuidas vanasõna võib vastavalt siis ühiskondlikele muutustele ja valitsejate vahetustele teiseneda. Nõukogude ajast pärinev näiteks üks kirjapanek nõost, jumal kõrgel Stalin kaugel oma võimumehed teevad, mis tahavad, üteldakse kohalike olude kohta. Et siin raadiokuulaja saab kindlasti aru, mis ajal selline ütlus siis levis või mis ajal seda pruugiti. Ja poeetiliselt on see vanasõna konstrueeritud ka nii, et heale rahvaluulele kohaselt on kenasti vallitaratsioon ehk sõna alguse kaashääliku hea kõla. Eriti lause teises pooles on selline k-häälikuharmoonia, et kuningas, kaugel kohus, kaugel keiser kaugel või nagu ühes pikemas variandis jumal kõrgel keiser, kaugel kupjakepp kõige lähemal. Ja ka tänapäeval ei ole see vanasõna unustuse hõlma langenud, kuuleme seda ikka, kui keegi soovib võimu hierarhilise süsteemi rõhutada. Et kusagil ülevalpool otsustatakse asjad ära, aga allapoole päris iga inimeseni need ei jõua. Või allpool elatakse oma elu oma kohapealsete kirjutamata või kirjutatud reeglite järgi. Või kui poliitika ja poliitikud tunduvad elukauged siis niidan aitäh, Piret Voolaid.