Et vanasõna juurde ja tänane vanusena on eriti põnev ja eriti uudne magajale kassile jookseb hiir suhu hirmus hea vanasõna. Risto järv, kuidas seda mõista? Usutavasti on kõigile tuntud pigem vanusena, magajale kassile hiir suhu ei jookse. Seda võime eri kontekstides leida veebist päris hulga Eesti vanasõnad akadeemilises väljaandes kannab see natuke teise sõnajärjega. Vanasõna magaja kassi suhu ei jookse hiir tüübinumbrit 6297 ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaarhiivis on sellest vähemalt 230, ehtsaks arvatud kirjapanekud. Aga jah, täna tahaks rääkida siis vanasõnade väljaandes sellele eelnevast vanasõnatüübist, mis on otse vastandlik. Ja tõesti magajale kassile jookseb vahest ka hiir suhu tüübinumbriga. EV 6296. Üleskirjutusi on rahvaluule arhiivis, sellest märksa vähem vaid 14 varianti, kuid ometi on nüüd eesti eri paigust. Näiteks 1889. aastal on kooliõpetaja Henrik kanniku Tõstamaalt kirja pannud selle variandi. Magaja kassile tuleb ka vahel hiir suhu, leiame ka natukene pikemaid seletusi. Aino Källo. Lüganuse kihelkonnast on 1900 kuuekümnendatel aastatel lisanud magaja kassi, suhu jookseb vahel ka hiir juurde kommentaari saab laisk ka kogemata kombel. Way perib midagi. Folkloori-le ongi ju tunnuslik varieeruvus ja varieeruda võivad selles vanasõnatüübi eri variantides nii see, mida kass teeb, kes suhu jookseb või kuhu jooksja täpselt satub. Nii näiteks on anna Jeret Urvaste kihelkonnas 1968. aastal kirjutanud üles vana, see nagu sopis laisale kassile Juusk hiir suhu. Või sisse Amblast. Varasem variant 1889. aastal Joosep Treimanilt pimedale kassile jookseb ka hiir suhu. No samuti võib siis olla suujooks hoopis teine, nimelt kooliõpilane Tarmo Tammsoo on Vändra koolist 1936. aastal kirja pannud variandi. Magaja kassilegi jookseb vahest rott suhu. Folkloristide arvates on normaalreaktsioonilisele sõnale suhu veel teinegi alternatiiv, millest on variandid, mida kõigis väljaannetes võib-olla trükkida ei sobigi. Näiteks Suure-Jaani kihelkonnas 1889. aastal Don peet, Johanson üles kirjutanud variandi magaja kassile, Josevad Irid ja nii edasi. Olgu kuidas on, üks on selge see vanasõna tüüp väidab, et justkui õnn võiks tõepoolest tulla magades kaks samasisulist vanasõna koos on esitatud Prangli saarelt üles kirjutatud kirjapanekus. Pime kana leiab tera ja magaja kassile jookseb hiir suhu. Öeldakse, kui saama tul midagi õnnestub. Ja kui mõelda nüüd sellele tõepoolest Eesti traditsioonis kaks sellist vastandlikku vanasena käivinud on siis selliseid vastandlikke arvamusi oleme vanasõnade hulgast leidmas ju päris päris hulga. Arvo Krikmann oma teoses sissevaate folkloori lühivormidesse peatükis vanasõnade maailmavaatelise põhitendentsid, toonud ilmekalt näiteid, kuidas need teemasülemid, mis meil pärimuses on, mis käsitlevad elu üht või teist aspekti. Tihtipeale sellist vastandlikku aru saama väljendavad näiteks vanasõna tüüp 2095 ei inimene saa linnu kombel elada. Sellele võib paari panna vanasõnatüübi, mis ilmselt samuti piibli-lise muretu linnukese kujundi kaudu üsna selge on. Lind ei muretse kunagi homse päeva, et elab ka ära. Või siis näiteks ajakasutuse kohta, et kui tavaliselt me võime ikkagi erinevates vanuseandes näha, et parem on teha kiirustades mitt. Et pikalt kaalutletud otsused on kvaliteetsed. Ehk seda püks kinnitada meile punasena tüübid, nagu aegamööda asjad käivad. Vanusena tüüp 134 105 variandiga või anna aega atra seada. Annan sõna, teeb 103 selle 35 variandiga, siis toob Krikmann välja, et on vastukaaluks kümmekond Eesti vanasõna, kus kiirust näidakse eelistatavat aeglusele. Näiteks nagu kest taga ei aja seda head tööd, aga viie variandiga no või siis lapates vanuseraamatut leiame samuti kergesti variante, tee ruttu söödud, maga ruttu. Nii selliseid vastandlikke tõdemusi. Me leiame erinevad del elualadelt näiteks lubamisel. On teada, et mees sõnast, härga sarvest, samasse leiame vanasõnavaramust ka luba ja on ka hea mees või lubamine, on ka hea mees või siis kas või meenutades kopika korjamise vanasõna. Kui me leiame vanasõnad kopikas ka raha, siis sellele vastandub ilmekalt vanasõna- kopik pole raha ja lutik, põle liha. Arvo Krikmann ongi välja toonud mõnigi kord võime näha siis neliste vanasõnakogumite puhul, milles on siis selline domineeriv tõdemus ja sellele vastandub natukene naljatleb kirjapanekute kogum. Nii nagu näiteks selliseid sõnakõlks, nagu kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka viinast abi või joviinas isi tunne, piina jumal hoiab joodikut ja, ja nii edasi ja nii edasi. Nii nagu ühiskonnas ikka on palju arvamusi, siis ka meie vanasõna varamu kehtestab sedasama kogumit ilmekalt ja seda, mida siis vanasõnad enne kõik ütlevad võib-olla et näitavadki suhtarvud. Et kui meil tõesti varianti sellest, kuidas magajale kassile hiir suhu ei jookse, on rohkem kui 10 korda rohkem neist variantidest kus hiir suhu jookseb siis võime ilmselt küll järeldada, et Eesti vanasõna tarkuses on metafoorselt kõigile Gotasidele, kiisudele ja teistele armsatele karvaelajatele eeldatud, et nad ise peavad siiski midagi tegema ja magada liiga palju ei maksa. Aitäh, palklaristerista järg.