Ja nüüd on meil Tartu stuudios folklorist Risto Järv ning vanasõna, millest juttu tuleb, kõlab nii, mari ei kuku enne puust kui küps. Marjade valmissaamine on looduses lõpule jõudnud. Eestlaste kui korilas rahva jaoks on olnud korjamine ikka oluline ja jäänud on veel jõhvikad läksist oktoobris olevat hea aeg. Nii et tõepoolest, ehk ongi jaa keskenduda vanasõnale margi kukku enne puust kui ta küpson. Vanasõna, mis vanasõnade akadeemilises väljaandes tüübinumbrid 6417 ja mille üheks tiiteltekstiks on näiteks samblast kirja pandud variant 1895.-lt aastalt Jakob tandendaalilt. Kuna marjad tavaliselt puu otsas teadupoolest ei kasva, siis saame muidugi kohe aru, et nagu vana saades ikka. Nii on ka siin mõeldud Maria valmissaamist ja puu otsas kukkumist mitte ainult otse, vaid kujundina. Vanasõna võiks viidata sellele, et ei maksa alati liialt kiirustada, rapsida, vaid oodata, kuni asi valmis saab. Sellest annavad aimu ka sellised variandid, mis on vanasõnatüübi alla mõrvatud nagu näiteks Räpinast 1995. aastal üles kirjutatud lego mari maha isada, enne kui haige tuleb. Tõele au andes on selle vanasõna kohta muidugi ka mõned variandid, mis tõepoolest räägivad sellest puust, kus kasvavad viljad, puuviljad, õunad, mõned variandid, selle vanasõna kogumi all leiame Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvalariivi tekstide hulgast, nagu näiteks ka õun. Enne ei kuku, kui ta küpson Viljandi linnast 1947. aastal Anst Ratase kirjapanek või siis Taaniel lepinilt Räpina kihelkonnas 1009 37.. Aga siiski on neid vähe, enamik nendest vaadates tõepoolest selle tee peal, räägib marjast, mis kukub puu otsast aasale omaselt kategoorilisusega. Ka natukene teises sõnastuses näiteks Johan kala kirjapanek 1939. aastal Tarvastu kihelkonnast, ükski mari ei 100 enne maha, kui ta valmis ei ole. Hiiumark on seal kirjapaneku juures veel lõpus või siis toredas seto keeles Jaan Sandralt Rätsep balt Vastseliina ja Setumaa piiri pealt 1294. aastal kirja pandud variant kui mari kitsastes, küll siis maha silgatas. Ja nagu mitmete vanasõnade puhul, nii me tegelikult näeme, et seesama vanasõna on täiesti kasutatav ka vastandliku situatsiooni kohta, sest et peale töö valmissaamise võib see puust kukkumine tähendada vanasõna kasutajate arvavad, kes, kes oma kommentaar Eesti rahvaluule arhiivile saatnud on ka otse kaht vastandlik kui asja, näiteks Me näeme. Ta võib tähendada nii surma kui sündi. 1893. aastal on Paulus Paurman jõhvi kihelkonnast näiteks saatnud kirjapaneku, kus ta ütleb ega Marianne puust maha ei langu. Küpson Egande laps enne ilmale sünni kui säetud aeg täis samalaadset kommentaari kasutamise kohta näiteks ka 1009 73. aastal on kirja pandud Kadrina kihelkonnast, samuti siis Virumaalt mallie poolt. Seevastu näiteks Ridala kihelkonnas 1976.-st aastast pärineb vanasõna kirjapanek enne ükski Marie varise, kui ta küpse ei ole inimese surma kohta. Nii et nii nagu sõnade puhul ikka tähendab kosutada mitmes sonarisituatsioonis. Kõige sagedamini tundub siiski, et see vanasõna Agan kasutust leidnud just töö ja töövalmissaamise kohta, nagu ka mainitud ja eks tõepoolest see vanasõna selgitus võiks siis olla justkui vesi pisut aeglasemalt tegutsejate veskile, mis justkui õigustab pikka pusimist ja edasi tegemist või siis sellist kannatlikku ootamist. Ja eks ta vast kirjeldab ka seda eestlase võimet oodata, et aegapidi kuni asjad käivad sellegi tõdemuse kohta. Me leiame paralleele teistest vanasõna- tüüpidest, nagu iga asi tuleb omal ajal või ega Kikas enne haiga ei kiru. Või siis kui nüüd minna edasi toidu teemale ja marjamaitsele siis mitmed vanasõnad valmissaamise kohtumisest seostuvad söömisega, mis samuti väljendavad seda mõtet, mida kauem keedad, seda magusam maitseb või pikem, keeb, parem saab või rutul ei ole leent, noh, samas on selge, et ega liiga kaua pusida ei saa. Tänapäevases projekti majanduses ei ole tihtipeale võimalik, tähendab ellu jääda. Aga mõistlik on ilmselt saavutada tasakaal oodata seni, kuni asi tõepoolest valmis on. Pida ja tarvitada saab täpselt õige ajani. Just nii, aitäh, Merista Järdena.