Ja nüüd head kuulajad, on meil Tartu stuudiasse Risto järv folkloristide ning aeg rääkida järjekordsest vanasõnast ning tänane kõlab eriti huvitavalt, kelle laps, selle nimi, see vanasõnatüübi numbriga 5454 Eesti vananenud akadeemilises väljaandes, kelle laps, kelle nimi tundub tõepoolest algul üsna lihtsa ja selge vanasõnana, kellel laps on, see valib lapsele nime ja eks kõik lapsevanemad teevad protsessi tarvitse üldse kerge olla. Sellisena on vanasõna tänapäeval ka tõlgendatud, näiteks ühes blogipostituses internetist leidsin kuidas küsimustatakse tänapäeva nime, valikute teemat ja reserveeritakse selle vanasõnaga, kelle laps, selle nimi ja hulk üleskirjutusi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist ongi tõepoolest lihtsalt nendingut, kus needsamad neli sõna reas on teiste seas ka juba Ferdinand Johann Wiedemanni 1876. aasta väljaandes. Austame hinne, ränne on Toisheren leevender, eestlane eestlastes ise ja väliselust tavaline ongi, et see vanasõna üleskirjutuses varieeruv vahe. Erandiks on küll kirjapanekut šansilt Tõstamaa kihelkonnas 1895. aastal. Kelle poeg, selle nimi, see on üks väheseid variante. Niisiis tundub, et kõik on üsna lihtne. Huvitavaks teeb aga see, et kui hakata vaatama kirjapanekuid rahvla rivist, siis selgub, et kõigis selle vanasõna selgitustes peaaegu kõik need, kes on seletanud ei seosta nimega vaid seostatakse hoopiski kaubaga kauplemisega ja nii juba näiteks 1884. aastal. Vastseliina kihelkonna kirjapanekus Rätsep Jaan Sandra kirjutab, kes Lats küll too nime panud sulgudes esitab selgituse, kel kaup küll hinna ütles. Nii selgubki, et selle vanasõnaga on Eesti kontekstis mõeldud kauplemise tava, et inimene, kes kaup müüb, peab ise sellele ka hinna ütlema. No näiteks üks selline seletus August Mikult Viljandi kihelkonnas 1938. aastal. Müümisel peab asja omanik esimesena müütav asja hinna ütlema või siis kirjapanek Jegor kõmuselt Emmaste kihelkonnast. 1979 öeldakse, et kes midagi müüb, peab omapoolse hinna määrama. Seepärast ongi enda teatud vanasõnade kirjapanijad, arhiivisaatjad oma saadetistes järjestikku pannud selle vanasõna. Näiteks kauplemise kontekstis näiteks hilja hellasti tõrva Reonist endisest Helme kihelkonnast 1963. aasta kirjapanekus. Kõigepealt vanasõna, kuidas kaup, nõnda hind, ja seejärel teine vanasõna, kelle laps selle nimi selgitusega sama, mis eelmine, ehk siis tõepoolest tõmmata võrdus nende kohe. Ma annan sõna vahele. Kuna laadal või turul mindud tänapäeval nii tihti ei käi, siis võib-olla võib selle vanasõna vajadus tänapäevaleht mõistetamatuks jääda, aga selge on see, et eesmärk on tänapäevases mõistes siis noh, võrreldav tarbijakaitsega, et enne Võrma Erko kauplemist oleks selge see palju müüa tegelikult tahab, mitte see, kui palju klient maksma nõus on Etelt liks koorida ja nii ongi näiteks 1969. aastal Mihkel Priimets Väike-Maarja kihelkonnast selgitanud. Teinekord küsitakse, kui palju maksab ja asja omanik vastavaid palju annad, siis öeldakse ikka, kelle laps, selle nimi või siis samalaadne selgitus Martin lult Põltsamaa kihelkonnast 1000 959 sadamalt samast aastast. Kelle laps siis see annab ka oma lapsele nime, pakkus keegi mingisugust eset müüa ega määranud müüdaval esemel oma hinda siis esitati temale sarnane vastus. Ja veel üks selline situatsioon, vanasõna selgitustes eesti rahvlariivis nurmelt kullamaa kihelkonnas 1000 964. aastal. Mis hobune maksab, mis sa lubad, kelle laps, selle nimi, nii tundub, et ka ikkagi hulk aega hiljem on vanadele kasutajad teadnud, mida see vanasõna tähendab ja tähendata siis? Tundub, et Eesti kontekstis tõesti midagi muud, kui võiks otse arvata ja sellepärast ei olegi pidanud seda pikemalt seletada. Nagu ma ütlesin, on peaaegu kõik just sellise kauplemisega seotud teated. Rahvlarjevi kirjapanekutest leiab võidelda mõne, kus on kirjeldatud teistsuguses kontekstis. Näiteks Meeri Kaasik Lääne-Virumaalt endisest Rakvere kihelkonnas 1960 40 kirjeldanud, et väljaspool abielu sündinud lapse kohta öeldi, kelle laps, selle nimi, kelle tegusele nägu ehk siis on see vanasõna justkui otsetähenduses, aga see on selline erandlik tõlgendus. Nii nagu hea vanasõna puhul ikka. Kuigi selle mõte peab otsesõnu paika, saab seda edukalt kasutada ka teistsuguses kontekstis ja nii võibki ülevaid öelda. Laadahooaeg ju veel käib, just on ju tulemas. Simone päeval suur kuulus lindora laat Võru Setumaa piiril sinna lähete meediale kavalalt otsa, vaatab siis teadke ise kauplema ei maksa hakata, vaid esimese hinna peab ikkagi ütlema see, kes seal müüa, kelle laps, selle nimi. Just nii, aitäh, Risto järv, täna.