Koige joiga on vanasõna, millest täna juttu tuleb ning Tartu stuudios folklorist Piret Voolaid. Lühike ja tabav ütlus hoidja Joy'ga on suhteliselt vanarahva tarkus olnud levinud üle Eesti. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanasõna kogus leidub, leidub seda, seda vanasõna umbkaudu 70 rahvaehtsat kirja panema kutt ja rohkelt Ta on seda kirja pandud 19. sajandi lõpukümnendil. Iseäranis palju leiame seda meie rahvaluule suurkogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudest eesti vanasõnade mahukas akadeemilises väljaandes, mis siis sisaldab üle 15000 erineva rahvatarkuse, kannab see kokkuhoidu broka propageeriv või, või esile tõstev rahvatarkus iseseisvalt tüübinumbrid 1416. Ja sellel vanasõnal on ka sugulusside sõnastus vormiga, kes hoiab see Johka, mida võime siis leida varasematest 19. sajandi baltisakslaste trükiallikatest näiteks siis 1818. aastal, Johann Heinrich Rosencrantz tari bait Räägest või siis Wiedemanni sõnaraamatust. Ja tähendus on sellel vanasõnal üsna otsene, kes kokku hoiab või korjab, kogub, seal on ja pilla ja on paljas. Et kokkuhoid toob kasu ja koguja ei kaeba. Ja sellises tähenduses on seda ka rahvas ise tõlgendanud mitmetes arhiivitekstides. Näiteks 1961.-st aastast on Vändra kihelkonnast teade, kes oma asja korras hoiab, ega see ilma pole. Või 1968. aastal Väike-Maarjast pärineb pikem selgitused, et kes korralike eluviisidega kellelegi miskit halba ei tee, võõra asja ei võta ja oma jäta, sellesse ei saa keegi puutuda ja mingi teda ei riiva. See on alati kõigist pahest vaba. ÕISis. 1973. aastal on Kolga-Jaani kihelkonnast kirjapanek selle hoidja Joy'ga vanasõna kohta, et vanasti üteldi, et hoidja Joy'ga kunagi, aga 1900 seitsmeteistkümnendal aastal, kui keisri valitsus kukutati ja seega ühes kukkus raha kurss nulli peale, siis oigasid kes olid kogunud summasid vanaduspäevadeks panka. Nii et sellistes olukordades ilmselt, et seda vanasõna väga tõe pähe ei saa võtta. Aga mis te arvate, kas tänapäeval, kuidas see kõnetaks meid? No selles mõttes võikski selle vanasõna olla tegelikult tarvilik tarkus ka tänapäeval ütleme kasvõi meie pensionifondidele, mis viimase aja meedia arutelude põhjal rahva oma kogutud raha suhtes veidi murelikuks on teinud. Ja, ja eks ajaloost on ka teada, kuidas Eesti inimesed ja on küllalt sageli oma kokkuhoidlikkuse eest karistada saanud olgu siis erinevate rahareformide või muude juhuslike kokkusattumuse tõttu oma kogutud varast siis lihtsalt mõne neist sõltumatud ühiskondlikku asjaolu tõttu hoopis ilma jäänud. Aga sellegipoolest, see on kokkuhoidlikkus, elustiilina või manitsemine kokkuhoidlikkusele väga paljudes muudeski vanasõnades asjakohane. Ja, ja meie vanasõna salves on selle kohta väga palju erinevaid ütlusi, et näiteks sööja säästa. Või siis rahvatarkus seni keeruta, kopikat näpu vahel, kui ta tuliseks läheb, siis anna ära. Või parem täna pool muna, kui homme terve kana. Või siis ütlus hoidmisega jääb mõni häägopic tagasi. Ja, ja need on tõesti palju, et kes korjab, see kogub kuidas hoiad, nõnda leiad, või kui hoitu, siis toit do kes hoiab, seal on, või siis lõpuks ka tänapäeval selline väga tuntud. Erinevaid aegu üle elanud vanasõna, et kes kopikat ei korja, see rublad ei saa. Et ikka idee säästa ja kogu tera ja tilk kopik haaval, ehk siis kes väikest ei hoia, see suurt ei saa. Ja vanasõna juba on oma olemuselt selline žanr, mis siis loeb kõige taunitavamaks just neid pahesid mis kahjustavad nende kandjate ennast, ehk siis näiteks laiskust rumalust ette vaata must vaatamatust. Ja, ja suurimad voorused on siis vastavalt virkus, töökus, tarkus ja ettevaatlikkus. Ja ka kasinus, kokkuhoid ja säästmine on vanasõnades pigem sellised positiivsed omadused, mida siis väärtustada. Ehk hävitajal häda alati hoidja ei hoita kunagi. Suurepärane aitäh palklarist, Piret Lao näitena.