Tänane vanasõna kõlab, kaks kõva kivi, ei tee head jahu ja Tartu stuudios on folklorist Piret Voolaid. Jah, tänapäeval kohtame vanasõna, kaks kõva kivi ei tee head jahu tõesti nii argikõnes kui ka ajakirjanike pruugis kõikvõimalike konfliktide ja tülide korral mida siis on väga raske lahendada. Tüli osapooled on kanged ja kõvad nagu kivid. Ja ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi vanasõnade hulgas leidub tabavat tarkusetera väga palju üle 150 rahvaehtsa üleskirjutuse siis Eesti erinevatest paigust. Ja see ütlus on olnud tuntud juba kauges minevikus. Varasemat tekstid on meil kirja pandud meie rahvaluule kogumise algusaegadest alates siis 19. sajandi teisest poolest. Ja neid leidub tänapäevani, nagu siis ikka selliste vanasõnade puhul, mis ajale pikalt on vastu pidanud. Enne seda leiame selle vanasõna baltisaksa autorite väljaanne, sest näiteks esimest korda trükisõnas esineb see vanasõna eestikeelsena 1732. aastal Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus Kurskefaste halvaizungtsureznišansprahe, mis siis eesti keeles on lühike sisse, kuidas Eesti keelde ja siin just siis sõnastuses kaks kõva kivi ei tee mitte head jahu ja 19. sajandi sõnaraamatutes kalendrites kooli lugemikes on see juba tavaline vanasõna. No muidugi on see vanasõna esindatud ka eesti vanasõnadega, kas neljaköitelise akadeemilises väljaandes, mis siis nägi ilmavalgust juba siis, 1900 kaheksakümnendatel aastatel ja millest leiame üle 15000 erineva rahvatarkuse kaks kõva kivi ei tee head jahu kannab selles siis iseseisvat tüübinumbrit 2981, et kui raadiokuulajal on huvi, siis kindlasti soovitame seda ka sellest akadeemilisest väljaandest vaadata ja tegemist on ka rahvusvaheliselt väga levinud vana Salaga. Et see vanasõna on tuntud nii soome, karjala, liivi keeltes ja ka lätlastel. Nüüd tähendusest rääkides tuleb taas rõhutada, et inimsuhted on sellise vanasõna filosoofia üks põhiprobleeme ja ka see rahvatarkus sobib kasutamiseks kõikvõimalike konfliktsituatsioonide korral mida pole siis võimalik lahendada, kui aetakse järjekindlalt oma jonni ega taheta kompromissile minna või sammu tagasi astuda. Ja muidugi on nüüd põnev, millest see ütlus üldse motiveeritud on, et vanema põlve raadiokuulaja ilmselt oskab kohe öelda. Aga nooremale põlvkonnale enam see nii üldteada pole? See ütluse ajend tuleneb siis Veski tööst ja jahutegemisest. Teatavasti moodustasid Veski põhiosa kaks pealistiku asuvat sellist soonilist kivi ketast mille vahel siis toimusse vilja jahvatamine. Ja need kivid ei tohtinud olla liiga kõvad ega siis liiga pehmed. Ja alumine kivi pidi siis olema kõvem, pealmine, pehmem, ja, ja siit tuleb ka see kujundlik ülekanne vanasõnas, et üks osapool peaks siis olema pehmem, võib olla põnev, on veel, et, et selle sobiva kivi otsisid välja sellised erilised mehed, kellel oli siis vastav vilumus. Ja peale selle vanasõna leidub veskikivi meie kujundkõnes tegelikult rohkemgi. Et me teame näiteks võrdlust nagu veskikivi kaelas ehk siis raske koorma kohta. Ja see võib olla nii füüsiline koorem, aga ka mure või laenukoorem. Või eakama inimese kohta selline kõnekäänd, et toed, nõrgad veskikivid, nöörid, aknaklaasid, tuhmid ja tulles tagasi tänase vanasõna juurde on põnev võib-olla vaadata, kuidas siis rahvapärastes üleskirjutustes seda tõlgendatud on. Et väga sageli on seda seostatud just abielu probleemidega, näiteks valjalast 1890. aastal on kirja pandud seletus. Tähendab, et kaks valju inimest ei saa läbi iseäranis abielurahvas või siis sellele tõus 1957.-st aastast karulast abielu kohta, kui mõlemad on tigedad üksteisele. Ja muidugi sama on üteldud ka lihtsalt kahe kange inimese kohta. Näiteks Räpinast on 1938. aastal teade, et öeldakse kahe kõva tahtel ise järeleandmatu inimese kohta. Või siis nõukogude ajast, 1967. aastal on siis Valgast seletus. Kui kaks kõva jonnakad ei anna üksteisele järele, siis tekib kaklus ja üksteise hävitamine. Nüüd tänapäeva ajakirjanike sõnakasutuses kohtame seda vanasõna. Kaks kõva kivi. Head jahu ei jahvata tihtipeale selliste poliitiliste situatsioonide analüüsimisel. Parteide omavaheliste kemplemise korral ja ka valitsuskriiside puhul näeme me sageli, kuidas kõvad kivid soovivad iga hinna eest kõrgema sordi jahu jahvatada. Enamasti see ei õnnestu, niisiis on kompromissi saamisel oluline ühel kivikõval poolel pehmust üles näidata või nagu ütleb üks teine väga tuntud vanasõna, targem annab järele. Nõus teiega, aitäh, Piret Voolaid. Täna.