Seal on hea, kus meid ei ole, on vanasõna, mille kohta kuuleme täna täpsemalt ning Tartus on folklorist Piret Voolaid tuntud rahvaütlus, seal on hea, kus meid ei ole, on esindatud eesti vanasõnade mahukas akadeemilises väljaandes, mis siis sisaldab üle 15000 erineva rahvatarkuse iseseisva tüübi numbriga 6762 ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis on üle poolesaja rahvapärase kirjapanek kui selle vanasõna kohta ja varasemad neist siis nagu ikka 19. sajandi teisest poolest meie suurkogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudest näiteks 1889. aastal on Palamuselt Kurema vallast kirjutatud Jakob Hurdale. Seal on ikka hea, kus meid ei ole, saame sinna Vanaviga jälle ees. 1932. aastal on näiteks näo kihelkonnast Pangodist kirjapanek. Seal, kus meie oleme, seal on häda seal, kus meid ei ole, seal on lausenud, kui palju enese elu üle nurisetakse ja teiste elu paremaks peetakse. Kui jänesel on 1990.-st aastast, pärineb Nissist kirjapanek. Ei ole see kuld kuskil, ikka räägitakse, et seal on kuld, kus meid ei ole. Või siis üks variant Vastseliinas häda siin ja seal, kus meid ei ole. Niisiis ütleb see rahvatarkus, et igal pool on omad raskused või inimesed on igal pool ühesugused kuigi tihtipeale arvatakse ja kujutletakse võõrad ja kauged paigad siis paremaks, kaunimaks, rikkamaks. Ja, ja see kaugus justkui siis moonutab neid proportsioone. Rahulolematus ja paremate jahimaade igatsemine ei ole kindlasti eestlastele ainuomane joon, seda tuleb ka kindlasti meeles pidada, vaid siis tegemist on rahvusvaheliselt väga tuntud stereotüübiga. Et siis see vanasõna seal on hea, kus meid ei ole, tuntakse ka meie hõimlastel, soomlastel vadjalaste, vepslaste, aga ka lähinaabritel, lätlastel, venelastel ja muidugi kaugemalgi. Et iseenesest ei ole see kuigi poeetiline ega piltlik rahvatarkus vaid suhteliselt otse mõistetav vanasõna klišee ja tõesti kauge ja kättesaamatu, vaata ihalus kusagile pürgimine, olgu siis parem töökoht, soojem ja päikeselisem elupaik. On üdini inimlik joon ja ilmselt just sel põhjusel kannavad sama tähendust mitmed teisedki Eesti vanasõnad. Et meil on näiteks kõik head asjad on ju ikka kaugel või kõrges või veidi kujundlikumat peitlikumad vanasõnad, karask seni aus, kui ahjus on. Või siis pada ei ole lähedalt nihele, kui ta kaugelt kuulda on. Ja raadiokuulajale on kindlasti tuntud. Kas selle ütluse parafraas igal pool on parem kui kusagil mujal? Ei olegi tarvis ilmselt meenutada, et selle tuntuse taga on siis Õnne tänavaseriaalist tuttav kingsepp Johannes. Ja see on tõesti rahva suhu väga kinnistunud. Ja seda vanasõna on kasutatud ka ühes sellises võib öelda etnilise alatooniga anekdoodis, mis oli tuntud juba 1900 seitsmekümnendail aastail ja sellest saavad siis peategelastena kui kaks kangelast, eesti eepose kangelane Kalevipoeg ja vene vägilane il Jamuramets. Ja see anekdoot on siis siis selline, et Kalevipoeg seisab mäe otsas ja vaatab ringi. Hiljamouramats näeb teda, astub ligi ja küsib, mis sa vaatad, Kalevipoeg? Kalevipojal on kohe vastus varuks. Et vaatan, kus hea oleks olla. Mille peale siis teatab kohe Galilea mooramets, et aga meil on selline vanasõna hea on seal, kus meid ei ole. Ja selle peale kostab Kalevipoeg, seda ma vaatangi, et kus teid ei ole. Ja eks heade vanasõnade tunnus ongi ületada žanripiire, nii võimegi tabavaid, rahva ütlusi täheldada nii anekdoot, püüdes muinasjuttudes või, või lauludes, aga kindlasti ka hoopis ootamatutes kultuuri ja kunstivormides. Aitäh, Piret vooleid täna.