Ja need on meil Tartu stuudios taas kord folklorist Risto Järv ning teate, seekord ma küsiks teilt sellist asja, et milline võiks olla Eesti kõige pikim vanasõna. Eesti kõige pikem Vanasadam on teadaolevalt akadeemik Arvo Krikmanni kinnitusel omal ajal 50 viiesõnaline lause, mille on kirja pannud kooliõpetaja Tõnisson Kärla kihelkonnas 1889. aastal. Ja see kõlab nii. Kolm on neid, mida kõrv ei taha kuulda, neid on emase ihkumine, Leinomeergamine ja kanalaulmine ja neli mida ei taha uskuda, et kui sa ise tema seltsis ei ole laeva mere ääres jumala ilma ja lapse perset ja üks, mida süda ei suuda kanda, kui see, kes sinu võlglane sinu vastu suureline on. Niisiis tõesti võtab lausa hingetuks, kui see vanasõna kõik ära öelda, nagu me teame, tavaliselt on vanasõnad ju lühikesed laused, kus öeldakse kokkuvõtvalt mingi tõdemus, tihtipeale on need neljasõnalised kuuesõnalised noh, vahest harva pisut pikemad. Ja siinses üleskirjutuses, mida folkloristid siis pikemaks eesti kaastekstiks peavad, on tegelikult kaks vanasõna tüüpi. Koos neist esimene kannab eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes numbrit 3124. Selle tüübinimetus on kanalaulmise naise vilistamis ja lehm. Ameergamise hääl kostab põrgusammas sõnastuses, näiteks on Raplast Emilie Poomi kirjapanek 1965. aastal kuna laulmise naise vilistamiselemmelgamise hääl kostab põrgu ja tavaline ongi see, et selles oma sõnatüübis, mis siis pikimast vanasõna üles kirjutadest moodustas esimese osa. Eks see just vilistamisest sellest 1885. aasta Tõnis ongi kirjapanekus nimetatav murdekeelselt emase ihkumine, mis tähendab ilmselt naisterahva karjumist või, või kilkamist. Ma ei tea, mis tagama Gilly, mis tema tagama ja suhtlusoskus naiste valijaga igal juhul. Tavaliselt viidatakse siis selles vanasõnatüübi just nimelt sellele, mida ka Eesti usundis on teatud nimelt ilmaasjata vilistada ei tohi, see võib teha, eks toa külmaks või siis võib minna tuba põlema, nagu me mitmetest rahvausunditeadetest teame, nii et see vanasõna tüüp tõepoolest siis on sellise otsese usundilise taustaga mis kommenteerib vanasõna keeles on siis tavalised sellele antud natukene jah, poeetilisem vorm, nii on tõepoolest öeldud näiteks Kursi kihelkonnas 1898, kui naisterahvas vilistab, siis kostab seal põrgusse ära. Et tõesti jah, nendes vanasõna teadetes on pigem just naistele viidatud, aga usundist me teame, et ega meestel seal ja ei olnud. Või siis noh, kihelkonnas 1008 94 naisterahvas ei tohi vilistada, sest et seda põrgun kuuldes niisama ei tohi ikka hoone all helistada. Kui nüüd tulla tagasi selle pikima vaja sõna juurde, siis üks sarnane variant on samuti Saaremaalt Kaarma kihelkonnas 1888 kanalaulmine lehma Möörgamine, emase ihkumine kuuldakse põrgu ära. Et selle vanasõna pikima vanasõnana, teine osa, selle lause teine pool, mis siis mäletatavasti varasemad, ehk siis kõlas niimoodi neli, mida ei taha uskuda, sest kui selline modell siis ei ole laeva mere ääres jumala ilma ja lapse perset. Selles vanasõnas tõesti see rahvakeelne nimetus on vanasõna tüüpi kasutusele võetud, mis selles vanasõnatüübis esineb ja tavaliselt just nimelt need kaks viimast komponenti, jumala ilm ja väikelapse ettearvamatu käitumine on siis need, mis selles vanasõnas oma tähelepanu on pälvinud. Näiteks miili poomilt 1933. aastal Märjamaa kihelkonnast on veel kommentaar, et mõlemad, nii sügisene ilm kui lapsed tagumik võivad märjaks teha mõlemad jõhvi kihelkonnas 1936. aastal Marta mäesalu kirja pannud, et vanad inimesed ütlesid ikka, et sügisest tööd ja lapse perset ei või uskuda, ütles Alviine avamere ja enamik rahvale arhiivi teateid raibki tõepoolest just nimelt sellest sügisesest ilmast, mis on sama ettearvamatu, kuigi mõned teated on ka need, kus räägitakse, et ka kevadine ilm on samamoodi teadmata, mida ta tunda, mida ta meile tuua võib, noh, sellest on üks kirjapanek Endel metsalt. Ja muidugi mõistan neid asju, mida uskuda ei saa veel mitmeid. Ja ilmselt see ongi tinginud selle Tõnis Jancon sellesse vanasõna üles kirjutas, lisanud ka kaks komponenti oma poolt, no näiteks ühes variandis on öeldud, ei saa uskuda Kaara õlut, kaeraõlut, sisendit, luidert, meest ja varesekarva ilma ei või keegi uskuda Käina kihelkonnas Johan Soosteri poolt. Ja kui nüüd võtta selle pikima vanasõna, viimane komponent, et üks on see, mida seda ei suuda kanda, kui see, kes sinu võlglane sinu vastu suureline on siis sellele päris sarnast vanasõna tüüpi Eesti vanasõnavaramust Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahval arhiivist me ei leia ja ilmselt ongi siis kooliõpetaja taia Tõnis Jank 1889. aastal, kui ta selle pika vanasõna kirja pani lähtunudki traditsioonist ja enda maailmatundmisest ja enda suhtest maailmaga, kui ta selle viimase osa sinna juurde lisas, kes selle vanasõnaga rahul pole. Eks peab ise Parema tegema, et Eesti pikem palasena hetkel igatahes teadaolevalt on selline põnev vanasõna ja mulle tundub, et jääb paika veel aitäh Risto järvedena.