Head kuulajad ja nüüd siis vanasõna juurde tänaseks vanasõnaks on lootsipäev-paar, öö on nii pikk, et kotkas kukub poolt maha ning Tartu stuudios folklorist Risto Järv tere ja lootsina päev on siis homme on siis nii pikk, et mitte midagi ei näe. Seda tööd on pikalt, seda vist on tulnud kõik ja tahakski rääkida siis pikima ö vanasõnast. Kui möödunud korral tegime juttu pikemast vanasõnast, siis nüüd on järg ööde kätte jõudnud. 13. detsembril on meie rahvakalendris üldiselt vähetuntud tähtpäev lootsipäev ehk Luutsime päev ehk Luutsna päev Luuts või lihtsalt luts. Mis vanasõna tekstide järgi ongi siis aasta kõige pikem öövanusena lutse päeva öö on nii pikk ehk et kotkas kukub puust maha kannab kuna saanud akadeemilises väljaandes tüübinumbrit 6104. Selle tiitel tekst on kirja pandud Mustjala kihelkonnas 1939. aastal Kaljo lepa poolt tuju külas. Ja miks see kotkas maha kukub, selgitust saada ongi lihtne, kui me mõtleme sellele talvisel ajal, mis kõigile uniseks tegevalt mõjub nagu isegi tähelepanu ja muud ei tee, kui magaks ka kotkas lihtsalt ei jaksa nii kaua magada. Ta küüned väsivad kinni, hoidmisest ära. Nagu me kõik teame, hullemaks minna saab tegelikult ju ikka veel pime, tema tööd on veel ees ja tegelikult ongi see nimetus Luutsi päev seal vanasõnas tingitud kalendrid riivist, ehk siis ametlikult kehtinud kalender on astronoomilise, kalendri suhtes triivinud ja nii võibki öelda, et tegelikult see kõige pikem öö meie aladel oli ost, et siin 14. sajandi paiku, 13. detsembril tegelikult on see kõige pikem ikka pööripäeva paiku. Ja nii ongi, näiteks on suts seal Põltsamaalt 1944. aastal kirjeldanud kõige pikem öö talvisel pööripäeval arvatakse nii pikaks, et kotkas seda jõua välja magada vaid puust maha kukub mõne ütlemise järele veel koguni kolm korda. Ja seepärast üteldakse ka, kui mõni magaja juhtub sängist maha kukkuma, kotkas kukkus puust maha. Ja samas folkloor sele, Briatiivsusele tunnuslikult on, võib muutuda ka see, et kes siis sealt puu otsast maha kukub. Ja tegelikult võib muutuda ka tähtpäev ise. Et kui näiteks veel Moriisor Karksi kihelkonnas 1937. aastal on võrrelnud talve pööripäeva öö olevat linde pikk, et kukk sadamat õrrelt ja kotkas kuuse otsast maha ei jõudvat ära magada siis Johannes Kongu Saarde kihelkonnast on 1894. aastal halvanud koguni, et kolmekuningaööl, ehk siis kuuendal jaanuaril uuel aastal peab kotkas maha kukkuma, seevastu Saaremaalt Kihelkonna kihelkonnast jõgela külast heina torkinud 1947 üles kirjutanud Nigula päev see on siis möödunud kuues detsember, eks ju peab kõige pikem olema siis kotkas kukub puust maata, küüned väsivad ära ja viitab siis oma vanaema jutule, et olgu see täpp, näe, pime aeg, kõige pimedam, pikem tähtpäev, millal ta siis täpselt on, selge on see, et see ajajärk, mis praegu meil on, ongi kõige pimedam ja seepärast pole ime, et näiteks sellesama Luutsi päevaga on teada ka kõnekäänud Saaremaalt Karja kihelkonnast. Ega täna öösi ometi Luutsina päev öö pole või mul on pikk meel, kui Luutsin jube. Päeva tagamaaks ongi siis muidugi Sitsiilias sündinud pühak Rossija kelle nime on seostatud just valgusega. Kellegile pühendatud tähtpäev ongi rohkem tuntud just Skandinaavias, ennekõike Rootsis. Soomes soomerootslased tähistavad Taanis ja tunnuslikuks on siis lutsi, lutsi ja rongkäigu korraldamine, kus valgesse riidesse riiet neetud tüdrukud. Küünlakäsk kõnnivad nüüd Eesti rahvakalendris rahvapärimuses ennekõike just saarte aladele koondunud pärimus, milles millele lisandub küll mõningaid teateid üle maa, mis omalt, kui omakorda lähevad jälle usalt grapha kliendiuurijate küsimustest on välja toodud tõepoolest see, et eestirootsikombestik natuke teistsugune. Et meil käisid nad ka ümberriietatud, aga pigem Est teistmoodi maskeeritult. Mõnikord näiteks just seal meeste ja poistel naisterõivad seljas. Mall Hiiemäe on akadeemilises väljaandes Eesti rahvakalender tõdenud et andide palumist ega saamist pole oluliseks peetud. Küll aga on pühitud põrandad ning kontrollitud tubade pühade-eelset korrasolekut või lapsi kimbutatud. Ja nii ongi näiteks Karja kihelkonnast Ardoomessaar 1935. aastal kirjeldanud luud sinna päeval käidud peresi mööda luuad selgas ja pühkinud tube teistmoodi. Riided olid selgas, laps ikka hirmutati, lutsid, tulevad, luuad, selgas. Noored inimesed käisid perest peresse vitsad käe. Miks tallest luud kaasas on, et ühelt poolt muidugi jälle folkloori-le tunnuslik allitratiivsus? Eks rõhutasin päevaga, Luut sobib hästi, aga kahtlemata. Ta seostab see just sellise teise vanasõnatüübiga 6444 kus just on seostatud erinevate täht päevadega mida sel ajal siis kanti, nimelt et selles vanasõnatüübis on siis öeldud. Mart, oled materiga akad või kadakaga Andrus ahjuhargiga lutsi luuavarrega toomas. Tooripuuga viidatud on siin muidugi vastavatele tähtpäevadele, mardipäevale, kadripäevale, Andrese päevale lootsipäevale ja toomapäeval 21. detsembril. Meil võib oletada, et see viide sellele luua-le on ühelt poolt siis tõesti tihtipeale sel ajal eriti varasemalt olid ka ju kokku kaetud lumehanged, need, mida oli vaja pühkida, aga mõne teate järgi tõepoolest turiga tuba korda teha, selleks et jõuluaeg hakkaks rahulikult tulema. Eesti rahvakalendris seostub Lootsi päevaga veel ka selline tore või natukene veidravõitu asi nagu Luutsine kotiajamine. Mis siis seisnes selles, et, et need, kes asjast ei teadnud, kutsuti kuskile vaatama, et kuidas Luutsin koti aeti ja siis kallati talle lihtsalt vett kaela. Risse halb komment, aga igal juhul seesama tubade koristamine, mis küll ainult mõnes lutsin päeva teates on, on võib-olla hea aeg tõepoolest jõuludeks valmistuma hakata, sest ilmselt on nii mõnelgi veel kodus põrandal võib-olla Kadride loobitud herned maas, et aeg on neid hakata korjama, et tuba saaks puhtaks jõuluajaks ja saaks valmistuda aastavahetuseks, kui kõik tööd saavad tehtud. Ja kõige pikem unisem aeg saab läbi selleks, et hakata ootama uut. Aitäh. Risto järv.