Tänane vanasõna, mida kuulen, on väga päevakohane, ajakohane ja on tõenäoliselt seda ka veel 100 aasta pärast ta, nii nagu ta oli 100 aastat ennegi. Konn saab mättale, aga ei mõista mättale olla, kuidas seda mõista? Folklorist Piret Voolaid? Tõesti, vanasõnad kirjeldavad tihtipeale teatud inimomaseid, situatsioone või olukordi, mis siis ajas püsivad üsna stabiilselt. Tänane rahva kuski konn saab mättale, aga ei mõista mättale olla on vägagi mõistu kõneline. Kuivõrd siin antakse loom metafoori kaudu piltlikult edasi, siis üks pigem selline taunitav inimlik käitumismaneer. Et seda vanasõna kuuleme mõnikord tänapäevalgi ikka selliste situatsioonide kokkuvõtteks või kirjelduseks, kus siis mõni inimene on oma võimupositsiooni omandades kaotanud reaalsustaju ja näiteks upsakaks muutunud või siis oma endisest suhtlusringkonnast lahti öelnud lihtsalt öeldes madalast või jämedakoelisem ei saa alati kõrge ega peene koelist ja ka vastupidi, et jäme säilitab oma loomulaadi ka siis, kui on näiteks ehitud on saanud võimu, läheb uhkeks ja, ja uhkustaja võrdlemine konnaga ongi siin selline loom, metafoori kasutada vaatamine. Ja see tarkusetera on kehtinud just selliste positsioonide vastandamiste kohta või näiteks vaestest oludest rikkaks saades või lihttöö tegijast juhiks saades tänapäeval mõnikord ka just selliste televõimupositsioonile saanute koht. Ja see mõistuline rahvatarkus on tegelikult küllalt vana, et rahvalikud üleskirjutused pärinevad nagu ikka meie rahvaluule kogumise algusaegadest, 19. sajandi teisest poolest ja enne sedagi leidub see vanasõnaga eestikeelsena just trükisõnas näiteks varasemaid esinemiskord ja on juba siis 1732. aastal Anton Thor Helle grammatikas sõnastikus kuldskefaste Anvalizungtsureisneshbrahe lühike sissejuhatus siis eesti keelde. Ja just sõnastuses konn saab mättale, ei mõista konn olla mättal ja 19. sajandi sõnaraamatutes kalendrites kooli lugemikes on see juba tavaline vanasõna, et näiteks tellistest tuntud lugemikes õpikutes Karl Eduard malmi laulud ja lood üks kooli lugemise raamat 1874.-st aastast või või 20. sajandi alguse kooliõpikutest leiame näiteks Mihkel Kampmanni kooli lugemise raamatu just ja paljudest teistestki ja 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmunud neljaköitelise ühes väljaandes Eesti vanasõnad, mis on siis esinduslik kogu meie vanasõnadest ja sisaldab 15140 erinevat vanasõna tüüpi, kannab see siis see rahvaütlus siis tüübinumbrit 4311. Ja see mõistu tarkus on ka rahvusvaheliselt tun, olles sarnases sõnastuses olemas ka näiteks meie põhjanaabritel, soomlastel kui konn saab mätta otsa hakata seal krooksuma, aga ongi levinud selles sõnastuses pigem põhja pool, et soomlastel vepslastel karjalastel väga ka rootslastel ja vaatame siis, kuidas rahvas seda vanasõna on ise kommenteerinud. 1939. aastal on Reigist seletus. Kui con mättale saab, ega ta oska seal elada, armetust oludest jõukaks saanud inimene ei oska õigesti elada või 1964.-st aastast pärineb koselt seletus üteldakse inimese kohta, kes kõrgema ameti peale saades uhkeks läheb ja kõnesid peab. 1965. aastal Raplast kirjapanek, rahvapärane võrdlus inimese kohta, kes trügib kõrgele kohale, aga rumal seal püsimiseks või siis 70.-test aastatest hanila kandist, aita con mättale, hüppab sulle enesele vastu silmi, kui aitad mõne armetu inimese järje peale, pärast läheb naa uhkeks ja suureliseks, et hakkab Kadetsema ja norima. Ja sellised situatsioonid on ilmselt elust enesest, kus siis positsiooni muutusega tuleb uus roll. Inimene tahab olla keegi teine, kes ta siis oma olemuselt ega oskustelt ei ole. Ja lähedane on selle vanasõnaga ka vanasõna kes korra mõisa vett juua saanud, see on kui konn Ta otsas. Ja meenutuseks veel, et eesti keeles on ka vanasõnast lühem kõnekäänd, et meil on näiteks võrdlus nagu konn mätta otsas, mis siis samuti upsakas ja ennast täis inimese kirjelduseks. Nüüd sarnasus on ka vanasõnaga, konn tahab härja suuruseks saada. Mis siis kannab vanasõnade väljaandeid märgi tüübinumbrit 4312. Ja selle rahvatarkuse puhul saame küll meenutada ka loomamuinasjuttu, mida ilmselt raadio kuulajadki võib-olla lapsepõlves kuulnud ja nautinud. Et selle rahvatarkuse taustaks on siis Aisopose valmina tuntud pikem mõistulugu, kuidas konn istus mätta otsas ja üritas ennast õhku täis ahmides härja suuruseks saada. Ja loomulikult ei saanud ta härja suuruseks, vaid läks siis hoopis lõhki. See Aizapose valmina tuntud lugu on, on Eestis ilmunud nii kalendri kui koolikirjanduses. Samuti tuntakse erinevates tõlgetes Ivan Grelovi valmi konn ja härg. Ja rikkaliku vanasõna korpust vaadates selgubki, et sellesama või sarnase ideega ütles Jaan Eesti materjali hulgas palju, mis siis tähendab, et seda inimeseks olemise joont on on ilmselt ka küllalt palju ette tulnud, et seda vanasõnadega kommenteerida näiteks Tõsta ronk üle katuse, siis arvata ennast läbilvede seisvat või üks lind, mis Varblaseks loodud on, sest ei saa iialgi ööbikut. Või siis selline vanasõna ei sulasest saa kuningat ega vares valgemaks ei lähe. Ei linnukoerast karjakoera saa, iga garants karvasemaks ei saa, kui ta on, või lähen ma Soomest Rootsi, üks koer olen igas kohas. Lõpetuseks tuleb küll öelda, et tänapäeval on igati loomulik, et inimene vahetab oma positsioone rolle Teid võib-olla kord vaesem, kord jõukam. Ja iga muutusega tuleb ilmselt tarkus appi võtta ja mõelda, kuidas siis mättale saades ka mättal väärikas olla. Aitäh, Piret Voolaid.