Meie tänane vanasõna kõlab järgnevalt. Esimene vasikas läheb aia taha ja paluks seda nüüd kommenteerida. Folklorist Piret Voolaid teil, mida sellega mõeldi ja kui levinud vanasõna seal. Ja kui kellelgi kõiki midagi tegema hakates asi käes nurjub või, või hukka läheb, siis kuuleme selle kohta tegelikult väga sageli öeldavat sellist õigustust, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. See on tänapäeval väga levinud ütlus ja ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub seda vanasõna päris palju rohkem kui 60 rahva pärast üles kirjutada, sest üle Eesti ja varasemad kirjapanekud pärinevad meil 19. sajandi lõpust rahvaluule kogumise algaegadest. Leiame seda, vala sõnani Jakob Hurda kui ka Matthias Johann Eiseni kogust, need on siis suuremad sellised algusaegade rahvaluulekogud ja kogu Ta on seda rahvatarkust üle Eesti. 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmunud eesti vanasõnade mahukas neljaköitelise teaduslikus väljaandes kannab see vanasõnatüübinumbrit 698 ja tun. On see rahvatarkus, esimene vasikas läheb aia taha ka Eestist kaugemal. Meie kõigil lähinaabritel, lätlastel, venelastel, meie soome-ugri hõim, lastel näiteks soomlastel karja lastel, liiv, lastel, ja ongi huvitav, et millistes olukordades on seda siis kasutada ja kust see motivatsioon selliseks ütluseks on saadud. Et alati on ju põnev teada, kuidas mingi väljend on käibesse tulnud millest on see siis motiveeritud või ajendatud. Kõigepealt tasub meil ilmselt, et meenutada, et eesti keeles on olemas väljend aia taha minema igasuguse nurjumise või pardumise või ebaõnnestumise kohta. Ja ilmselge loogika järgi ei kogunud keegi ebavajaliku näiteks prahti kui seda üldse. Sest kõik ilmselt kasutati ka ära oma koduõue, Vaidze visati ikka kaugemale nii-öelda kontrolli alt ära või silma alt ära. Aga samas väga kaugele viia oli ka tülikas seetõttu piirdutegi aiatagusega, mis võis siis kujundlikult päris lai olla. Et meie tänase vanasõna seisukohalt on näiteks oluline ka surnud loomad, koduloomad maeti koduõuest välja poole niinimetatud aia taha näiteks metsa, meil on nurjumise ja äpardumise kohta tuntud ka väljend metsa minema. Ja näiteks vanasõna versioon varane vasikas läheb metsa. Lisaks ilmselt meie pikkadele talvedele viitavalt on meil olemas ka selline vanasõna, versioon et esimene vasikas läheb hange. Jaa, vahelepõikena tasub kohe meenutada ka, et eesti keeles on ju nurjuma või ebaõnnestuma kohtaga väljend luhta minema millest on ka siis lühem vorm luhtuma. Ja etümoloogia sõnaraamat pakub siin võimalused väljendit luhta minema kasutatigi algul ilmselt lõppenud loomade kohta, kes heinamaale maetud. Ka rahvalt üles kirjutatud kommentaarid kinnitavad selliseid ühte suunda, et näiteks 1968. aastal on Marta Mäesalu Häädemeestelt kirjutanud, et see on ju vana lugu. Lehmal läheb esimene poegimine untsu, inimene hakkab ühte tööd tegema, ei oska, veel ei lähe hästi, siis öeldakse sedasama ja tõesti võis mõnikord ka esmasündinu olla nõrgema elu vaimuga. Et see võis juhtuda, kui näiteks tiineks jäi liiga noor mullika ohtu lehm või, või mõnel muul põhjusel ja võiski sündida siis elujõuetu vasikas. 1976.-st aastast pärineb näiteks Jürist, selline pikem selgitus. Vanasti neid esimesi vasikaid suri tihtilugu, kui loomapidamine vilets oli. Nüüd öeldakse, kui su tegemine korda ei lähe, siis nagu vabandad sellega oma saama. Just sellisest otsesest ütlemisest on siis tulnud piltlik kujundlik ütlus. Ja vanasõna variante on olemas ka enneaegse või varase vasika kohta, näiteks enneaegne vasik jääb haigeks. Ja samasisulisi lähedases sõnastuses on rahvatarkusi eesti tekstikorpuses tegelikult küllalt. Et võime siin öelda, et esimene vasikas läheb ikka hõlpu või ega esimene vasikas karja ei kasvata. Või siis Edimine hiirtel Harakil ehk siis esimene läheb ikka hiirtele Harakatele. Ja üldlevinud tõlgendus on tänapäeval ikkagi, et esimene töö ebaõnnestub või äpardub, kogemusi on vähe, mistõttu on see ju ka loogiline. Nii on seletatud ka näiteks selle vanasõna juurde lisatud kommentaarides ütleme 1937. aastal Saarde kihelkonnast. Noore inimese esimene töö läheb ikka aia taha, sest pole tööga harjunud. Või siis 1940. aastal karjast seletus. Egas kellelegil esimene töö ikka heasti ei lähe, see tuleb ikka sõuke välja. Misest head asja ei ole. Aga pärast harjub ja siis tuleb küll. On öeldud näiteks esimeste olude kohta ka seda vanasõna, näiteks kaardimängus siis lootuses teine mäng või partii tuleb parem, et selline teade on juba 19. sajandi lõpust kursist kirja pandud. Aga see rahvatarkus on seotud ka üleüldise laiema uskumusega, et esimene ebaõnnestub. Näiteks on meil 1977.-st aastast Lüganuselt teade siis esimest paika ei pandud seina, mis esimesena metsas oli langetatud. Öeldi, et esimene vasikas läheb ikka aia taha. 1970. aastal tuli Läänemaalt Kirbla kihelkonnast selline kirjapanek. Kui noorikul esimene laps, tütar on siis vanad eided ütlesid, et sellel on esimene vasikas aia taha läinud. Et siit oleme taas, kuidas ka meie kultuuriruumis on märke arusaama kohta, et et pottpoisslapse sünd on justkui tüdrukust väärtuslikum ja naine tõestas ennast naisena alles pärast poja ilmaletulekut. Aga kasutatud on seda piltliku ütlust ka lapse kasvatamise raskuste kohta, et näiteks 80.-test pärineb selline lisandus Halliste kihelkonnast veeldi selle õigustamiseks või konstateerimiseks või lohutamiseks, kui kõige vanem laps peres halb väänik või saamatu oli. No ükskõik mille kohta me seda ütlust kasutame, on siin peidus vanasõnadega kusele igiomane õpetlik iva. Kui midagi esimest korda tehes kõik kohe hästi välja ei tule ega laabu ei tasu mitte meelt heita, Ta vaid edasi tegutseda, et küll järgmisel korral paremini läheb. Suurepärane aitäh, Piret Voolaid.