Ja tänane vanasena kõlab sedasi. Suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi. Folklorist Risto Järv, see on ju väga tänapäevane vanasõna, ma ei usu, et see on 100 aastat vana on 100 aastat vana, on varemgi ja sellest on väga palju üleskirjutusi ka, nii et see on küll tõsi, et see on tõesti olnud nii vanal ajal populaarne, kui tänapäeval populaarne Eesti Kirjandusmuuseumi profroyoriivist on üle 170 üleskirjutuse, mis on päris korralik hulk ja tiitel tekst on tal valitud, siis suu teeb suure linna, käed ei kärbsepesagi. Ilmselt ongi põhjuseks see, et tegu on hästi meelde sööbiva kujundiga, mida on lihtne kasutada eri kontekstides ja ja tegu on ka praktilise probleemiga läbi aja ilmaasjata lubamine. Elegantselt on vanasõnast kokku pandud vastandus suu ja käed, eks see, mida millega midagi räägitakse, lubatakse ja see, millega midagi tehakse või siis antud juhul ei tehta. Ja lisandub siis allitratsioon, suu ja suur käsi ja kärbes. Kui nüüd bioloog Urmas Tartes on mõned aastad tagasi loodusajakirjas kommenteerinud, et kärbes bioloogilises mõttes pesa muidugi ei tee. Küll aga kasutab kärbes inimese ehitatud kodumaaelupaigana ning toob välja, et siis võiks võtta ju kärbsele maja ehitamist omaenda maja ehitamiseni, kus saavad elada ka kärbsed. Nii ta tõdebki reaalelule viidates, et kui keegi ehitab kena maja, siis ta on ehitanud maja mitte ühele, vaid tervele hulgale kärbetele. Aga sa tahad, kärbesteni, maja pole see muidugi on ilmselt selle ütluse kasutajatele ka omal ajal probleemiks olnud ja seepärast vaatamata sellele ütluse enda suurele levikule on hulk variante, mis seostuvad siis ka teiste olevustega, kellel on pesa üle-eestiline vorm, näiteks on need kanapesa suuga tehakse suured linnad, käega isa kana pesagi on Jämaja kihelkonnast Andrei Kuldsaar 1930. aastal kirja pannud või siis ka käopesa. Noh see muidugi on üsna kahtlane asi kägu enda pesaharjumustega. Ja veel on meil variante, kus on jutt käbliku pesast. Folklorist Arvo Krikmann, kes ongi just analüüsinud selle vanasõna levikut ja selle vanasõna eri vormide levikut on välja toonud, et kui, kui üle-eestiline levik on siis tõesti nii sellel kärbsepesal kui kanapesal, siis käopesa on valdavalt ida-eestiline vorm ja, ja Mulgimaal tundub siis olevat see käbliku pesa variant. Ja ka Lõuna-Tartumaa, Lõuna-Tartumaal ja Saaremaalt on teada ka kotkapesa, et nii nagu lähme nagu folklooris ikka, võidakse varieerida küll. Ja lisaks sellele olemusele, kelle pesast on juttu, võib siis olla muutunud ka see, mida siis selle vanasõna kasutajate arvates keegi tehtud ei saa. Nii võib jällegi välja tuua, et just nimelt Kesk-Eestis on kärbsekong näiteks Pilistvere kihelkonnas 1891 suudab suure linna käsi, ei tee kärbse kongigi või 1893 Koeru kihelkonnast. Hans Anton Sultsi kirjapanek suudab suure linna käed, ei tee mitte kärbsesita kongigi ning lisanud sinna oma kiite kohta. Noh, tõepoolest jõudsimegi siis selleni, et vanasõna, mis meile kõigile ilmselt tuntud, on käsitlebki just nimelt sedasama kiitmist. Emilie Poom Märjamaa kihelkonnast 1953 kommenteerib, öeldi selle kohta, kes oma tegudega rohkem kiitles, kui nad väärt olid, või Mihkel Priimets Vigala kihelkonnast, et inimese kohta, kes ise kiidab ja oma tähtsusetut tööd kõrgelt hindab, kuna teiste silmis pole sel kiidul põhja saamata laisk lobamokk. Nii et üsna karmid hinnangud on sellel olnud ida hanila kihelkonnast, on 60.-te lõpus kommenteerinud seda vanasõna. Nii suudab suure rinna valmis käädide kärnast kondagi känkonnagi või kääride kärbse pesagi ja lisanud seal suure uhkeldaja enese kiitja kohta. Öelda, et suuga lubab küll, aga kõige viletsamat pisemat asja ei tehtud ning seejärel isata kärsikond, ehk siis see kärnkonn on vastik loom küll ja kärbsepesa jälle pisike, aga ikka isad tehtud, nii et jah. Seda, et lubatud ei, alati paika ei pea, seda on märgatud juba ammu ja eks sellest annavad tunnistust ka teised vanasõnad. Meie vanasõnavaramus näiteks, kes palju räägib, see vähe teeb või hea jutumees halb töömees või tööga tehakse suured linnad magades ei midagi. Eks ennast moraali kehastab ka see üks teine vanasõna, mis soovitab, et enne mune siis kaaguta. Et nagu ikka, peame oma elus pidevalt otsustama, kelle suud ja kelle lubadusi uskuda ning kas tema sõnad ja teod ja tema käsi teeb seda, mida lubatud. Kas ta teeb seda selles sellel moel, nagu me ikka ootame ja loodame või tundub, et tuleb välja midagi hoopis muud tarku otsuseid tuleb elus pidevalt teha. Aitäh, Risto järvedena.