Meest sõnast, härga sarvest, on tänane vanasõna ja selle tagamaadest räägib meile folklorist Piret Voolaid. Vanasõnamees sõnast, härga, sarvest on vaieldamatult tänapäeval üks tuntumaid rahvalikke tarkuseteri ja selle tähendus on samuti üldiselt teada, et täida seda, mida lubad pea antud sõna. Kuigi selles rahvatarkuses on juttu just sõnapidamisest mehega seoses, kehtib see loomulikult inimeseks olemise kohta laiemalt. Võib-olla on põnev raadiokuulajale, et rahvatarkus pärineb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi Kalevipojast ja on tänapäeval üks tuntumaid selliseid Kalevipojas, Pence. Me ju teame, et Kalevipoeg, mis siis rahvaväljaandena nägi esimest korda trükivalgust 1862. aastal on tuntuks teinud päris mitmeid teisigi vanasõnu. Näiteks tulevad kindlasti kohe ette tänaseid toimetusi ära viska homse varna või siis ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormat tuleb tarkus tunnistada ja mitmed teisedki. Nüüd vanasõna meest sõnast, härga, sarvest, on ka rahvusvaheliselt tuntud. Läänemeresoome rahvastel valitsevad või domineerivad just sellised hellipteeritud või välja jäetud verbiga sõnastused. Need on siis sõnastused, milles tegusõna pole nimetatud. Ja Eesti parim vanasõna uurija Arvo Krikmann on selle rahvatarkuse struktuuri variante põhjalik, põhjalikumalt ka käsitlenud ja näidanud, kuidas vanemates arhiivitekstides on selline normaalkuju või, või selline põhi kuju olnud, pigem mees Peetakse sõnast, härga sarvest. Et siis lühem, selline elliptiline või siis välja jätteline, nagu ma juba ütlesin ka või, või siis ilma sellise verbita. Vorm on esindatud just rohkem trükitekstide ja valdavalt heliste käsikirjaliste. Selliste noteeringutega ja Kalevipojas endas figureerib see rahvatarkus Sis sõnastuses sarvist, härga seotakse sõnast mees, ta sõlmitakse. Arhiivimaterjalis on sellised kahe verbilised sõnastused, samuti enamasti hilised ja võib ka oletada, et needki on mõjustatud just kalevipojast. Esimese poole kohta on näiteks levinud väga sageli meest peetakse meest, seotakse meest, sõlmitakse sõnast aga härga siis vastavalt juba kas veetakse või hoit takse sarvest. Ja üldiselt arvatakse, et Kreutzwald on võtnud selle ütluse juba algselt kahe verbilisena näiteks põhjaVirumaa suulisest traditsioonist. Ja seda oletust toetab ka seik, et, et selline Algriimiline paar sõna ja sõlm on meie rahvaluules näiteks meie legi lauludeski üsna sagedane. Kuid teisalt on jällegi algKalevipojas see koht sõnastatud hoopis hoopis selliselt, et sõnast peetakse mehikesta nii kui härg kasarvedesta. Ning polegi hästi usutav, et Kreutzwald oleks vahepeal saanud juurde uut sellist rahvaehtsat materjali. Ja pigem tus hilisem redigeering ikkagi puhtalt Kreutzwaldi enda maitse muutusest. Ja kindlasti võis ta tunda juba ka suulisest traditsioonist klust, meest sõnast, härga sarvest. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis on see tuntud vanasõna väga rikkalikult esindatud esineb pea 300 rahva pärast, kirjapanek. Varasemad pärinevad ikka meie rahvaluule kogumise algusaegadest siis juba 19. sajandi teisest poolest. Ja vanasõnade puhul on tihti nii, et mida levinum on ütlus, seda vähem on rahvaluulekogujad selle juurde selgitusi lisanud. Sest kõigile tuntud vanasõna tähendus on ju ilmuseletamatagi selge. Ja ka selle vanasõna juures pole arhiivis just liiga palju lisandusi. Ent mõned siiski. Näiteks 1970. aastal on Salme Karu kirjutanud väga pika ja põhjaliku kütuse millele polegi midagi lisada. Meest sõnast, härga sarvest, seda vanasõna tunneb vist iga eestlane. See tähendab, et mees peab pidama sõna, mis ta on andnud mingi tehingu puhul või lubanud midagi teha. Sõnamurdmist peeti varemalt raskeks eksimuseks isegi matuks. Sageli tehti isegi mitmesuguseid ostu- või müügilepingud, rendi, kontrahhid ja nii edasi suusõnaliselt ja peeti ka nii, et meest sidus sõna, härga sai tugev mees sarvist maha suruda, kinni pidada. Vanasti oli taludes väikesed härjad, mitte suured tööpullid, aga peamiselt peeti härga vaos köie abil, mis oli kõvasti köidetud sarvede juurikate ümber. Valumis tekkis kui härg puikles tegi ta taltsaks. Et selline pikem seletus annab meile aimuga. Kust selline võrdlus siis pärineb? Või 1988. aastal on Tallinnast kirjapanek? Lubajalt nõudis, nõuti sõnapidamist, et selline lakooniline tähendus. Aga on ka pooleldi naljaklevaid kommentaare näiteks Saaremaalt pöidest. Kui sa oma sõna ei pea, siis oled veis. Ja, ja mitmesuguseid ka selliseid naljakamaid variante näiteks meest sõnast, tüdrukut, patsist. Aga sõnapidamise olulise kohta on muidki vanasõnu, nii et, et see on olnud oluline inimsuhet aitäh arendamisel ja hoidmisel. No näiteks kui pead sõna kindel, siis seisab meil terve või peasõna enda vastu, siis pead ka sõna teiste vastu. Või lihtsalt mehe sõna loeb. Või mehe sõna, olgu kaljukindel. Või siis mees peab sõna pidama kasvõi jalg alt maha. Või jälle selline natuke tänapäeval naljakas versioon meest, sõnast, naist, sabast või meest peetakse sõnast hobune ohjest. Kindlasti on lubadustest kinnipidamise vanasõna päevakajaline just praegu valimiste järgsel ajal mil valimislubadused valitsus lubadusteks saavad. Poliitikud sõnast, härga sarvest. Aitäh Piret Voolaid ja pean ütlema, et mulle ikka meeldib see ka, et kui sõna ei pea, oled viis, mitte veisel midagi viga, oleks. Aitäh.