Rääkimine hõbe, vaikimine kuld on vanasõna, millest täna juttu tuleb ja folklorist Piret Voolaid kui levinud see vanasõna oli ja mis tal praegu meie kaasaega öelda on. Tõesti, see on väga levinud vanasõna olnud nii varasematel aegadel kui ka kui ka tänapäeval ja seda tuntud rahvatarkust rääkimine hõbe, vaikimine kuld, oleme harjunud ilmselt kasutut oma kõike olukordades, kus oleks parem rääkida, vähem, pigem suud pidada kui palju rääkida. Ja arusaam, et kes ülearu räägib, teeb endale kahju, on ka selline rahvapsühholoogia alustõde. Väljendab sõnamaagiat, rõhutab välja öeldud sõna jõudu. Et kõike ei tohi alati välja öelda, kui räägid sellest, mis seal tähtis. Ta hoopis kaotada. Ja selle vanasõna võrdlusaluseks on siis väärismetall, nii nagu meil on hinnaliste metallide turuväärtus paigas. Kõige hinnalisemat peetakse kulda, teisi metalle hinnatakse aste-astmelt madalamalt. See on üldjoontes nii. Nii on ka selles rahvatarkuses. Nüüd lähenevale emakeelepäevale mõeldes on küll selge, et ühegi keele õppimise ja kasutamise vaatevinklist ei pea see ütlus rääkimine hõbe, vaikimine kuld ju paika. Siiski tasub selle vanasõna üle mõtiskleda, et just emakeelepäeval mõtleme ka ju sellele, kuidas me oma emakeeles räägime. Ja et emakeelt hoida, peaksime oma keelekasutust teadlikult kontrollima, ka valima, millal ja milliseid sõnu keda ja millal ja milliseid sõnu mitte välja öelda. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi on seda vanasõna rääkimine hõbe, vaikimine kuld, kogutud üle 100 rahvapärase üleskirjutuse erinevatest Eesti paigust. Ja muidugi leiame selle vanasõnaga 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmunud teaduslikust väljaandest Eesti vanasõnad. Mis on siis Eesti esinduslikem selline vanasõnaväljaanne ja sisaldab üle 15000 erineva vanasõnatüübi rääkimine, hõbe, vaikimine kuld kannab siis tüübinumbrit 9956. Ja selle rahvatarkuse varasemad kirjapanekud on pärit 19. sajandi lõpust meie rahvaluule kogumise algaegadest leiame seda vana sõnani Jakob Hurda kui ka näiteks Mattias Johann Eiseni kogudest. Samasuguses sõnastuses on see rahvatarkus ka rahvusvaheliselt tuntud. Nüüd aga vaatame, mida on siis rahvas selle vanasõna kohta arvanud. Näiteks 1968. aastal on Iisakust Tudulinnast üles kirjutatud seletus. Rahvas hindas vaikimis kõrgemalt kui rääkimist, sest viimane tõi kaasa sageli kannatusi ja pahandusi. 1969. aastal Hanilast kirjutatud õigel kohal vaikimine on kõige parem. Ilusti rääkimine on värviline asi, aga vaka olemine on veel parem. Üleliia ja mõtlemata ei ole tarvis rääki. Või 1976. aastal on Rakverest kirjapanek parem vaikida kui ettevaatamatu mõtlematu sõna poetada. Samas on ka 1969. aastal Kambjast pandud kirja kommentaar vaikimine kuld, rääkimine hõbe, kuid on ka kuldseid sõnu ja hõbedast vaikimist. Nii et ikkagi on see vanasõna just teatud olukorras sobilik. Aga oluline on ka välja tuua sellise liigse lobisemise või jutukkuse eest. Hoiatavaid ütlusi on meie vanasõna salves vägagi rohkelt. Üle paarikümne. Näiteks võiks siin tuua mõnede ära kõike väljaütlemist, sülg suhu toob. Kõik sõnad pole ju ütlemised, aitäh või, või suu peab olema rohkem söömise jaoks, mis sa sellega ikka lärmad. Või hoia suu supi tarvis lõuad, leeme tarvis või siis näiteks vanasõnad, pea suu ja pitsita moka. Või hoidke oma mokad lukku, muidu lendab kärbes kurku, kui selline Riiniline ütlus või siis unustad suud lahti, pääsu lendab sisse või sõnal peab sõlmia jutuljak olema. Eks see näitabki, et kuigi põhiline selline suhtlemine käib, käib ju inimesel kõneldes võib liigse suupruukimisega, olgu siis saladuste väljarääkimisega või, või kellegi tagarääkimisega kellelegi lihtsalt halvasti ütlemisega suhetele väga palju paha teha. Pole midagi teha, liigset lobisemist on ka meil ju rumala inimese mõõdupuuks või selliseks stereotüüp seks tunnuseks peetud. Ja vahelepõikena väärib mainimist ka, et vaikimist on väärtust tatud nii pagandluses kui ka kristlikus kultuuris. Juba antiik-kreeka filosoofid nõudsid oma õpilastelt teatud aja jooksul absoluutset vaikimist. Vaikimisi perioode on, on kloostrites ja tänapäevani. Ja tänapäeva infomüras on pedagoogikas taas hakatud tama vaikus, aega, mille oma mõtteid koguda ja keskendumisvõimet sedakaudu arendada. Ja tänust. Vanasõna on rahvasuus ka rohkelt loominguliselt ümber tehtud ja edasi arendatud uueks nüüdisaja suhtlemise reegliks näiteks peetud sellist rahvatarkust rääkimine, hõbe, kuulamine, kuld. Ja kuna vanasõna on olemuselt tabav ja lühike, siis selle tõttu on see olnud ka sobilik žanr reageerimiseks kõiksugu ühiskondlikele sündmustele. Võib-olla mäletab raadio kuulajadki veel 2012.-st aastast. Sellist Silvergeetiks nimetatud skandaali, mis puudutas siis ühe partei liikmete annetusi ja mis lahvatas poliitik Silver Meikari avaldustest käibele läks muudetud kujul, selline humoorikas vanasõna rääkimine Silver vaikimine kuld ja nali tekkis juhuslikult just sellisest keelelisest kokkusattumus, sest et hõbeda inglisekeelne vaste silver oli juhuslikult poliitiku eesnimi. Nüüd 2016. aasta augustis toimunud Rio de Janeiro olümpiamängude ajal, mil Eesti paarisaeru line neljapaat sõudmises pronksmedali võitis kasutas seda vanasõna tuntud Kalamburist Keiti Vilms. Ja tema tegi toona igati päevakohase juubeldava edasiarenduse rääkimine hõbe, vaikimine kuld, sõudmine pronks. Aga ka päris hiljuti tänavuse veebruari lõpus Seefeldi suusatamise maailmameistrivõistlustel lahvatanud dopingujuhtumi. Ehk siis nii-öelda aadrilaskmise järel tekkis ju rahvasuus niinimetatud Seefeldi vanasõna, häkkimine, pilv, vaikimine Veerpalu, näeme siis, kui olulised on selliste vanasõnade mõistmisel just see kontekst. Ehk siis see, millal, kes ja mis puhul uus vana sõna tekkis või tekib. Ja ka selline loominguline vanasõnadega mängimine näitab meie emakeele rikkust. Nii soovingi kõigile head emakeelepäeva ja mõelgem siis vähemalt sel päeval, kuidas rääkimine ja vaikimine võrdselt kulla hinnas oleks. Aitäh, Piret Voolaid täna.