Täna algab kevad ja vanasõna on-ga seotud kevadega, kevadine vihm kosutab, sügisene vihm kaotab. Tartu stuudios on folklorist Piret Voolaid. Tere. Tere kevadet, et ootame me tõesti kõik ja, ja paljudel hakkab kevade alguspäeval piltlikult öeldes süda sees lootusrikkalt põksuma. Seal pöördeline aeg, ärkamise aeg, päevad muutuvad valgemaks, ilmad soojemaks, loodus kab ja tärkab. Ja loomulikult leidub selle tärkamise aja kohta küllaga. Selliseid rahva kusi ja tähelepanekuid. Arvukalt leidub rahvatarkusi kevadise ilma kohta on kevadised ilmad vägagi muutlikud, taevast võib tulla männi, lund ja rahet kui ka nii-öelda pussnuge. Ja tänane ilma vanasõna kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab, kõneleb meile kevadise vihma kasulikkusest kevade ja sügise sellisest vastupidisest, loomusest, kevadisest ärkamisest ja sügisesest looduse uinumisest. See rahvatarkus on iseenesest küllalt vana. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi on varasemad kirjapanekud jõudnud 19. sajandi lõpust siis meie rahvaluule kogumise, sellisest algusajast ja rahvapäraseid üleskirjutusi on küll alla 10, mida pole just liiga suur hulk entsis. Siiski. Võib olla põnev, on teada, et eestikeelses trükisõnas leidub see vanasõna juba 18. sajandil. Leiame selle näiteks 1732. aastal pastor Anton Thor Helle koostada grammatikas ja sõnastikus. Kurskefazda on maisungtsureznišansprahe siis lühike sissejuhatus eesti keelde ja seda just samas sõnastuses, et kevadine vihm kosutab, sügisene vihm kaob. On teada, et vanasõnu kasutasid keelenäidetena just paljud baltisaksa autorid ja seesama vanasõna on sees näiteks 1780. aastal ilmunud August Wilhelm Hupel sõnaraamatus või ka 1876. aastal siis juba 19. sajandil Wiedemanni teoses. Ja 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmunud nelja köitelises väljaandes Eesti vanasõnad mis on siis meie esinduslikem kogu eesti vanasõnadest ja sisaldab 15140 vanasõna, kannab see rahvatarkus numbrit 3676. Muidugi on see olnud see vanasõna kasutusel seoses maaviljeluse ja põllupidamisega. Näiteks 1970.-st aastast pärineb meil Vigalast selline sele et kevadine vihm pidada hea olema vilja kasvule. Sügisene vihmasadu on laviljale, kaoks nii, ütlevad põllumehed. Aga kindlasti on see üks ütlus, mis võiks ajakohane ka nüüdisajal olla Tänapäevases linnakeskkonnas ootame kevadist vihma kui sellist värskendavat tussi. Et see õhu puhtaks teeks, tänavad ja maapinna kastaks ning talvetolmu ja lume alt välja sulanud mustuse ära peseks. Ja vanasõnu, kus jutuks sellised kevadised sademed, olgu siis kevadine lumi või kevadine vihm leidub ka Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis tervelt paarkümmend erinevat tüüpi. Ja seda eeskätt just sellise sademete, kasulikkuse või väärtuslikkuse vaatenurgast. Näiteks kevadel palu vihma, sügisel saab seda ilmagi kevadine vesi. Sügisene loll, et kohe selline vanasõna või kevadine vihm on kullast kallim. Ja paljudes vanasõnades on tarviliseks ja väärtuslikuks nimetatud ka kevadist lund. Et kasulikuks enne jaanipäevast vihma, et pärastine on juba siis kahjulik ilmselt heinaajale mõeldes. Ja need on siis sellised vanasõnad, et kevadine lumi on kui kord sõnnikut põllule mis on üsna üsna levinud vanasõna üle 40 üleskirjutusarhiivis või esimese mailumi kaalub Riia linna kulla üles. Ja vihma on peetud kasulikuks kuni just suvise pööripäeva või jaanipäevani välja. Et ühtpidi on see tõesti põllumehele kasulik, kuid teisalt on see toeks ilmselt ka allergikutele, kes õietolmust vaid vihma toel leevendust saavad. Näiteks siis sellised vanasõnadeta, soe vihm nädal enne jaani aitab talupojasaani või jaanipäeva, vihm paneb viljale jätku peale. Või siis selline ütlus enne jaani vihm on enam väärt kui kuningakroon. Et millega siis seda, seda väärtuslikku vihma siis võrreldakse siin kuningakrooni ja ja Riia linnaga näiteks. Enne jaanipäevane vihm on enam väärt kui Riia linn. Või jaanipäeva enne lõunale vihma riputis kosutab rohkem kui pärastlõunane suur Padin. Nüüd, erinevalt talvisest ja suvisest pööriajast tuleb aga tõdeda, et kevadine ja sügisene pööripäev polnudki maarahva jaoks just nii olulised. Et palju enam seostati kevade algusega siis hoopis üht teist märtsikuist tähtpäeva 25. märtsil tähistatava maarjapäeva ja, ja seda päeva ongi nimetatud kevade alguspäevaks taastuvorjapäevaks, punamaarjapäevaks või kapsamaarjapäevaks ja ka naiste pühaks ja selle päevaga seoses leidub sellistele pöördelistele momentidele viitavaid vanasõnu. Näiteks Maarjastika, magusaks lähtab. Maarjapäeval tuleb karu talveunest või siis maarjapäeval muneb vares esimese muna. Sellist kevade algust on kindlasti tunda või mihklipäev on esimene talvepüha paastumaarjapäev, esimene suvi. Püha. Ja ka selle päevaga on ikka ilma ennustatud, et kui maarjapäeval lumi katusel, siis jüripäev, hanged aia ääres sellist vastuolu on, on. Või kui enne paastumaarjapäeva külm on, siis pärast soe on enne soe, siis on pärast külm. Või kui paastumaarjapäeva öösel külmab, külmab veel 40 ööd. Ja ka näiteks selline paastumaarjapäeval visatakse esimene kuum kivi vette karjalaskmise päeval, teine ja jüripäeval, kolmas läheb aga järjest soojemaks. Igal juhul olema nüüd lõpuks sellise pika ja pimeda talveaja seljatanud ja jääb üle põnevusega suvevalgusele vastu minna. Ja toogu siin lootust neile rahvatarkused. Kevadine päev on pikem kui jõulune nädal. Väga tore, aitäh, Piret Voolaid ja läheme siis rõõmsalt kevadele vastu.