Tänane vanasõna kõlab sedamoodi kadeda kari ei kasva ja Tartu stuudios on folklorist Piret Voolaid. See kõlab nagu sajatus, ma ütleks, mitte nagu vanasõna. Tõepoolest, sellega antakse teatud juhiseid edasi küll. Kui eesti vanasõnade suurt sellist tekstikorpust analüüsida, siis siis näeme, tihtipeale osutatakse meie rahva tarkustes teatud emotsioonide taltsutamisele. On terve hulk selliseid inimomadusi, mida me üldjoontes taunime. Näiteks peame negatiivseteks rumalust või kurjust. Ja nende kohta on ka päris palju vanasõnu. Aga üks selliseid inimlikke emotsioone, millest rahva tarkustesse sageli juttu, on kadedus ja Me teame, et see tunne ilmneb siis, kui mõnel inimesel puudub, kuid teisel isikul on olemas mingi oskus või saavutus või, või mingi ese mida siis kadedust tundev inimene endale soovib. Või siis tahab, et teisel inimesel seda ei oleks ja ka tärane. Sellist ilusat sõna alguse, kaashääliku algriimi ehk alliteratsiooni sisaldav rahvatarkus kadeda kari ei kasva on selle tundega seotud, tõdedes, et kadedad ei lähe asjad hästi. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub selle rahvatarkuse kadeda. Kari ei kasva kohta üle 100 kirjapaneku ja nelja köit. Sellises vanasõnaväljaandes kannab see ütlus tüübinumbrit 2846. Nüüd eestikeelses trükisõnas leidub see vanusena esimest korda 1875. aastal mil siis nägi ilmavalgust Victor Steini raamat, vanus, vanu sõnu. Ja, ja siin on hoopis sõnastus võhlulai kasu, vilja ja kade hel ei kasu karja. Ja olgu ka meenutuseks, et lõunaeesti keele alal on sõna võhl või võhlu tähenduses kade, tige, halb inimene, täitsa tuntud ja samasuguses sõnastuses võluley kasu, vilja ja kadedad ei kasu karja. Kohtame seda ka aasta hiljem ilmavalgust näinud Ferdinand Johann Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust nüüd 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi algusse trükistes esineb seda vanasõna juba päris rohkelt. Enamasti siis juba sõnastuses kadeda, kari ei kasva sellises lühikeses sõnastuses, aga meil on ka pikem variant, et õelal pole õnne. Kadedalt pole karja. Et psühholoogid on väitnud, et on kahte tüüpi kadedust, et on selline pahatahtlik kadedus ja healoomuline kadedus. Kui healoomuline kadedus, on selline positiivne motiveeriv jõud mille puhul siis inimene soovib olla sama hea kui tema kadestatav kangelane. Kuid vaid siis, kui healoomulist kadedust on õigetpidi kasutatud. Tänane valasena kadeda kari ei kasva, tähistab ikkagi pigem sellist pahatahtlikku haiglast jõudu, mis on sellise hävitava loomuga ja põhjustab näiteks kadedal inimesel pimedat soovunelmate kadestatav kannataks et see kade sõna pigem paha. Ja vastutasuks sellise kurja Est ei lähe tal ka endal hästi. Näeme, et kadeduse kohta on meil tõesti keeles palju püsiühendeid või väljendeid kadeda ja kitsi kohta on näiteks eesti kõnekäänud andmebaasis üle 40 nimetuse mille seas on nii vanemaid kui ka hiljem keelde juurdunud sõnu. Kõigile ilmselt on, võtavad sellised mõisted nagu kadekops, kitsipung, kitsi, soolik, käbinärija, kopikakoi või nälja kui või ihnuskoi. Aga tänapäeval on vähem tuntud juba näiteks sellised väljendid nagu sandi, suretaja, täi, pung, täinahk, kadeda kohta on ka äss, nina öeldud või kange kui sarvesööja peni, pigikäpp, tang, hammas ja neid on päris palju rohkemgi ja igaüks võib neid lisaks otsida siis kirjandusmuuseumi kõne käänduda andmebaasist aadressil folklore punkt ee kaldkriips justkui. Aga vaatame, mida on rahvaluulekogujad ise selle vanusena kadeda. Kari ei kasva selgituseks kirja pannud näiteks 1937. aastal laiuselt kirja pandud seletusetega kadeda kari ei kasva ka ega õela õnn ei õitse ega kadeda karigasva. Seda öeldakse niisuguse inimese kohta, kes seda ei salli, et teisel midagi on. Aga temal endal juhtub tihtipeale õnnetusi ja seda öeldakse inimeste poolt, see on tema kadeduse pärast. Või 1900 kuuekümnendatel on Lüganuselt kirja pandud pikem versioon. Õela õnn ei õitse kadeda, kari kasva, õelal kade meel, kui teisel hea järk käes. Loomad ilusad majas, kõik kõrras vahib viltu ja tunneb kadedust. Et väga sageli ongi see kadedus olnud just loomade või, või, või karja või hea toidulaua pärast. Võiks nii-öelda piltlikult. 1961. aastal on Häädemeestelt Marta Mäesalu kirjapanek kadeda kasu ei kasva, ütles ligi 70 aastane naiskolhoosnik kablist, kui jutustas, et teine kadeduse pärast tema preemia üle kolhoosi lambad enda hooldada kaubelnud. Aga hätta jäänud või 1968.-st aastast on Edur Maasik Iisakust kirja pannud. Kadeda kari ei kasva ega õela õnn ei õitse. Rahva sõna mõistab hukka inimeste kadeduse ja õeluse. Kadedatel ja õelatele inimestel ei ole tuuega on. Kuulsin lapsepõlvest Tudulinnas oli käibel keskealiste ja vanemate inimeste hulgas või 80.-test aastatest Pilistverest. Sellises versioonis õela õnn ei õitse ega kadeda koda ei suitse inimekes, liigkade ja õel sellel pole elus nagu on. Ja seda ideed et kadedal või ka võhlul või õelal pole õnne ega edu või kadedal mingu halvasti, on Eesti vanasõnade korpuses terve hulk, kui vanasõnu selle ideega väga palju näeme just nende hulgas selliseid, kus kade saab kahju põllusaagi ja toidu poolisega näiteks viha võtab viljamaast, kadedus, kalad merest või kadedaley kasuvad Kaarad või kadedad ei kasva, kapsad. Kadeda, kasu ei kasva, kade ei kakanaarist Tigeidiksa hernest, aga on ka muid, näiteks võhlul silma võõril katel silma, Katzilde või kadedale ei jää muud kui kaks laia silma. Kadedus kaabib iseennast ja ihnus imeb ise oma rammu või siis selline vanasõna, nagu kade langeb ikka iseenda mõõka. Või õe Lõndub, kade, kaob kurjal pole kohta kusagil või viha võtab ja kade, kaotab. Või võhlaleulai villu lasel lambid, kade katele ei keeda ilmaski rasva või kade isa ilmaski õnnelikuks või keda õnn avitab, seda kadedus hävitab. Ja eks selliste klišeede rohkus keeles kõneleb ikka sellest, et kadedus, emotsioonid on ikka inimestel hingel. Ja inimene on sotsiaalne olend ning üldistades võib ka öelda, eks kõik need vanasõnad põhinevadki ju lõpuks ühiskondlikul sellel uskumusel või isegi kaitse maagilisel arusaamal. Et see, mida teed teisele, tuleb kõike endale tagasi. Niisiis on tark see emotsioon enda kasuks pöörata, keskenduda pigem sellele, mis meil on olemas, kui sellele, mida meil pole. Suurepärane, aitäh, Piret Voolaid, täna.