Tartu stuudios on meelne folklorist Piret Voolaid ja tänane vanasõnaga elab võite isemoodi. Madisepäeval antakse kanade võti kätte. Jah, Eestis on meil kombeks tähistada 24. veebruaril esijoones Eesti vabariigi aastapäeva aga selle varjus kipub ununema, et 24. veebruar on rahvakalendris ka madisepäev. Õieti on madise päevi meil rahvakalendris lausa kaks. Vähem tuntud on sügisene madisepäev. Kui nüüd, siis 21. septembril. Ja see on nime saanud apostel Matteus elt. Veebruarikuine õieti juba kevadtalvine, on aga nime saanud Kristuse reetnud, juudas Hiskaarioti asemele valitud apostel matjaselt. Ja just selle kevadtalvise madisepäeva kohta käibki tänane vanasõna. Madisepäeval antakse kanade võti kätte. See kanadele võtmevõtmete kätteandmine tähendab rahvatarkuses piltlikult et pärast pikka talve on juba nii palju kevadmärke, et võib proovida vastupidavamad loomad välja lasta. Või nagu on väidetud, rahvalikesseletustes kanu siis enam ei söödetud, nad pidid endale ise toitu otsima. Just niimoodi öeldes, et madisepäeval antavat kanadele aidavõti kätte, et võivad iseendile toidust otsida. Perenaisel ei olevat enam tarvis nende eest hoolitseda, küll Madis selle eest muretsevad. Nüüd tänavuse sooja ja lumevaese talvega on muidugi omaette lood aga omal ajal oli veebruar pigem selline pakaseline jäika lumega. Aga siin tulebki kohe meenutada, et vana kalendri järgi langes see kevadtalvine madisepäev pigem märtsikuusse mistõttu võis sel ajal lume alt söödavat juba midagi välja sulada küll. Ja see ütlus kaladel võtmed käes, on meil ka kõne käänuna fikseeritud, et just nii, et madisepäeval öeldakse et nüüd laskekanad juba õue, nüüd on kaladel võtmed käes või kanadel juba künka võti käes, et peab ennast ise ära toitma. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub selle rahvatarkuse madisepäeval antakse kanade võti kätte kohta üle 100 kirjapaneku. Nii et päris rikkalik kogu seda ühte vanasõna. Ja 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmavalgust näinud mahukas neljaköitelise akadeemilises vanasõnaväljaandes. Eesti vanasõnad kannab see vanasõnatüübinumbrit 6275. Eestikeelses trükisõnas leidub see vanasõna juba 19. teise poole väljaannetes. Üks esimesi näiteks 1876. aastal keeleteadlase eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija Ferdinand Johann Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust. Ja seal siis sõnastuses madisepäeval antakse kanale võiti kätte. K 19. sajandi lõpu rahvaluulekogudes. Näiteks Jakob Hurda kogus leidub seda tähelepanekut rohkesti. No näiteks 1889. aastal on Tõstamaalt kirjapanek, sel päeval antakse kanadele lume peal herneid süüa, seega saavad nad ka omale võtme kätte, mida nad see aeg sulgede sees on kannud. Sest päevast saadik peavad nad omale ise toidust otsima. Oli ka omamoodi ajaarvamine, näiteks 1937. aastal laiuselt üles kirjutas, et vanasti öeldi küünlapäevast kaks nädalat kana võtmesse ja seitse nädalat Siguurisse ehk seavõtmesse. Neil päevadel antud kaladele sigadele võti kätte. Peremehele ei olnud tarvis neid enam toita. See sigade väljalaskmise päev on siis olnud pigem nagu jüripäev. Aga sellesama vanasõna kohta on teateid ka nõukogude ajast. Näiteks 1971. aastal on Viru-Jaagupist selgitus. Tavaliselt on aga Näbenääri kuu ja külm küünlakuu ja olles madisepäev, saab kukk võtme kätte. Siis hakkavad juba õlekõrred lund vihkama ja purikad tulevad räästasse. Või siis 1981.-st aastast on meil üles, kirjutas Kadrinast. Madisepäev loeti kevade esimeseks päevaks, siis hakkas õlekõrs lund vihkama ja anti Kanadale aidavõti kätte. See on kanadlasti. Õue on ka näiteks 1930.-test aastatest Kolga-Jaanist. Madisepäeval seoti kukele pulk puusale ja öeldi, võti on käes, otsi ise endale süüa. Poistele ja tüdrukutele andis peremees igaühele salga õlgi, et võivad jälle magama minna. Madisepäeva on asendanud ka teised päevad. Näiteks 39.-st aastast on Tõstamaalt üleskirjutus 1939.-st aastast kanadele ja kukkedele antimaarjapäeval võtmed kätte ja sigadele jüripäevast. Sellega öeldi, et maarjapäevast said kanad väljas nokkida ja jüripäeva järele leidsid sead juba väljast rohuliblesid. Meenutagem siinkohal, et maarjapäev on siis kuu aega hiljem, 25. märtsil. Et see ajaarvamise ja ilma suhtelisus on nendes rahva tarkustes täiesti olemas. Aga sarnase ideega on ka pikem vanasõna versioon. Näiteks kui madisepäeval kana võtme kätte saab, siis saada ka kõik teised loomad võtme kätte. Kui aga kana mitte, siis teised ka mitte. Ja kui me madisepäeva traditsioonidest rohkem räägime, siis tuleb ka esile tuua, et see päev oli rikkasse töökeeldude poolest. Eriti kardeti näiteks putukate ja usside pärast, nimelt pidi madisepäeval siis putukatele ja Mardikatele elu sisse tulema. Ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ja ohtlikuks peeti näiteks nõela ja üldse terava eseme kasutamist sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist. Ja näiteks sel põhjul põhjusel ei tohtinud Kavokiga kedrata. Ja samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta. Et need minevat siis kasvuajal ussitama. Ja keedeti, siis pigem on pigem kartuli ja tangusööke. Nüüd veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mitmeid selliseid maagilisi kombeid, et vabaneda putukatest, näiteks aeti käsikivi ringi ehk jahvatati kärbseid. Ja nii pidid siis putukad hävima ka mõnel pool näiteks naabrile ukse taha viidud, üles tehtud ja nööri otsa seotud kärbseid. Kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtluse pererahvas, laisk aga mitmed madisepäevaga seotud ilmavanasõnad annavadki lootustest kevadele, et näiteks üks tuntuim ütleb, et madisepäev hakkavad kõrred lund vihkama või madisepäevast hakkab uus lumi vana sööma. Või looduse virgumise märke on ka sellises vanas rahas nagu madisepäeval lõigatakse lõokese keel lahti, et see pea laulma hakkaks. Või kõik mattakad pööravad madisepäeval teise külje peale ennast. Või siis selline ütlus, et kuidas madisepäeval tuul, nii Ugala saak, aga madise päevaga on seostatud ikaga heitliku talve murdumist, näiteks kui madisepäeval lund sajab, siis on pool selle tallist lund alles taevas. Või siis sama ilma tarkuse selline lühem variant. Madisepäeval on pool lund taevas. Või kui madisepäeval tuiskab, siis on veel üheksa tuisku ees. Või madisepäev ajab uluaugud lund täis. Olgu, kuidas on, kuigi sel aastal õiget talve veel polegi kätte jõudnud ja neli kuud on olnud pigem üks sombune novembrikuu siis ootame kõik pikisilmi päikeselist kevadsooja ja loodame piltlikult, et nii nagu tänases vanasõnas madisepäeval antakse kanadele aidavõti kätte saame õige pea ka meie kevade võtme kätte. Aitäh, Piret Voolaid.