Jõudu ja tervist ooperi sõber. Tänane programm on üles ehitatud nii, et kuulame kuulsaid ja aegade proovile vastu pidanud ooperikoore ja räägime lugusid, mis teatri kooriga seotud ning heidame põgusa pilgu lava taha. Vikerraadio muusikastuudios on Tiit Made. Sissejuhatuseks kõlas türklaste koor Mozarti koomilisest ooperist röövimine särailist. See hoogne lugu lauldakse maha ooperi 27. minutil ning selles helistatakse Selim Passat. Ilusat ilma ja õnnestunud reisi. Kaetanodonitseti on loonud kuuldud lühikese ja rõõmsameelse, kuid äreva alatooniga kooriloo too kuulutama enam mängitama ooperi lus siia Dylammer mur teise vaatuse teise stseeni lauldes teemal, mis suur rõõm, kogunevad külalised, lävend suudi lossi suurde halli, et panna ennast valmist jälgima oodatavaid sündmusi. Lord Enrico ajastanid ütelus siia ja sa oled kardad, ei Ravens voodi armastusloo ümber. Õige pea anna taga tunnistajateks Lužia hullumeelsusest Tseenile ühele efektsemale ja suure meisterlikkuse komponeeritud etteastele kogu ooperitoodangu omataoliste hulgas üldse. Teadupoolest tuleb mõiste koor kreeka keelest, kus sõna kooros märkis ära pidulikku tantsu ja neid, kes seda ette kandsid palju aastasadu hiljem on see mõiste saanud teise tähenduse. Meile tuntud-teatud ooperites tähendab koor nii grupi lauljaid, kes üheskoos esitavad muusikapala kui ka muusikat ennast, mis neile on kirjutatud. Kuni 18. sajandini etendasid koorid ooperites väga tähtsat osa, kuna aitasid ilmestada laulmise ja sõnalise deklameerimise vaheldumist ning jaotada esitatavat teost osadeks. Nii vaatused kui ka kogu ooper lõppes dollastele ammustel aegadel reeglina kooriga, sest niisuguse tingimuse seadis heliloojale ooperi tellija. See pehme, meloodiline ja ettevaatlikult voolav muusikapala on tšakina Rossini rikkalikust toodangust ning on tema Pariisis tegutsemise perioodi ja üldse tolle võrratu maestro kogu ooperi komponeerimise karjääri viimase 38. ooperi Wilhelm Tell sissejuhatav koor. See on omamoodi hümn loodusele. Külaelanikud imetlevad kauneid aasu ja metsi ning valmistuvad romantilist, eks üle elamisteks ja armastust draamadeks. Rossini muidu oli selle ooperi kirjutamise ajal alles 30 seitsmeaastane ning elas möödunud sajandi esimese poole populaarseima ja värvikaima komponisti kuulsuses ning suures lugupidamises veel 39 aastat. Kuid tema ooperimuusa oli ammendunud. Vahetusse tulid teised õled, Itaalia meistrid, eelkõige Beliinijadonitseti ning pisut hiljem juba kaverdise varasema perioodi prantslaste ooperitoodangus, eriti lulli barokkooperites kujunesid koorid juba tähtsaks ning publiku poolt rohkem oodatud numbriteks kui mõne tollal rahva soosingus oleva kuulsa kastraadi aaria. Seepärast kirjutaski barakk Cooperi teine suurkuju Endel oma kümnetes ooperites koore kui sündmusi kokkuvõtvaid numbreid. Stiilipuhtas itaalia ooperis oli aga tema ajaloo esimese 100 aasta jooksul koor tundmatu. Alles 18. sajandi lõpukümnendil hakkas muusikavorm arenema ja tänu just itaalia oopereid kirjutavale Mozartile, aga ka Beethoven-ile. Tänapäeval on teada, et Belkanto ooperite koori lugude kasutamise teerajajaks peetakse Veneetsia koolkonna heliloojat Janssid taratsit ka nendel inimestel seal ammustel aegadel oli komme, et kui midagi moodi läks, siis taga õitsele puhkes koorid, kujunesid itaalia ooperites kiiresti kohustuslikuks elemendiks rõhutada pidulikku ning patriootilised heroilist meeleolu. Kuulda oli Verdi ooper Jernani avakoor joogi laov viiva PWM, elagu joogem, mis lauldakse maha kohe pärast avamängu ning peab vaatajat veenma kõrgest moraalist mis valitseb bandiitide laagris. Tõsi, tollaste Itaalia bandiitide ühiskondlik positsioon oli pisut teine ja mitte nii vilets, kui meie mõistes. Alates 19.-st sajandist oli kooril juba väga tähtis koht kõikide ooperylembeliste maade heliloojate teostes. Koori ülesandeks oli väljendada ideaale ja tundeid, valmistada publikut algavateks traagiliseks ja pidulikeks sündmusteks puhuda tuult tiibadesse natsionalistlikele ja vabadusvõitluseks õhutavatele, tunnetele. Omamoodi idioloogiliseks teerajajaks oli Beethoven oma ainsas ooperis Fideeljo, mis oli miiniteater Anderwinis esmaettekandel 20. novembril 1805. aastal. Muidugi on maitse küsimus kas või ideele on kõige suurem ja võimsam ooper üldse, mis eales komponeeritud. Nagu mitmed autorid tavatsevad kinnitada. Igal juhul on koor Owelchelust. Oh mis rõõm mõjukas. See on osa esimese matusekuueteist minutilisest finaalist. Vangid liiguvad aeglaselt hämaratest vangi kongidest, valguse, päikese ja vabaduse poole. Ettekanne on saksa ooperi koorilt ja Berliini sümfoonikutelt. Belkant ajastu alguses möödunud sajandi esimestel aastakümnetel, kui Euroopa teatrilavadel võimutses Rossini, oli just tema see, kes teistest rohkem ja osavamalt koore oma oopustes kasutas. Rossini on kirjutanud kümneid nauditavaid koorist seene teistest üle on ehk kindlasti tell tuu astel laatosalia sinu säravalt troonilt, mis on üks mõjukamatest numbritest 1818. aastal Naapoli San Carlo teatris esmaettekandel olnud Moosest Egiptuses. See koor on osa ooperi finaalis esitletavast palvuse stseenist. Sellel koolil on ka oma ajalooline järel lugu Rossini sori teatavasti Pariisis maeti prelažee kalmistule Berliini rubiini ja Schopeni naabrusse. Kuid itaallased Tahtsid oma suurmeest koju 11 aastat pärast Maest. Surma maetigi tema põrm ümber Firenze majesteetlik kusse Santacroach katedraali siis juba Galilei, Michelangelo ja makkia Velli kõrvale. Ümbermatmise protsessioonis osales 6000 leinajad, 300 lauljaga koor ning neli sõjaväeorkestrid kandsidki Santacrootsi treppidel ette maestro Rossini enda talduvastel laatosalio. Itaalia ooperites kirjutati koore kindla skeemi järgi. Koori lugu oli jaotatud osadeks, kusjuures häälterühmad lülitasid tegevusse ette antud järjestuses kõigepealt sopranit, siis tenorid, siis passid ning lõpuks kõik koos. Kuid naishääled jäid ikka aina domineerivateks. Nii Rossini kui ka tema konkurendid järgisid seda skeemi kindlalt, sest Itaalia asjatundlik ooperi publik ei soovinud esialgu teistsuguseid koorinumbreid omaks võtta. Verdi ja hiljem verisma autorid julgesid võtta ette selle skeemi olulise reformimise. Muidugi on ka erandeid. On ainult meeshäältele kirjutatud koore näiteks Rossini tankreedis ja Sevilla habeme, ajastani Tšeti torpeedo Tassas ja Verdi Rigolettot. Kuid need on jäänud vähestiks seepärast eriti huvitavateks reeglite rikkumisteks. Carmen läheb vaja lastekoori, mistõttu maailma juhtivad ooperimajad hoolitsevad selle eest, et antud linna mõnes koolis harrastaksid lapsed koorimuusikat. Palju hiljem. 1946. aastal kirjutas Benjamin Britteni ooperis Kullukreetsee röövimine, seal on tegevuses lausa juba naiskoor ja meeskoor eraldi. Nüüd aga veel üks näide kaethanodonitseti koorimuusikast. Koomilises ooperis Don Pascuaale ja selle kolmandas vaatuses andma ajateenijat. Tänaseks on selge, et teistes kõrgelt ja kaugelt ülekooride kasutamises oma ooperites on Verdi, Wagner ja Meier-Beer verd Jaan unisoonis kirjutatud koori kasutamise pioneer. Nii tema kui ka Wagneri ja Meier-Beer viisid aga kooriosa päris väljapaistvale ja mõjukale positsioonile. Nad oskasid koorile komponeerida pompöösset numbreid ning pidasid ise silma peal, et need numbrid kantakse lavale ette vaatemänguliselt ja suursuguselt. Meyeri ooperite ettekandmisel Pariisi Grand Opera laval oli sageli tegevuses rohkem kui sajaliikmeline koor. Raamitmegümne hobusetoomine lavalaudadele tema ooperites polnud mingi haruldus. Hobuste jaoks oli Pariisi ooperikeldrites sisse seatud tallid. Ametis peeti mitu tallimeest, kes pidid iga päev viima ooperihobuseid Pariisi tänavatele jalutama. Üks võimas ja heroiline meestelaul. Kõlab suure sakslase Richard Wagneri kirjutatuna madruste kooris Lendava hollandlase kolmandat vaatust sissejuhatavas numbris. Wagneri muusika meeldis väga halva ja agressiivse mainega austerlasele, kes tegi oma tegusid Adolf Hitleri nime all Saksamaad. Seetõttu olid kunagi mõnda aega kaarjas elanud maestro Wagneri teosed pärast suurt sõda Nõukogude Venemaal keelatud nimeras venelasi valitsenud grusiinlasest diktaator Jossif Stalin. Taanlane. Dresdeni ooperikoor esitas Wagneri koori jäämanlast vaht, mis kuulub siis ooperisse. Lendav Hollandlane. Kuuldud võimsale meeste laulule tuleks nüüd vastukaaluks seada midagi pehmemat ja roe mantilisemat. Ooperites on kasutatud ka aeg-ajalt sõnadeta koore. Seda tehakse, et luua kas looritatud meeleolu või valmistada publikut ette järgnevateks ebameeldivat ekstseenideks. Aga vahest ka markeerida peakangelase suuri üleelamisi ja pettumust. Verdi Rigolettot kolmandas vaatuses on üks niisugune tüüpiline koor, mis annab märku järgnevateks dramaatiliseks sündmusteks. Kuid parima omataoliste hulgast leiame Putšiini seksikaks peetava, 1904. aastal esmaettekandele olnud ja siis kolinal läbi kukkunud. Ma tahan pater slaidi teisest vaatusest. See on kuulus ümisemise koor. George'i osan on ikka uskunud, et pinkerdan tuleb tema ja lapse juurde tagasi. Ta näebki leitnandi laeva saabuvat Nagasaki sadamasse. Õnnelik naine jääb koos oma truu teenijanna Suzuki ja lapsega Ameerika leitnandi saabumist ootama. Seda ootamist, looritabki ja isegi uinutab sõnadeta ümisega koor ning tundlikud orkestrihelid esitavad Inglise Kuningliku ooperimaja komment Guardiani kooria orkester Lambert Akardelli juhatusel. Maailma tähtsamates ooperimajandus on koorisuuruseks 70-st kuni 100 lauljani. Üldiselt on kujunenud tavaks, et koori ja orkestrit käsitletakse koos. Samas võib teatrikülastajale isegi jääda mulje, et koorielu on lahe ja mõnus. Tööd nagu eriti palju ei ole, sest harva on kooril vaja õhtu jooksul olla rohkem kui pool tundi laval. Orkester seevastu on tegevuses igal õhtul ja terve tüki jooksul. See arvamus võib isegi süveneda, kui teater kannab ette palju Mozarti teoseid nagu on kombeks Saksamaa teatrites, kus koorile erilist rolli ei ole, kui domeeni ja kõrvale jätta. See asjaolu ongi põhjuseks, miks nii mõnelgi mainekal Kesk-Euroopa ooperimajal oma koor puudub. Vastavalt repertuaari vajadusele palgatakse siis lauljaid ühes või teises etenduses-osalema. Kuid see kooriala koormutuse mulje võib-olla näilik kasvõi sellepärast, et koori inimesed peavad reeglina õhtu jooksul vahetama viis-kuus korda kostüüme. See on muidugi tuntud ja tüütu ettevõtmine. Vahel jääb vahetamiseks väga vähe aega. Sageli on kooriliikmete ülesandeks pandud tuua ja viia lavale asju ja mööblit, paigutada seda ringi ja tegeleda üleüldse botafooriaga. Kui just koori hulka pole sulatatud lavatöölisi. Pole harvad juhused, kus koor peab laval marssima, kandma lippe ja plakateid. Koor peab tantsima ning olema võimeline enam-vähem kaasa mängima ehk õigel kohal naerma, muretsema, õhkama, käsi laiutama muid lavalisi trikke tegema. Mis aga kõige olulisem, nad peavad oskama laulda, noh, ütleme, viies keeles laulma lamades või isegi rippudes puu otsas. Koor peab tegema väga palju proove. Ta peab tegema palju rohkem proove kui dirigent vahel nõuab seda orkestri liikmetelt mõne uue tüki lavaletoomiseks. Kuuldud koor on nimeka tšehhi helilooja Pedrismeettana rahvusvaheliselt tuntumast päris 1866. aastal Praha rahvusooperis esietendunud müüdud mõrsja esimesest vaatusest. Maailma juhtivad ooperimajad võtavad selle teose aeg-ajalt mängukava, et demonstreerida oma repertuaari Me kesisust ning tutvustada publikule ühte ilmekamad rahvusooperit. Smetona oli oma eluajal tuntud natsionalistlike vaadete poolest ning tal oli seetõttu väljaspool Tšehhimaa piire probleeme. Müüdud mõrsja tõi maestro siiski patrioodi kuulsuse, ehkki see ooper on selgelt äratuntavad. Wagneri mõjutustega kuuldud loo esitas tšehhi filharmoonia koor ja orkester. On väga palju oopereid, kus koorile on täita tõesti imposantne roll. Esimese hooga tulevad meelde Boriss Kodonov, Wagneri Nürnbergi meisterlauljad ja Lendav Hollandlane Rossini, Wilhelm Tell ja muidugi mitmed Verdi ooperid näguayyda Nabucco, Attila trubaduuriks, lambardlased. Koori olemine laval ning tema heroilised numbrid annavad aga nendele ooperitele erilise ülemuse. Töökale ja kannatlikule. Koorile tuleb avaldada kahtlemata tunnustust, kui nad suudavad lühikese ajaga sobitada oma lavastuse käekirja paljude rahvusvaheliste tähtede soovid ja maneerid, kui nood mõneks etenduseks selle teatrilaval läbi põikavad ja oma nimega väga kõrget piletihinda maksta soovivad. Publikut teatrisse meelitavad. Koor peab külalist tähetulekul ära tegema musta töö ning suutma paari päeva jooksul sulatada etendusse sageli vastuolulise Jabretensioonika persooni. Tahtmised. See oli võitlusse kutsuv koorossiniore taldettanatsio Veldi neljandast ooperist Lombardlased mis oli Milano La skaalas esimest korda näha kuulata 11. veebruaril 1843. aastal. See ooper on koorida per laskealakoolil oli omal ajal tublisti tegemist, et etenduse lühikese aja jooksul ooper kestab kaks tundi ja kaks minutit ümber kehastuda kord nunnadeks ja välisriikide saadikuteks siis palverändurit, eksija kohe ristisõdijate eks järel sohinaisteks ja peagi kõrilõikajate, eks, aga ka taevalikeks jõududeks ning lõpetada koor, palverändurid ja ristisõdijate jõulise etteastega. Togoorossiniore, mida äsja kuulsime kutsuski valitsejate ja tema tsensori meelehärmiks itaallasi võitlusse võõramaiste rõhujate vastu ning muutus üleöö omamoodi revolutsionääride hümniks. Ega Verdi heroilisusest ei jää oluliselt maha prantslaseks ümber kehastunud saksa päritoluga heliloojad, jaka oma meier, beer, tema pompöösset lavateosed olid võrdväärsed konkurendid möödunud sajandi keskel nii Wagneri kui ka Verdi ootustele. Vähemalt Prantsusmaa ja eriti Pariisi ooperimajades. Võtame näiteks niinimetatud vaidluse koori Meyerberi vaate mängulisema ooperi hugenotid kolmandast vaatusest, mis oli esimest korda Pariisi ooperilaval 1836. aastal. Kui kuulata ühte ja sama koori eri maade teatrikooride esituses, võib kõrv kinni püüda suuresti erineva ettekandmise tonaalsuse. See on tingitud ooperikooride rahvuslikust eripärast. Vene teatrikoorid on nagu hästi määritud võileivad, kus tenoritegi rühma võib kuulaja endale võtta nagu hästi laulvaid. Kõrgelt hästi laulvaid basse. Saksa koorides on aga üle kõige võimukas tenorihääl. See tähendab kindlasti kohe endale teie tähelepanu. Kuid saksa ooperikoor tervikuna on eriti musikaalne, mahlakas ja väga asjatundlik. Nii venelaste kui ka sakslaste ooperikooride auks tuleb tunnustavalt lisada, et mõlema rahvakooriinimesed on laval suurepärased Parssijad. Inglise, eriti Veltsi ooperis on tenorid ikka rõõmsameelsed, olenemata, mis lugu nad peavad laulma. Inglased on suurepärased palvus, stseenide esitajad, mistõttu neile istuda eriti hästi Donizzieti ja Rossini koorimuusika. Asjatundjate meelest ei esitatud tagaooperikoore kuskil nii kehvasti kui Itaalia ooperis. Esietendustel võivad nad end kokku võtta. Kuid tavalisel etendusel võite näha meeleheites dirigenti, kes paneb orkestri koorist üle mängima sest koor kipub unustama, milleks ta tegelikult laval on. Erandiks on maineka laskaala koor. See kollektiiv on ikka olnud suuteline laulma suure žesti Jamusikaalsusega ning pannud esitatavas muusikanumbrisse sügavaid tundeid ning patriootlikust teinud seda sageli, nii et nõudlik Milano publik on lausa ekstaaži langenud. See oli väike valik parimatest parimaid ooperikoore. Suur osa väga häid teoseid jääb täna teiseks korraks sealhulgas ka ooperikooride number üheksa pluateeritad Giuseppe Verdi pappenzeera nappukast. Saate lõpetame ka kindlasti Verdi toodanguga. See saab olema tulekoor. Fookottidjoya leek põleb heledalt maestro 1887. aastal esmaettekandel olnud hotello esimesest vaatusest. See koor demonstreerib täiesti uut kvaliteeti, tollal juba eaka ja väga austatud maestro viimase loominguperioodi toodangust. Ooperistuudios oli Tiit Made. Olge endiselt ja jätkuvalt eestlaslikult kannatlikud, sest on märke, nagu hakkaks üldiselt hästi laabunud Eesti elu veelgi paremini minema. Kui just järgmine suvi jälle vihmane ei tule. Nüüd aga Verdi tulekoor kuulmiseni.