Tänane vanasõna kõlab järgnevalt. Julge hundi rind on rasvane. Piret Voolaid Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist, mis selle lause taga kõik peidus on? Tõesti julge hundi rind on rasvane, on tänapäeval küll üks ilmselt kasutatumaid rahvatarkusi aga selle vanasõnaga on põnevad lood. Kui ma muidu Ta on vanasõnu selgitavates saatelõikudes ikka meie sellisele esinduslikumale vanasõnaväljaandele 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmavalgust näinud neljaköitelise akadeemilisele välja, on tal Eesti vanasõnad siis tänapäeval nii levinud rahvatarkust. Julge hundi rind on rasvane, me sellest hämmastaval kombel ei leia. Ja ilmselt on ka põhjus see, et kui 1900 kuuekümnendatel aastatel asutati soome folklorist ja vanasõna uurija Matti kuusi ettepanekul Tartus kirjandusmuuseumis selline keeruka nimega Töörühm, paramioloogia töörühm või folkloori lühivormide töörühm siis saigi esimeseks põhiliseks eesmärgiks koostada eesti vanasõnade akadeemiline selline monumentaalteos. Aga koostajad tõmbasid materjali ajalise piiri 1961. aastaga ja tuleb tunnistada, et seda vanasõna julge hundi rind on rasvane ei olnudki selleks ajaks arhiivi kogutud. Nii kummaline kui see ka ei ole, on selle vanasõna esimesed üleskirjutused Eesti rahvaluule arhiivi jõudnud alles 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Ja see lubab arvata, et tegemist on sellise suhteliselt hilisaegse eestikeelse vanasõnaga. Poeetilise võttena kohtame siin sellist ilusat alliteratsiooni ehk sõna algus, kaashääliku kordumist rind, rasvane ja piltlik tähendus on seotud siis otseselt tõsiasjaga. Kiskja on loomult julge, murrab palju ja on ühtlasi heas toitumuses. Ja nii on ka seletatud seda rahvaluule arhiivi selgitustes, näiteks 1976. aastal on Häädemeestelt Marta Mäesalu kirjapanek. Julge hundi rind on rasvane. Seletab seda valasena samatähenduslikku julgusest kõneleva rahvatarkuse kaudu. Julge pealehakkamine on pool võitu. Kui julge ja kange oled, saad selle kätte, mis sa püüad või tahad. See peab nõnda olema. Hiljem, 1977. aastal on folklorist Kristi salve Tartust kirja pannud selle vanasõna julge hundi rind on rasvane ja kirjeldanud ka sellist kogumisolukorda. Jutt oli maja soojavarustuse parandamisele tusest, mis võis kaasa tuua tülisid katlamajaga ja mida mõned juhatuse liikmed sellepärast ei pooldanud. 1979. aastal on Emmastest Hiiumaalt pannud kirja Jegart kõmmus. Selle vanasõna. Julge hundi rind on ikka rasvane. Öeldakse julgete kohta. Ja 70.-te lõpust on veelgi üleskirjutusi, näiteks Tallinnast. Mängima peab julgelt, sest hundi rind on rasvane öeldud kaardimängul ehitustööliste ringis. Ja ka mõned sellised seletused 80.-test. Näiteks julge hundi rind on rasvane, riskis peitub jõud ja võlu. Või 1985. aastal Pärnu-Jaagupist kirjapanek. Julge hundi rind on rasvane ettevõtliku inimese kohta, kes saavutab igas ettevõtmises edu. Ja olgu ka öeldud, et meie rahvaluules on ju hundil väga uhke koht. Tuntumate hundi selliste Euphenismidena meenuvad kohe näiteks võsavillem Metsatöll ja stereotüüpilise tunnusena on hundile omased ka tugevus ja julgus. Ka hundiga seotud juttudes on näiteks päris palju hirmuga pistmist. Ja võib-olla kõige olulisem, et alates 2018.-st aastast on hunt eestlaste rahvusloom ja zoosemiootik. Laura kiiroja on hundi kohta levinud müüt ega selgitanud. Ja tõdenud sedagi, et vapra Võsa-Villemi rind ei olegi nii rasvane, et tegelikult on ta äärmiselt inimpelglik. Ja inimese hirm on huntidel sügavalt geneetiline, tema väitel, et isegi kui hundi esivanemad on mitu põlve loomaaias elanud kardab ta inimesi. Aga rahvaluules elavad stereotüübid oma elu ja vanasõnad ja kõnekäänud on suuresti rajatud sellisele allegoorsele loom kujundile. Piltlik idee antakse tihtipeale edasi just loomametafooride kaudu. Üks Eesti parimaid valasena uurijaid Arvo Krikmann on kunagi koostanud vanasõnades esinevate erinevate loomade pingerea, mille põhjal on suursoosikud koduloomad, koer, hobune ja veis, seejärel kukk ja kana. Ja viiendal kohal on hunt siis metsloomade arvestuses esikohal, aga rahvaluules ja keeles on hundikartuse või hirmu kohta mitmeid väljendeid, öeldakse julge on see, kes ei karda hunti ega tonti. Stereotüüpiliselt on need loomad, kellele julgust omistatakse just meie metsade suurimad kiskelised võrdlused julge nagu karu, aga karu nahk seljas. Ja muidugi julge nagu hunt. Ja julgusega saab silma paista ka eksootiline lõvi julge kui lõvi. Sellised võrdlused on meil julguse kohta just huntide ja lõvide karudega seoses. Ja julguse arguse selline emotsionaalne teema on vanasõnades hästi esindatud. Aga sageli kajab neist läbiga tarkus, et kusagil on piir, millest alates liigne julgus või hulljulgus võib sind hukutada ja kahjustada. Ja nii ongi meil terve hulk vanasõnu julguse ja arguse kaksipidise loomuse kohta. Et üks on idee, Targ hoiab naha julge, toidab pea. Või kartlik, koer ei saa rasvaseks. Kes hunti kardab, see metsa ärgu mingu. Või julge pea toidab Arg ära, sureb. Või julgust tõstab, julgust tapab. Või arg karjane jätab karja lahjaks. Või siis ka selline ütlus nagu, kes ei julge, ei saa Võru linna näha. Või julgelon, õnn, helde. Või kes kardab, see kaotab. Ja muidugi kindlasti teab raadiokuulaja sellist vanasõna nagu julgete päralt on võit. Või julge põld, õitseb alati. Et me teame, et tänapäeval elavad vanasõnad edasi sageli mitmesugustes funktsioonides, näiteks hiljaaegu märkasin seda vanasõna leivareklaamis sõnastuses julge hundi rind on leivapuru täis. Ja ka vastupidises tähenduses näeme hulljulguse kohta rikkalikult eestikeelseid ütlusi, näiteks julgus ja õnnetus on vennad liik, julgelon, kuri ots. Julgele Soele, saa ruttu ots. Või ka julge koera julkja pika hangele. Ark koer, arg koer, naha hoiab. Või selline vanasõna nagu julge annab naha, aga arg toidab pea või Arg hoiab oma nahka. Aga vana sõnalisele maailmavaatele on omane ikka mõõdukus ja tasakaal. Lõpuks võime öelda, et vana sõnalisele maailmavaatele on omane ikka mõõdukus ja tasakaal. Liigse hulljulgusega ja kogenematusega elu võttes võib jälle vabalt juhtuda, et julge hundi rind on hoopis haavleid täis. Arukus ja sellest tulenev mõõdukus ennekõike. Vanasõna tutvustas Eesti Kirjandusmuuseumi folklorist Piret Voolaid.