Vanasõna tee tööd ja näe vaeva, siis sa taeva on täna see, millest räägib meile Kirjandusmuuseumi folklorist Piret Voolaid. Tere, Piret ja me teame, nagu seda vanasõna kuidagi teises võtmes. Tere tõesti tänaseks vanasõnaks sai valitud üks ilmselt eesti keeles tuntumaid tööga seotud ütlusi. Tee tööd ja näe vaeva, siis saad taeva, mida meie raadiokuulaja kindlasti tunneb, tõenäoliselt paremini hoopis Anton Hansen Tammsaare. Tõe ja õiguse järgi versioonis tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus. Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub selle käskivas kõneviisis eesti rahva kusetee tööd ja näe vaeva, siis saad taeva kohta üle 60 üleskirjutuse ja eestikeelses trükisõnas leidub see vanasõna esimest korda juba juba 1876. aastal. Keeleteadlase eesti ja teiste soome-ugri keelte uurija Ferdinand Johann Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust. Ja siit leiame just sõnastuses, ega muidu taeva ei saa, kui vaevaine ja 20. sajandi algul kohta veel seda siis juba versioonis tee tööd ja näe vaeva, siis saab taeva. Seda ilmub trükisõnas palju. Näiteks Johann Voldemar Eiseni eesti vanasõnades 1914. aastal, aga ilmselt oma kasvatusliku iseloomu tõttu on seda ka mitmetes õpikutes harjutuste vihikutes leida. Nüüd varasemad rahvalt kirja pandud tekstid pärinevad meie rahvaluule kogumise algusaegadest siis 19. sajandi lõpu poolest. Ja need on lühemad variandid. Näiteks 1895. aastal on Heleene Maasen Otepäält kirja pannud sellise ütluse, nagu näi vaeva siis saab Daiwa. Tuleb öelda, et enamik üleskirjutusi on arhiivi jõudnud aga just 20. sajandi algul. Ja ka trükisõnas kohtame seda just 20. sajandi alguses. Päris mitmel pool. 1900 kaheksakümnendatel aastatel ilmavalgust näinud mahuga kas neljaköitelise akadeemilises väljaandes Eesti vanasõnad kannab see rahvatants, kus tüübinumbrit 12487 et meenutame, et ühtekokku on seal siis vanasõnu 15140 tüüpi ära toodud. Nüüd sellest vanasõnast lähemalt et eesti folklorist läbi aegade parimaid vanasõna uurijaid Arvo Krikmann. On lahanud vanasõnade maailmavaatelisi tendentse ja kinnitanud, et vanasõnadel üsna julmade sotsiaalsete majanduslike olude peegeldus et samuti seda, et nad on valdavalt Ta varataja võimuta inimeste tõekspidamiste peegeldus. Ja seetõttu ei ole vanasõnade selline egotsentrism agressiivne, vaid omamoodi naturaalselt enesekaitselise laadiga. Selline konservatiivne ja pessimistlik ja suur osa Eesti vanasõnu näib andvat inimesele teda ümbritseva maailmaga suhtlemiseks. Arvo Krikmanni väitel sellised neli põhipostulaate, esiteks, et maailm on vaenulik paik ja elus on halba kaugelt rohkem kui head. Ja teiseks, et inimene, üksikisik on selle kurjuse vastu jõuetu. Ja kolmandaks, et töö ja vaev on paratamatu. Ja, ja neljandaks, et kuidas sina teistega, nõnda teised sinuga. Ja kui me nüüd seda tänast vanasõna tee tööd ja näe vaeva tõsiselt vaatame siis on see ütlus ju tõsimeelse ja sellise pessimistliku maailmavaate kõige otsesem kinnitus ja, ja protestantliku tööeetika musternäide. Et maapealses elus pead sa tööd tegema, aga mitte lihtsalt tööd tegema, vaid ikka vaeva nägema ja raskusi ületama. Ja rõõmu peab siis tooma lootus pärast surma ootab kusagil taevane paradiis. Aga raadiokuulajale pole ka mingi uudis, et selle ideega, et inimene peab ja on lausa loodud tööd tegema või siis töö ei tee paha, tööd võib teha, on terve hulk selliseid analoogseid rahvatarkusi, näiteks inimene on loodud tööd tegema ja lind lendama. Või tuhni maad, toida pead või tee ja tehi kae ja kannata. Või teetööd, kuni elad tee tööd ja palu jumalat või parem tööd teha muret, kui jõude olla murega. Või ega tööleiba küsi. Ega jalatäis raha ei maksa. Töösõrmust sõrmest maha ei tõmba. Aga kui naaseme nüüd oma tänase rahvatarkuse juurde? Siis vaatame, et kui tõsiselt seda rahvapärastes arhiivi üleskirjutustes võetud noh, näiteks 1960. aastal on helmest hilja kala kirja pannud sellise seletused TEE TÖÖD vaeva, siis saab taevausk peale surma, hinge surematusse, mis ka tänapäeval veel püsib. Taevariiki ei saa kerge vaevaga ja sinna ei saa kõik, vaid need, kes jumalale meele järele on. Ja kuulekusele kutsub ka selline Eesti vanasõna nagu tee tööd ja palu jumalat. Sihiga siis ikka taas jumala kartlikust ütluse kaudu jutlustada. Ja olgu toodud paralleel piibli apostlite tegude raamatus, kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma. Õnneks pole aga asjalugu nii hull ja tõsine, et kui loeme neid arhiivi üleskirjad kirjutustele lisatud rahvaluulekogujate kommentaare siis on üsna selge, et rahvatarkusega on ka naljatletud. Näiteks 1985. aastal on Pilistverest kirjapanek tee tööd ja näe vaeva, siis taeva pilkeline lohutus vaesele tööinimesele sulased popsid ja Saunikud. Või 1976. aastal Iisakust on kirja pandud ilma vaevata ei sadaeva, nõnda pooleldi narritades, pooleldi lohutades, öeldi nurisejatele. Aga siia ritta sobib hästi tee ära tuua ka 1983. aastal Marta Mäesalu, kirjapanek Häädemeestelt, kes ei näe vaeva, seisa taeva, öeldakse sellele, kes kurdab, et tal on palju vaeva. Ja muidugi tuleb selle rahvatarkuse poeetiline mehhanism ära mainida. Tõesti, see taeva vaeva on ju väga kena lõppriimi kah iseenesest, et mis siis sellise esteetilise võttena mängib kindlasti oma rolli. Niisiis näemegi, et enne kui Anton Hansen Tammsaare selle vanasõna omapoolse lisandusega tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus eriti kuulsaks tegi, on ütluse esimene pool, tee tööd ja näe, vaevarohkel esinenud rohkelt esindatud nii suulises rahvatraditsioonis kui ka meie trükisõnas. Ja meenutame veel, et Tões ja õiguses leiame selle ütluse siis esimese osa lõpust. Situatsioonis, kus vana Andrese oma poja noore Andrese kroonu saadab ja noor Andres isa ja poja siiras vestluses tunnistab, et pole üldse kindel, kas soovib vargamäele tagasi tulla. Sest armastust Vargamäe vastu pole, ta ei oma vanematega ka kogu sealse elu jooksul liiga palju näinud. Eks see episood kajastabki linnastumisega seotud parema ja lihtsama elu lootuste aega kogu ühiskonnas mis on ju tegelikult ajakohane ka tänapäeval või tänapäevani. Et selline liigne töö ja vaev on raske ja inspireerib, inspireerinud siis ka Tammsaare ütlust parodeerima ja ümber tegema, nii et rahvasuus on liikvel mitmesuguseid versioone. Võib-olla kõige levinum tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus. Ja muidugi modifitseeritakse seda ka tänapäeval rohkesti seda rahvatarkust. Meenub näiteks hiljutine Tartu Postimehe artikli pealkiri tee tööd ja näe vaeva, küll tuleb ka pensionipõlvpõli ja vaesus. Või samas ka üks hiljutine telereklaam teie tööd aga puhka ka siis tuleb armastus. Ja mis see taevas ja armastus siis on? Tänapäeval oleme jõudnud vähemalt jutu tasandil, sinnamaani kuuleme üha enam neljapäevase töönädala kehtestamisest ja küllap püüdleme selle poole, et töö ei pea olema ainult vaev vaid see võib ka meeldiv ja armastusväärne tegevus olla. Vanasena selgitas Piret Voolaid folklorist Eesti kirjandusmuuseumist.