Ja nüüd tänase vanasõna juurde Tartu stuudios on folklorist Risto Järv ja vanasõna algus on hästi tuttav, küsija suu peale ei lööda. Kuidas nüüd edasi läheb, mis vanasõna see selline on, Risto järv. Selle vanasõna täis tiitidekst vanasõna tüüp, küsija suu peale ei lööda, aga võtja käe peale lüüakse ja kuulub see Eesti populaarsemate vanasõnade sekka 16. kohal 240 variandiga Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis ja varem ongi temast arvukalt kirjapanekuid just sellel pikemal kujul, muuhulgas ka juba Anton Thor Helle grammatikas 1732. aastal. Ei küsija suu peale ei lööda mitte aga võtja käe peale lüüakse. Arhiivis on üks varasemaid üleskirjutusi õpetatud Eesti seltsi kogus roosamplentrit Pärnu kandis 1825. aastal. Ei, küsija suu peale ei lööda mitte, aga võtja käe peale lüüakse ehk siis sama sõnastus. Ja tõepoolest selles vanasõnas ongi siis olnud esil nendes variantilisest nimelt see vastandamine just nimelt see moraalsus, mõni vanasõna seletaja on siis lisanud ka juurde sellise kommentaari Hans Anton Schults Koeru kihelkonnast, näiteks 1893. Küsi, kui sul on tarvis, ega küsija suu peale ei lööda, aga võtja käe pääle lüüakse kohe sellepärast ära võta iialgi oma käega. Nii et pole ime. Keele Messaarest ongi paigutanud siis selle vanasõna mõisteti sõnaraamatu märksõna alla varastama. Loomulikult ei seostu nüüd ainult varastamisega ka just nimelt sellist vastandust ise võtmise ja ja küsimise vahel on ikkagi rõhutanud sellist pedagoogilist aspekti kauscord, Loorits, folklorist, on 1934. aastal oma ilmunud raamatus vanarahva pärimusi Kõpu kihelkonnast siis see kirja pannud. Kui laps midagi käskivalt tahab, siis ei antavaid, vastatakse, et küsija andja on Kiisa kõrtsi ära surnud. Kui aga laps ilusasti palub, siis öeldakse, palu ja suu peale ei lööda. Ja antakse edasiarendusi sellest, et ise ei tohiks niisama võtta, vaid ikkagi küsima peaks. Me leiame ka mitmetes variantides rahvaluule arhiivist ja mõned neist on siis sellised mahedamad nagu Oskar Kallas Tartu ümbruses 1921 kirja pannud. Küsija suu peale, keegi ei löö kummardaja pead, keegi ei katku. Nikolai oinas Tomalt Vilo vallas 1935 küsijale lööve pähe, vargale liivas pähe. Ehk siis tuleme taas siis selle juurde, et eriti varasemates variantides on esil olnud just nimelt see vastandus küsimise ja, ja isevõtmise puhul. Seda me näeme mõnedest pikematest kirjeldustest, mis rahval arhiivis on. Prio tammepuu, kes on armastanud vanasõnu sageli selgitada, kommenteerida Laiuse kihelkonnast, on, üritab 37. aastal kaks kirjeldust, ühe näiteks ega küsija suu peale ei lüüa, aga võtja käe peale lüüakse. See on korralik õpetus noortele kui vanadele, kui sa midagi tahad, siis küsi inimestelt. Inimene annab sulle ilma vastuvaidlemata. Aga kui sa võtad ise, ütleb seegil asja, sa võtnud oled tema peris vara tema võõrasse tõmmata, aga küsija kohta ei öelda seda millaski või siis teine variant temalt, ega küsija suu peale ei lüüa. Ei ole veel ette tulnud, et küsija on küsimise pärast trahvitud ehk vangistatud, aga võtjaid on väga suured arvud, kes trahvitud. Üsna karm on selle vanasõnad teine pool olnud. Samas on ju selle vanasõna esimene pool samuti väga lihtsasti ilusasti sõnastatud ja seintelt ongi põhjuseks, miks me tõepoolest tänapäeval tunneme ennekõike just nimelt seda esimest poolt täiskujul asemel küsija suu peale ei lööda ja tundub ka enda vanusena kuulmistest, lugemistest, kolleegide omadest, et just nimelt seal lühenenud vorm on ennekõike käibele jäänud ja sellest annavad tunnistust ka kirjapanekut rahvaluule arhiivis. Näiteks Eduard Leppik 1009 88. on juba märkinud, küsija suu peale ei lüüa, vahel lisati lõppu ja käe peale lüües. Eks lüües küll. Nii et see siis näitab, et ainult vahel on käibele jäänud siis see pikem variant ja kuna vanasõna on üsna tuntud, ma lähen lühidalt kujul, seepärast pole ime, et me leiame sellest ka mitmeid edasiarendusi ja paree paroodiat. Mõni aeg tagasi olnud populaarses netifolklooris bürokraatliku keelega vanasõnade loendisse oli sisse sõnastatud kujul. Ega hageja seedekulgla alguspunkti peale ei avaldata lühiajalist mehhaanilist survet, ehk siis ümberpanduna peaks see sama vanasõna olema ja pole ime, et 1900 85. aastal Pärnu-Jaagupist kihelkonnast Are koolist on sõnastatud tutttänapäeva kooli õppeliselt poolt küsijale antakse vastu hambaid. Nii et tõesti neid paroodilisi edasi arendasime. Leian mitmeid, aga see just kinnitabki, et tegu on tõepoolest tuntud võõraga, mis käib nii pikal kujul meeldejääv ala kui ka lühemal kujul sarnaseid vanasõnu me leiame ju juba ka piibliaineline, kes koputab, sellele, tehakse lahti või kes palub, see saab abi. Igal juhul. Motiveerib ehk see vana ütlus meilt küsima. Aitäh kõike head tänaseks Risto Järv.