Nüüd aga vanasõna juurde ja tänaseks vanasõnaks on. No selline ütlus, mis sobib igati kaasaega kiire elutempo juurde ega jumal pole kiiret loonud, jumal on hiired loonud Tartu stuudios folklorist Piret Voolaid. Kuidas seal lood selle vanasõnaga? Selle vanasõnaga on lood hästi. Küllap oleme kõik teatud puhkudel kiirustamisega kokku puutunud ja tänapäeva elu sellise rööprähklemiseks on see paratamatu kaaslane. Asjaolu, et eesti keeles on varnast võtta mitmeid tagantkiirustamist ja sellist rutaka, kust ilmestavaid vanasõnu annab meile märku, et see kiirustamine polegi ammustel aegadel päris võõras teema olnud. Tänane rahvapärane ütlus ega jumal pole kiiret loonud, jumal on hiired loonud kõnelenudki just aja kasutamisest. Kui elutempo ikka väga rutakaks kipub käest ära minema ja keegi veel omakorda tagant sunnib, siis sobibki säält ole ütelus. Ta ei ole või tagant Sundjale rahustuseks vastuseks õige hästi. Meie esinduslikumas akadeemilises vanasõnaväljaandes Eesti vanasõnad kannab see rahvatarkus tüübinumbrit 2525. Ning Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub seda umbkaudu 40 tekstivarianti. Ja selle vanasõna varaseim arhiivi üleskirjutus pärineb 1893.-st aastast. Kui Jakob Hurda kirjasaatjatelt rahvaluulekogujad talt Jakob Ploom poolt ja Hans rebaselt Kuusalust. See valasena sai üles kirjutatud siis sõnastuses, ega jumal pole kiiret, Lound inimesed on selle ise teinud, et selline natuke teistsuguses varje versioonis. Toredad ja pikemad, teise poole variandid näiteks jumalal hiired loonud aga ka rotid ja hiired loonud või jumal on konnad ja hiired loonud on meile arhiivi jõudnud juba hiljem. Näiteks 1938.-st aastast on meil Ambla kihelkonnast üleskirjutus ega jumal kiiret loonud, et ta hiired lõi natuke kärme, käskis olla. Ja võib ka öelda, et suurema leviku omandas rahvatarkus 1900 kahekümnendatel aastatel. Kui esialgu oli üleskirjutusi rohkem Põhja-Eestist ja Virumaalt sealhulgas leidus näiteks Kuusalu või Lüganuse, aga ka saartelt Hiiumaa üleskirjutusi siis nõukogude ajast kohtab juba juba kirjapanekuid julgelt üle Eesti ja tänapäeval. Tõsi, seda võib-olla küll enam liiga palju ei kuule me seda rahvatarkust, aga samas on seegi meie elutempo juures vägagi asjakohane. Ja kuna vanasõna on poeetiliselt üles ehitatud riimile, hiired on seal oma koha ilmselt leidnud kindlasti striimuvuse pärast siis ka näiteks meie naabritel säärane rahvatarkus puudub. Et selline sõnastus on siis ikkagi üsna kohe kohaliku tähtsusega meil ja vaatamegi nüüd, millised rahvapärased selgitused on Nendele arhiivitekstidele lisanud, siis kogujad ise näiteks 1930.-test aastatest pärineb Saardest üles, kirjutas, et jumal on küll loonud hiired ja rotid, aga jumal ei ole laiskust loonud. Seega me näeme, et tuleb eristada sellist aegamisi tegemist laiskusest, et need ei ole päris identsed selle vanasõna järgi. Või 1900 kuuekümnendatel aastatel all Lüganuse koduperenaine Aino Källo seletanud vastus inimesele, kes ütleb, et temal on kole kiire. Või 66.-st aastast 1966.-st aastast On Vändrast Salme Karro üleskirjutused. Egas jumal ei ole kiiret loonud, jumal on kassid ja hiired loonud, kiire tekkis alles siis, kui kass hakkas hiirt taga ajama. Meie läbi aegade asjatundlikke maid valasena uurijaid akadeemik Arvo Krikmann on oma töödes põhjalikumalt käsitlenud. Ka ajab kategooriat vanusena vaadates. Ja ta on tõdenud, et ootuspäraselt valitseb vanasõnadest just hoiak mille kohaselt pikkamisi on parem kui kiirustades, sest ta saab ikka tehtud töö ja pikalt, kaalutletud otsused on ikka kvaliteetsemaid ja vastupidi. Et parem on ikka aeglaselt, kui ruttu. Ja et pikkamisi tehes saab korralik ruttu aga lohakas ja poolik. Ja aeglaselt Ta jõuab pigemini sihile ja selle kohta on ka päris mitmed vanasõnad. Näiteks aegamööda asjad käivad või üks levinumaid kindlasti ja raadiokuulajale ka väga tuttav vana, anna aega atra seada. Või siis ega aeg pole jänes, et eest ära jookseb. Või kiirustan tarvis kirpude püüdmiseks. Ja lisaks on ka Arvo Krikmann on välja toonud, et kiirustades tehtud asjade sellist viletsat kvaliteeti iseloomustavad vanasõnad on Eestis levinud just kindlates piirkondades. Näiteks selline vanasõna, kärme töö on kärnikale, üleskirjutused pärinevad enamasti Virumaalt, mõnedest sellega külgnevaid Järvamaa kihelkondadest Kuusalust või siis jälle vanasõna. Kas peab pojatege, aga sõge, süniusse on hoopis Võru- ja Setumaa ka seotud rohkem või üksikuid tekste on ka lõunat Tartu maantee Karksist võisiis hädalisel pole hända, taga on rohkem just saartel tuntud vanasõna. Ja selles vanasõnas käib siis kriitika üldisemalt sellise tormakuse ja ripparappa toimimise kohta. Ja samas jälle väga tuntud vanasõna pea tehtud pilla-palla ja kaua tehtud kaunikene on meil samas laiema levikuga. Ja vastukaaluks saab võib-olla välja tuua ka umbes 10 Eesti vanasõna, kus kiirust näib eelistatavat aeglusele. Ja nende hulgas on näiteks sellised vanasõnad nagu, kes tööd taga ei aja, seda ajab töö taga. Või siis töö läheb rutaja käes, aga töötegija käes ei lähe. Kuid need ei ole jälle väga populaarsed ja kallavad ka selliseid sisulisi piiranguid, et kuna juttu on siis enamasti töö tegemisest, siis tõlgenduvad nad pigem sellise ajaraiskamise kui laiskuse, ühe vormi laitusena kiirustamise kiitusena. Ja näeme ka, et vanasõnadele üldomane, selline ettevaatlik hoiak väljendub ka aja kasutamise tegevusjuhistes, et raskete ja ebameeldivat asjadega ei tohi enamasti viivitada. Kuid samas jälle sildade põletamise ja lootuste helitamisega ei maksa samuti kiirustada, et kiiresti võib küll olla tõhusam, kuid pikkamisi ohutum. Ja siinkohal meenub mulle mõni aeg tagasi. Võis siis tartu seintelt näiteks lugeda sellist lauset, et aeg lendab, aga sina oled piloot, et sellist uuemaaegset ja pigem juba autori aforismi. Nii et pidev kiirustamine pole alati kindlasti jätkusuutlik. Pult nupuga on aga meie enda käes ja seda me võime julgelt kasutada. Sest veelkord tänast vanasõna üle korrates ega jumal pole kiiret loonud. Jumal on hiired loonud. Aitäh, Piret Voolaid, tere.