Me ikka otsime seda ideaali ja seda, mis on õige ja hea ja, ja mis võiks olla need asjad, mis peaks kindlasti ühel inimesel näiteks olema, et oleks peaaegu et täiuslik, mida kunagi siis arvati, mis peaks ühel õigel inimesel või mehel olema. Ja Tartu stuudios on folklorist Risto Järv ning kuidas kõlab tänane vanasega? Vanasõna kõlab hiiglase nali, saarlase vili, viljandi vigurid ja Pärnu sigarid, kellan, loetletud omadused, see on tubli mees. Vanasõna on küll pikk, aga samas seda võib-olla vist üsna hea meelde jätta, siin on algriimi viljandi vigurid, siin on lõppriimi nali, ylivigurid, sigarid siin ilusasti paralleelstruktuur alguses, nii et need on tõesti hea ja hõlbus meelseta ja meelde jätta, muide on ka selle vanasõnatüübinumbrit eesti vanasõnade akadeemilise ökoloogiasse on üks, kaks, kolm, neli, mis ju teatavasti peaks olema siis üks populaarsemaid pangakaartide sala salanumbrid samuti nagu lugeda võib. Aga niisiis sellest samast vanasõnast, et on kummalisel kombel tegelikult ainult et üksainus üles kirjutas Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaarhiivist. Mida on selle vanasõna olla liigitatud kirjapanijaks Teodor Kalju Pöide kihelkonnast Saaremaalt see võib-olla siis ka seletada siis Saaremaa viljakust rõhun rõhutatud, olgu siis tegelikult selle Saaremaa viljakuse ja kuidas on diaator kallimaks ja hiljem tuntud ka selle ö hääliku piiriala kindlaks märkina, nii et nii et jah, omapärane tegelane, mikspärast üksainus vanasõna, võib-olla vanasõnad tüübi väljaandes oma ettetüübi numbri saanud vanasõnaväljaande koostajad teadupoolest on siis pidanud rahva lihtsateks tüüpideks ka neid, kui nad pärinevad siis usaldatavad kirjutajatelt, ehk siis need, kes pole lihtsalt trükistest ümber kirjutanud ja rahvaluule kaastaid saatnud, vaid tõepoolest seda traditsioonist kirja pannud või siis mõnikord sõnastanud ise tõdemuse, mis ilmselgelt ühel või teisel kujul esineb. No sellest vanasõnast me leiame ka lähedasi kirja panema, kuid mitte nüüd vanasõnadel on registreeritud aga muidu nii folkloristide kui keeleteadlaste poolt nimelt eesti kõnekäänd fraseologismiga andmebaasist justkui leiame, et eks Kuusalu kihelkonnas 1960. aastal on siis natukene pikemana samalaadne tekst esitatud, siin on juurde toodud veel Riia ja Tartu ja Tallinna ja kogu Eesti oleks marja, rikkus, Tartu tarkus, Pärnu sigarid, Viljandi vigurid, eesti vask, Tallinna task, head hobused tõlla ees, siis vast oli siin maa esimene, nii ees- ja sinna juurde on lisanud siis ka kommentaari, kuulsin lauset poisikesena oma isalt, kuid peale seda ei ole enam kuulnud, kus see lause on saadud või kust see siia siia tulnud? Varasemast ajast 36.-st aastast leiame samuti keele, Kirjanduse Instituudi murdetekstide korpusest oleks mul rikkus tartu tark, kus nende viguri Pärnu sigareid eestimaa kali Saaremaa nali ja kaks hobustel ajas, siis oleks esimene mees ehk nagu näha asi natukene varieerub, aga põhielemendid korduvad, ilmselt on neid hea meelde jätta olnud. Ja tõepoolest on see selline tore ütlus, mis siis toob välja seda positiivset osa stereotüüpidest meie Eesti eripiirkonna inimeste kohta ja noh, kuigi osad stereotüübid ilmselt siin on ise konstrueeritud. Aga vanasõnade seas on muidugi selline naabri huumor või laiemalt hõimu pilge tihtipeale niisugune üleolevas toonis tegelikult päris päris mitmetel puhkudel leitav folklorist Mari-Ann Remmel on kirjutanud selle kohta põneva artikli Viru mees, vilja pulli Harju mees aganapulli, mis muide samuti on saanud oma nime vanasõna järgi. Ja selle vanasõna taustaks on siis Virumaa viljakas, olete mulda ja tõepoolest siis viljakat mulda hooplemine harjumaalaste ees, kes siis olid märksa vähem viljakad mullad ja võibki välja tuua sealtsamast Marian Remmeli artiklist leiame mitmesuguseid selliseid vanasõnu Eesti eri piirkondade kohta, mulgi puhul me kõik teame, eks ju, mulkide hullutatakseni, nende rikkust kui teatud määral ka yhtsust. Nii näiteks on vanasõna tüüp, et kui mul kyll rahakotis kõliseb, siis tartlane taregulun väriseb või siis näiteks setode ja muu eesti võis konkreetsemalt Võrumaa Võromaa vastandus siis, et seda vanasõna ütleb, et see on selge. Usuga on siis teine oma sõnatüüp, mis on kirja pandud ja kus on siis vastandatud, et hoopiski asja setu seisukohalt. Regionaalpoliitiliselt on tänapäeval kindlasti üsna problemaatiline vanasõna. Narr, kes Narvast naise võtta, loll, kes linnast lehma ostab. Selle vanasõna puhul me tegelikult ju teame, et leiame regilauludest uuemaaegsest meeste lauludest samasuguseid, samasugused read ja see ongi tõesti omaette vanasõnana registreeritud. Muide märksa ebatsensuuri kirjapanekud on paljudes selle vanasõna üleskirjutustes, aga selle puhul tegelikult tõesti ilmselgelt on selline operatiivpõhjus see, miks Narva ja ja naine on ühte kohta saanud. Marian Remmel oma artiklis muide viitab ka, et ka Nabalas Tallinna lähedal siis on olnud kasutada, siis ütles loll, kes linnast lehma ostab, narr, kes Nabalast naise võtab. Et senine tavaline natukene niimoodi nina peale astumine on oma oma naabrite kohta ikkagi olnud nii nii eesti rahva, erinevatel osadel kui ka teistel rahvastel tavaline folkloori üdini tuntud nähtus, nii et seepärast pole see ime ka hiidlased, needsamad hiidlased on saanud mitmesse vanasõna. P eks ju, koda pole õige puujalga vahepeal haige ihu ja teine mees pole õige mees või kes iirlasest inimest kitsest lehma olen pidanud on siis samuti vanasõnatüüpide registreeritud. Noh, aga sellesama esimese vanasõnatüübi juurde tagasi tulles, et ilmselgelt me ju näeme selle vanasõna põhjal etega täiuslik, kui pole keegi ja tegelikult me saame ringi vaadates ikkagi häid omadusi leida päris palju ümbertringi, ehk tasub sellele mõelda oma kui jälle mõnikord kellelegi vastanduma hakkame või kedagi teist paika panema hakkama ja muidugi aitab sealjuures ka seesama hea tore, tasakaalukas hiiglase nali, mis meie mõtteid mõnigi kord natukene rahulikumaks sundida ehk suudab. Suurepärane aitäh, Risto Järdena.