Tänane vanasõna kõlab sedamoodi kingitud hobuse suhu ei vaadata folklorist Piret Voolaid, mida sellega omal ajal mõeldi ja kas see peab ka tänapäeval paik? Jah, tänapäeva heaoluühiskonnas on tõesti kingituste tegemine ja kinkimine ühtpidi väga paljude tähtpäevade puhul selline aktuaalne teema ja rakendatud meil ka väga kõvasti turumajanduse vankri. Aga teisalt on kingituste kinkimisega seotud paljud sellised kogukondlikud vaikimisi kokku lepitud reeglid et kinkija on sageli mure, mida tahaks kinkida või mida üldse sobib kinkida olenevalt siis inimesest või sündmusest ja mitmest muustki asjaolust. Ja kingitus. Kingituse saajale ei pruugi jälle iga kingitus justkui korda minna ega meeldidagi. Ja pealegi on meil põlvest põlve kandunud päris palju ebausku selle kohta, mida näiteks üldse ei tohikski kinkida. Aga täna jutuks olev rahvatarkus kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kannab sellist piltliku tähendust. Kingitu headust ei tohi, kui ei sobi, vaagida. Kinkiale tuleb siis olla tänulik ja mitte tema anni kallal viriseda ega selle üle pettunud olla. Et siis halb kingitus on justkui parem kui hea ostetu. Ja miks on selles vanasõnas juttu just hobusest? Me oleme juba rääkinud, et vanasõnad ja kõnekäänud on suuresti rajatud allegoorsele loom kujundile. Et see piltlik idee või see kujundlik idee antakse tihtipeale edasi loomametafooride kaudu ja üks Eesti paremaid vanasena uurijaid, Arvo Krikmann on kunagi koostanud ka vanasõnades esinevate loomade sellise pingerea, mille põhjal on just suursoosikud olnud siis koer, hobune veis, nii siis ongi hobune meie talurahvakultuuris olnud selline oluline tööloom kes on siis ka rahva tarkustes tähtis tegelane. Ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi on seda vanasõna kingitud hobuse suhu ei vaadata. Kogutud juba 19. sajandi lõpust ja selle rahvapäraseid ülex kirjutusi leidub meil eri aegadest küllaltki rikkalikult kokku umbes 150 tekstivarianti erinevat. Ja see vanasõna on levinud üle Eesti. See on ka olnud rahvusvaheliselt levinud ütlus tänapäevani ja on kasutusel olnud ka meie hõimurahvastel, soomlastel, karjalastel, vadjalaste, vepslaste liivlastel kõigil meie lähinaabritel ja muidugi tuntud ka kaugemalgi. Ja meie vanasõnade sellises esinduslikumas kogumikus akadeemilises vanasõnaväljaandes, kus siis on kokku 15140 erinevat vanasõna. Kannab see rahvatarkus tüübinumbrid 3800. Ja no see on selline rahvatarkus, mis siis on käivitunud ammu teada tõest et enne hobuse kui kalli looma ostmist tuleb kindlasti hobuse suhu vaadata et siis mitte petta saada. Ja see nipp töötab meie tippratsutaja töötajate väitel ja nende seas veel tänapäevalgi, et alati, kui hobust ostetakse vanust, näeb just hobuse hammaste järgi, hambad on neil väga teravad. Ja vaatame, kuidas siis rahvas ise on vanasõnaga selgitanud. Arhiivi üleskirjutuste põhjal. Näiteks 1969.-st aastast pärineb Meghani last kohalikku kooli Ta Ida-Ove Kuke kirjapanek hobuse suus vaadates hammastest ta vanust ja väärtust. Kingitud asju ei huvita, mis nad väärt on. Või siis 1976. aastal on Kuusalust kirja pandud selline teade. Selle asja hinda ei küsitamis kingitud all. Või samast aastast Rakverest mandasardma kirja kirja pannud. Sellise tähendused ei ole sünnis huvituda saadud kingituse väärtusest. Hobuse vanus määratakse hammaste järgi. Või samast ajast ka 78.-st aastast Hanilast. Näiteks ootused hobuse ostmise vahetamise puhul vaadati hobuse hambaid, et määrata selle vanust. Petmiseks olevat hambaid viilitud, et näidata hobust nooremana ja saada paremat hinda. 1964. aastal koselt selline üleskirjutused üteldakse siis, kui kink ei olegi kallihinnaline. Ja sellesama idee kohta, et kingitust pole sobilikku arvustada või kingitud headust ei vaadata. On meie rahvalike ütluste hulgas näiteid rohkemgi. Et meil on näiteks sellised vanasõnadega. Kes kingitud asja vaatab või mis kingitud asi selle väärtust ära küsi, selline konkreetne või siis kingitud äädik on magusam kui ostetud mesi. Praegu on maikuu ja lasteaedade ja koolide lõpetamise aeg. Et ilmselt ka kingituste aeg on see kindlasti. Ja kui kingituste virvarr üle pea hakkab kasvama, siis kindlasti tasub mõistlikuks jääda. Et meie vanasõnad on üles ehitatud just sellisele mõõdukusele ja tasakaalule. Aga olgu siis vähemalt kinkiale abiks teadmine, et hobust kinkima hakates võiks talle korraks suhu vaadata küll. Aitäh, Piret Vao näitena.