Tänaseks vanasõnaks on üks väga vähetuntud vanasõna kaugelt kägu kuulus folklorist Piret Voolaid. Mis vanasõna see selline on? See on selline põnev vanasõna, et tõesti, mida me tänapäeval väga ei kuule, küll aga esineb meil tänapäeval ka neid situatsioone, küll, aga kus me võiksime seda kokkuvõtvalt selle olukorra kohta kasutada. Et tänapäeval on näiteks Eestis abiellumine välismaalasega igati tavaline nähe. Ja meie selliste mobiilsete võimalustega sellises globaalses maailmas võivad nii noored mehed kui ka naised eelistada abikaasaks või elukaaslaseks rahvuskaaslase asemel näiteks võõramaalast. Ja see tänane rahvatarkus kaugelt kägu kuulus ongi meil olnud kasutusel tihtipeale noorte neiude kohta kes omale kosilast kaugelt ootavad või ka noormeeste kohta, kes naist ei võta mitte kodukandist vaid ihkavad kaugemalt. Ja eesti vanasõnade mahukas akadeemilises väljaandes. Mis siis sisaldab üle 15000 erineva rahvatarkuse. On see vanasõna kaugelt kägu kuulus esindatud tud sellise eraldiseisva tüübi numbriga 4913 ja Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi rikkalikus vanasõna kogus leidub seda tarkusetera üle 70 rahvaehtsa üleskirjutuse. Varasemad kirjapanekud pärinevad meie rahvaluule kogumise algusaegadest 19. sajandi teisest poolest. Rohkelt on seda rahvatarkust näiteks saatnud meie varasemate suurkogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kirjasaatjad. Enne seda, kui rahvaluulekogujad teda kirja panid, leiame seda vanasõna ka 19. sajandi baltisaksa autorite väljaannetest üks varasemaid kus see rahvatarkus kaugeltki kuulus mustvalgel kirjas on, on näiteks 1876. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni sulest ilmavalgust näinud teos austaminer Undolizzaren, leban Dresden ehk siis eestlaste sise- ja väliselust. Ja hiljem juba paljudes 20. sajandi alguse vanasõnaväljaannetes. Ja kalendrites on see vanasõnaga seis. Ja vanasõna on kõlalt väga ilus, et kasutab meie rahvaluules üht peamist kujundusvõtet tallitaratsioon, ehk et kui me seda kaugelt kägu kuulus vaatame, et siis igas sõnas, kordub valgus, kaashäälik ka, et see on siis selline alliteratsiooni. Ja kuidas siis rahvas seda ütlust ise selgitanud on, et mida sellele vanasõnale tähenduseks lisanud? Just nii ongi. Et on öeldud näiteks kauge kosilase kohta. 1949. aastal on meil Viljandi kihelkonnast Vana-võidust näiteks kirjapanek noorte inimeste kohta, kes kaugelt kosilasi ootavad. Aga ka vastupidi, et kui hoopis naine kaugelt sooviti, aitäh näiteks 1956. aastal. Mihkel Priimets Pärnu-Jaagupi kihelkonnast on kirjutanud. Tuntud ütelus, tarvitatakse sel puhul, kui mõni naise kaugelt kosinud on siis külas kuulus ehk kaugelt kosilane. Või 1954. aastal on Elvast üleskirjutus, öeldakse siis, kui poisid kaugelt naist võtma lähevad. Aga seda rahvatarkust on kasutatud ka üldisemalt piltlikult selle kohta, et eemalt vaadates näib kauge ja võõramaine palju parem kui kodune ja oma õue peal leiduv mis on siis käeulatuses ja tundub võib-olla liiga harilike tavaline. Ja see rahvatarkus osutab siis ka pilkavalt sellise võõramaise sära petlikkusele. Mõnikord et nii näiteks on üleskirjutus 1888.-st aastast Otepää kihelkonnast neeru dist. Kägu kaugelt kuulus üle metsa, mõjus saab manu, ei maksa midagi. Või siis samalaadne 1967.-st aastast Sangaste kandist. Kägu on kaugelt suur ja kuulus sa manu on väike ahk linnuke siis hall linnuke, murdesõna hahk on siin hall või 1938. aastal Pöide kihelkonnast ära otsusta kuulduste järgi Õpi lähemalt tundma. On siis lisanduseks selle vanasõna kohta. Või 1949. aastal Viljandist nõnda iga asi, mis kaugelt tuuakse, on kuulus. Ja on ka näiteks 60.-test aastatest Vändra kihelkonnast kommentaar. Võõras inimene teises maanurgas tehakse tähtsaks omad inimesed ei leia siiski midagi erilist ta juures. Suundumus jätkub tänapäevalgi. Et eks me siis võime mõelda, et kuidas meie ajal on, kas me saame ka seda, mõnikord kasutatakse seda vanasõna. Ja kui me nüüd seda Eesti vanasõna korpust vaatame, siis selgub, et selliseid rahvatarkusi, milles on jutuks läheda või kaugeelistus tun või võõra eelistamine on õieti päris palju. Mõned neist kõlavad kui soovitused sisaldab kogukonnas sisaldavat sellist kogukonnas levinud stereotüüpsete aru saama, mis on õige. Ja samas me teame ju, et kui üks vanasõna seab justkui ühe vaatekoha õigeks, siis mõni teine lükkab selle kohe jälle ümber. Igatahes naisevõtu ja mehelemineku kontekstis eesti keeles naine võeti ja mehele ju mindi, on see otsesõnu sees näiteks sellistes vanasõnades. Võta naine naabritalust, teda tunned käsist-jalust või siis selline samamoodi käsuline või imperatiivne rahvatarkus, võta naine nähtavasti kaasa karjas käitavast. Või hea poiss ei lähe kaugelt naist võtma, ega hea tüdruk ei vii. Ei viida kaugele mehele. Või siis seda võib naiseks võtta, kellega paka soolaseltsis oled ära söönud. Ehk siis ilmselt oma külakaaslasega, seda siis eeldatavasti ollakse või ka selliseid rahvatarkusele võtta, hobuja naine omast vallast või ilus ilmale kuulus kõigile kodus ei kõlba kuhugi. Või kaugelt toodaks kaunikene üle ilma ilusakene või meelega mõteldes mõnda moodsa kätte ei massaa midagi. Aga on siiski ka vastupidise ideega vanasõnu, et kaugem ongi väärtuslikum, mis kaugelt see kaunis. Või hobune osta ligidalt ja naine võta kaugelt. Või v võõram, peri, kenam kari või kaugemal ikka magusamad marjad. Või siis eemal hea ja kaugel, kallis. Aga ka näiteks kaugelt toodud kaasanika kuulsam. Ja selliste vanasõnade rohkus ilmselt näitabki et omale võõrasuhted ja oma ja võõraga seotud teemad on ikka aktuaalsed olnud ja ilmselt ka jäävad aktuaalseks. Ja kindlasti pole see ainult Eestis nii olnud eestlastele omane. Vaid lõpetuseks tasub meenutada ka sellist rahvusvaheliselt tuntud vanasõna, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Nii ta on, aitäh, Piret Voolaid, täna.