Nädal jälle mööda läinud ja aeg kuulata vanasõna. Tänane on eriti kepsakas. Siil ajab karu pesast välja folklorist Risto Järv. Mida sellega mõeldi ja milleks me peame valmis olema? Selle vanasõna siil ajab karu pesast välja, mis vanasõnade väljaandes on tüübinumbriga 10420. Registreeritud sisu on tõesti selline omamoodi ja vanasõna sõnastus on kannatanud, niisugune ebatavaline mitmete teiste monosõnadega võrreldes kirjeldab lihtsalt situatsiooni peategelaseks mingi stiil, kes oleks ju mäletatavasti äärepealt aasta eest rahvusloomaks saanud ja keda erinevalt rahvusloomaks tõepoolest valitud hundist ikkagi aeg-ajalt, et näha võime noh, kasvõi rohelisem võitu linnapildis. Vanim kirjapanek sellest vanasõnast on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis 1871. aastal Suure-Jaani kihelkonnast Jaan Ruus. Kooli õpetaja vallakirjutaja on siis kirja pannud siil Karl karu pesast välja. Näiteks Jakob Hurt, meie rahvaluule kogumise algataja on setomaalt 894 kirja pannud siile karu pesast välja. Kuidas sa käid siil siis selle suure Kaiu täpselt välja ajab seda vanasõnade kirjapanekutes rahvla rivis me tegelikult väga sagedasti ei leia. Aga leiame keele inimeste materjalid. Just nimelt on see vanasõna, kus teistega avaldatud ka Wiedemanni raamatus eestlase sise- ja väliselust tausta Minnekon Toisrael leevendereestel 1008 76. Ja selle ma annan sõnaraamatu ja tema saksasaar raamatu sõnavara ütluste järgi. Emakeele seltsi keelekogude kukkumistel on siis talletatud meie keelekogudesse selliseid seletusi, mis näit. Eks on meile kirjeldanud 1927. aastal siil ajab kodupesast välja, kui nõrgem tugevamast võidu saab. Või siis 1940. aastal Kodavere kihelkonnast samme tonning üteldi. Kui laps enne isa ema magasid ühes sängis väike laps, siis need neid sealt ühe välja ajas. Või siis kolmas seletus 66.-st aastast samuti siis keele kogudest mõni lähikene inimene torgib oma tõist, ajavad kõige suuremagi inimese sealt minema, ehk siis väike võib suurest jagu saada, on siis, võib öelda selle ütluse selgitus rahvaluulekogude juurde tagasi tulles, siis tegelikult me tõepoolest leiame, et sarnast kujundit või, või situatsiooni kirjeldust leiame ühest muinasjutust nimelt taas kord sellegi vanasõna puhul, nagu mitme vanasõna puhul me leiame selgituse, siis meie rikkalikus rahvajutuvaramust nimelt siil ajab karukoopast välja, on üks ka muinasjututüüp, mida sisse muinasjutt, uurijad. Ta on omaette muinasjututüübina registreerinud. Üheks selliseks lühemaks jutu kirjapanekuks on Jakko Belkmanid 1889. aastal kirja pandud lugu, kuidas siil tuleb reisilt tahab karu juurde elama jääda, et karudele nurgakest lubaks, kus ta külma eest varju võiks pugeda. Karu ei olnudki vastu ja siil läks siis sinna elama, kui mõned päevad olid elavdaks oma ikka julgemaks, kad õige laiali, nii et Karula tüliks oli ja, ja päev päeva järel läks siis tsiviilüha vallatamaksja viimakse, ei võinud omanik enam sugugi käia, igal liigutamise juures haavasid teda siili, vahetud okkad ja siis karu, ütles kallis võõrusaine, ma saan aru, et mu maja mõlematele kitsas on tarvis, et sa pead siit ära minema. Aga siin vastas rauga, seda arvan ka mina, aga minul on üsna hea siin elada ja jään ka edaspidi siia. Küll see läheb välja, kel kitsas on. Kui varuse peale tahtis siili karistada, siis siil torkis teda valusasti ja karu. Maja jätma ning lahkuma mitmest mõõnesatu kirjapanekust me sellise vastanduse leiame ja seesama loo lõpus olnud ütlus, kel kitsas, see mingu ise välja, on tegelikult registreeritud veel teisegi vanusena tüübina, kel kitsas, tubage välja. 3909 on siis selle vanasõnatüübi number. Aga eesti variant, et sellest jutustan jah, selles suhtes huvitav, et kui me võtame rahvusvahelise jututüübikataloogis, siis me näeme, et tavaliselt on see, kes välja aetakse, kas ennelikke mäger või või jänes, mitte küll igatahes karu, kes, nagu see Eestis on ja, ja välja ja peale siili olla näiteks kõver rebane või kaamel. Eks muidugi paljudele võib-olla tulebki meelde see kuulus Helvi Jürisson luuletus, mis seitsmekümnendatel ilmus ja mis oma vastanduses, kuidas mägral oli maja ja sinna tulid siis kährikkoerad kes siis lõpuks välja ajasid, mõjus selles kontekstis sellisena, et selle väljaandega, kus päris halvasti, aga kui rahvusvaheline situatsioon on jah kõrvu pannud sellised kaks väiksemat looma, siis tõesti nii Eesti varasena varamus kui Eesti jutuvaramus on siis ennekõike just nimelt see väike loome, suur loom vastandatud ja tundub, et siin ongi siis selline üldine poolehoid siilile, mida me leiame erinevalt, sest rahvajuttudest näiteks noh, kui võtame malliam raamatu, väike loomaraamat rahvapärimusest sel aastal ilmunud, kus ta tõepoolest välja siili erinevad tšilliga seostuvad erinevad positiivsed jooned, kuidas ta nii juttudes kui ka kuidagi, kuidas ta alati suhtutakse positiivselt, kuidas ta juttudest saab siis nii suurema kui kavalam vastase üle ikkagi võidu, kuidas ta õpetab Kalevipoega, sest siiliga selline positiivne seos seostub ja nii ta meiegi pärimusse tundub, mulle tundub jõudnud sellise pigem poolehoidva kommentaarina valdavalt kuigi mitte alati, eks. Nii nagu vanasõna või rahvajutt ikka, ta võimaldab erinevaid tõlgendusi, interpretatsioon, eks igaüks saab ise otsustada, mida sellega mõeldud siis täpsemalt tema jaoks just on. No siin on, mille üle mõelda, aitäh, Risto järv täna ja kohtume nädala pärast.