Ja nüüd on meil Tartu stuudios Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivi juhataja folklorist Risto Järv ja vanasõna, mida täna kuuleme, on septembril igati kohane tarkusest ei lähe keegi lõhki. Just nimelt, kui vaadata selle vanasõna üleskirjutuste arvu kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis siis tegelikult on selles arhiivitekstide seas kõigest kaks üleskirjutust mõlemad 1939. aastal mõlemad suhteliselt hilisest ajast, seega mõlemad Virumaalt. Sellele viitab ka see vanasõna tiitel, teksti, murdepärane, keegi tarkusest ei lähe keegi lõhki. On siis marssel Rossi kirjutatud, antud kirja pandud vanasõna- Väike-Maarja kihelkonnast ja naaberkihelkonnast Simunas Ta on Helmut joonuks samal aastal siis samuti saatnud tera tarkusest ei lähe keski lõhki, samas on see vanasõna ikkagi selline, mida on tihtipeale kasutatud just nimelt sellesama tarkuse kuuga seoses või ka muidu ja tegelikult ta ütleb väga tabavalt, et selle, mida me leiame mitmel pool erinevates vanasõnades rahvaluule arhiivikirjapanekute seas. Et huvitav on küll tõesti see, et selliseid suuri variandi arvuga tarkust käsitlevaid vanasõna- kogumeid me ei leia, aga leiame hulga selliseid pisemaid väiksemaid. Tarkus on sundinud siis rahva pärast, et vanasõna tarkust sõnastama sellise mitteühe üldise tõdemuseni, vaid selliste väikeste üksikute paladena ja noh, kõige populaarsemaks märksõna tarkus või sõna tarkus ise sisaldavatest vanasõnadest on tegelikult muidu õppis natuke teispidise sõnastusega vahasena üks rumal mõistab enam küsida, kui, kui üheksa tarka vastata, aga nüüd samas moes samal viisil tarkust tunnustavatest vanade sõnadest kõige rohkem tuntuks arhiivikirjapanekute järgi on ilmselt kõigile tuntud vanasõnana registreeritud ütlus, mis tegelikult on hoopiski nagu folklorist ütlevad, broimine, tuli, sarm, salm Friedrich Reinhold Kreutzwald vilt, Kreutzwald neilt, kes siis oma eeposes Kalevipoeg on sõnastanud ülemaks kui hõbevara kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada ja tõepoolest see on tsitaat, mida igal pool endagi koolist ma mäletan. Ta oli ise seinale plakatile pandud. Võib öelda, et Kreutzwald on siiski kasutanud traditsioonilisi motiive ja ja vanasõna uurija, akadeemik Arvo, Krikmanni oletus on, et tõenäoliselt on, Kreutzwald oli siin eeskujuks olnud piibel. Nimelt leiab vähemalt kahes kohas piiblist paigast, kus ongi suur hulk vanasõnalaadset tarkust kogutud. Üks on siis siirake tarkus raamatus, teine testamendi õpetussõnades, et mõlemast. Me leiame vasteid, mis siis natukene sarnase sisuga on nimelt siis Saalomoni tarkuseraamatus. Palju parem on hankida tarkust, kui kulda ja arukuse hankimine on hõbedast olulisem seisab siis seal Tänapäevases tõlkes ja siiraki raamatus saage õpetuse osaliseks rohke hõbedahinnaga siis saate selle eest palju kulda. Nii et ilmselgelt, kui Kreutzwald selle salmi tegi milledega kalevipoja kaudu, siis väga tuntuks sai, siis ma ütlen, et vahasõnana registreeritud variante küll küll kõigest paarkümmend, tegelikult on see ikkagi väga tuntud, ütles, et siis ta kahtlemata toetusse sellisele ammusele arusaamale, kus on tõepoolest oluline. Ja seda me näeme mitmetest erinevatest vanasõnadest, mis nagu ma ütlesin, on siis suhteliselt vähese varianti huntide arvuga, aga neid on arvukalt, näiteks ega tarkus leiba söö kümmekond üleskirjutust tööda üksi ei saa rikkaks, vaid tarkusega tarkus, tarviline, vara, jällegi üsna tuntud tarkus enam kui rikkus, parem tark ja vaene, kui rumal ja rikas. Tarkus käib üle vägevuse. Noh, sellest, et tarkuse omandamine kergelt ei tarvitse tulla sellest, et annab aimu valasena tüüp, tarkus ei ole Mariana Moost kuigi ainult üks üles kirjutas on vanasõnast tarkuste tugevaks laiskus lahjaks võib öelda, et tõepoolest tarkuse olulisusest paljudes erinevates vanasõnades on mõni variante, on selline üsna üsna kummaline. Millest angerjat üks kirjapanek, ometi on ta usaldusväärset kirjapanija üldse, pärast on ta arvata varasema tüübiks näiteks Tõnu võimulalt, Kose kihelkonnast on selline kirjapanek, söö kitseliha ja õpitarkust. Eks igaüks võib ise mõtelda, mis siis selle selgitus, tõlgendus, kasutussituatsioon võib-olla, või siis Johan Elken kooli õpetaja, Väike-Maarja kihelkonnast, sitikad, siledad tiivad, tartlasel targad sõnad. Nii et jah, selline iseloomustus. Üldine on siis see, et tarkust omandada tuleb rumalus käib ees tarkust taga järele, on veel üks vanasõna tüüp, või siis näiteks konkreetse kirjapanekuna Palamuse kihelkonnast Martuusilt 1888. Rumalus ratsutab ees, tarkust taltsutab taga järele, ehk siis tuleb loota, et ikkagi tarkust omandatakse. Et elukestev õpe jätkub kõigi jaoks ja saame jätkuvalt targemaks ja targemaks. Aitäh Risto järv ja mida muud soovida, kui et oleks meil tarkust teha tarku valikuid?