Kahe Maarja vaaria Kui ma olin mudilane ja vend juba koolis käis, õnnestus tal koos naabermaja Kaupoga telekasse pääseda ja MM-muna-nimeline saade võita. Auhinnaks said need kleepekaid, kus kirjas. Ära muretse, homme on veel hullem. Mu lapse äärus tekitasid need parajat segadust, mistõttu mäletan neid eredalt tänaseni. Ja sel nädalavahetusel peetud telefonikõnede ja veebiChattide valgusel tundub et nende sõnum, On akuutselt aktuaalne. Inimesed justkui ei taha mõista, et oleme oma ühise koroonateekonna alguses. See, et vetsupaberitagavara on olemas ja Netflix töötab ei tähenda, et kriis on möödas. Nagu eksperdid kinnitavad, on Eesti puhul kõik alles ees. Järgmised nädalad saavad olema rasked. Mida see kõik endas kätkeb, kas tervishoiusüsteem peab vastu ja suudab haigeid aidata? Sõltub otseselt sellest, mida mina ja sina, tema ja meie ja teie ja nemad täna ja lähinädalatel ette võtavad või ei võta. Paljud töötavad inimesed on unistanud võimalusest aeg maha võtta ja vähem rapsida ja rohkem perega olla. Nende kollektiivsed salaõhkamised on äraspidisel moel tõeks saanud ja peaminister ise on tungivalt soovitanud kõigil, kel vähegi võimalust on, püsida kodus. Vähe sellest, Eesti vabariigis on lausa välja kuulutatud eriolukord. Ometi näen sotsiaalmeedia uudisvoos, sõpruskondade lustakaid, koosviibimisi ja mis seal salata, ka ettepanekuid, midagi vahvat, et koos ettevõtte nüüd mille aeg nagu pensioni teine sammas ootamatult rahvale tagasi antud on. Eriti varmad on seltskonda otsima need kell ühel või teisel põhjusel nelja seina vahele sulgumine kas töö või muude kohustuste tõttu. Võimatu suhtumine tundub olevat, et läks trumm, mingu siis ka pulgad. Ehk et kui ideaalset eraldumist teha ei saa siis pole mõtet üldse üritadagi. Tegelikult on vastupidi, kui tõesti on tarvis üht-teist teha, siis seda enam peaks üritama vältida kolmanda ja neljanda tegemist ehk nagu kooliõpetaja Laur Tootsile soovitas. Kui tervet rehkendust ei jaksa. Kepul see, kas ja kui edukalt. Me viiruse levikut tõkestame, sõltub meist kõigist. See ühine ponnistus on natuke nagu laulukaare all laulmine, see suur ja karvane laulupeo saund tuleb ju ainult siis, kui ühteviisi võtavad vaevaks laulda tuhanded hääled. Ilus on see kodus püsimise kampaania ja sellel tuules näha, kuidas mitmed muusikud on välja hõiganud, et võtavad nüüd ammu edasi lükatud albumi teo ette või siis ka, kuidas perekonnad ühiselt kvaliteetaega veedavad seal armas. Aga on ka ilmselge, paljude paarikest jaoks tuleb see kevad teisiti. Kui tavapärane müra vaikusega asendub, võivad tulla uued mesinädalad või siis hoopiski ilmneda, et on tarvis ette võtta inimsuhete inventuur. Võib-olla just seda viimast kardavadki, need kes kodus püsida ei suuda. Aus silma vaatamine kohutab neid rohkem kui koroona ja nad peavad ekspertide hinnangust hoolimata, et meie riigis nakatunute numbrid liiga väikeseks, et õigustada trastiliste abinõude rakendamist. Kui ka nakatunute arv mingi ime läbi veel seisma jääks kuulutaks nad oma ettehoidmise kampaania täielikuks mõttetuseks. Ehkki just seesama kohtumistel vähendamine oleks tegelikult kõige suurepärasem näide sama liini jätkamise kasust. Kunagi, kui minu koolimaja ujula sai ja selle ülalpidamise kulud ootamatult suureks osutusid ütles üks rajamiseks seisnud inimene meedias midagi sellist, et majanduslikult on basseini käigushoidmine tõesti suur väljaminek. Aga tema suur väärtus, mida rahas mõõta ei saa on see, kui mitu last tänu ujumistundidele Tutumata jääb. Samamoodi on ka selle üleriigilise oma ettehoidmisega. Jah, see läheb majanduslikult kulukaks. Aga elu ja tervise juurde jäänud inimesed on siiski kallimad. Kriisi positiivse järelmõjuna võiks lõppeda see üldrahvalik seltskondlikult oma haiguste põdemise trend mille raames niipea, kui jalad kannavad jälle tööposti otsa teiste sekka ronitakse köhides nuusates asendamatut inimest, edendatakse. Ka mina olen selles patus süüdi olnud. Ja teine suurem lootuse tungal on, et e-riik Eesti võiks lõpuks ometi hüvasti jätta ka totaalse igandiga liigutada sadu tuhandeid inimesi, kaks korda päevas, ühest kohast teise, selleks, et nad istuksid arvuti taga ja klõbistasid klaviatuuriga. Kaugtöö peaks ka ilma valitsusega. Ta kirjutas, et ta olema vabalt kättesaadav igaühele, kelle tööülesandeid seda võimaldavad. See kätkeb potentsiaalselt palju head nii indiviidile endale kui tema perekonnale kui ka planeedile ja tegelikult ka tööandjale, kelle kulutused ametiautodele, kütusele, kontoripinnale, elektrile, mööblile, porivaipade vahetusele, pudeliveele, kohvile ja muudele standardiks kujunenud kulutustele ilmselgelt väheneksid. Ja inimesed saaksid töötada selleks, et elada mitte vastupidi.