Tänases keskeprogrammis Persona arhiivist esineb kunstnik Valli Lember Bogatkina. Saade oli esmakordselt kavas 1998. aasta detsembrikuus. Saatejuht on Marie Lenk. Kuidas te elate, proua Hänni. Ma arvan, et nii ja naa vahest on kõik väga kenasti ja, ja vahest on ka niisugused noh, kurvad päevadeks, aga optimistlikult sadamaid ka rohkem häälestatud. Kuidas teile talv meeldib, teate, minule meeldib tegelikult kevad kõige rohkemad vaatamata selle peale, et kunstnikule tegelikult sügis on palju huvitavam, sellepärast sügise värvid on palju huvitavamad ja neid maalida. Huvitavam kui kevadet, aga hingeläheda? Mulk kevad, mis puutub talve, siis talv on seotud mul väga paljude mälestustega talv Siberis on midagi muud kui talv siin Eestis igal pool meeldib talv isemoodi. Võib-olla see meie eestitalv meeldib mulle kõige vähem. Eesti talvest on pilte tehtud. Ja kas te teate, et ma olen isegi tõesti maalinud? Ma olen maalinud oma Karepat kas see tähendab siis seda, et panete soojalt riidesse ja lähete välja maalima või vaatate aknast seda talveilu? Ma olen maalinud aknast vaadates ja oled maalinud niisugusel meetodil, et ma olen väljas teinud joonistused läbi autoakna või kuskilt aknast ja siis pärast hiljem ateljees olen siis nagu värvidega teinud. Kas jõulukaardid sõpradele ja tuttavatele olete juba valmis joonistanud? Oh, jumal, vot veel ei ole ma iga aasta tennise ja tõesti ma teen neid rõõmuga, aga vot ei ole veel iga päev, muudkui võtan ennast kokkuvõtvat, müüti, müüti, et no teate, mul on niisugune tunne, et homme Teeennad valmis. Ta annab teile on selles suhtes küll vedanud, et teil ei ole kunagi muret vist kingitustega, nii teete kõik ise ise teha on selles mõttes tore, saab odavamalt. Muidugi teate, Vaasan joonistada Mason klaase peale, maalida massaga pasaga isegi kududa vahest kootud asjad, noh, päris tore kinkida. Kas valli põhitegevus oli lapsepõlves joonistamine? Kõik oma isikut joonistustega ära. Sama tee praegu minu lapselaps, ainult ma pean ütlema, et minu lapselaps teeb seda palju huvitavamalt ja palju ilusamini, kui mina seda tegin, aga ma sodisin oma oma vagad, leheküljed viisikutel ja kõige hullem, et ma sodisin raamatut vabad, küljekesed kõik ära. Ma sain kohutavalt riielda õpetajate käest, aga pärast oli niiviisi just needsamad õpetajad soovitasid mul ikka minna edasi õppima. Ja tänu nendele ma läksingi riigi kunsttööstuskooli 35. aastal. Mitte et mu vanemad oleks võinud kuidagi soovitavad ma iseseisvalt kohe ja tänu oma õpetajate soovitustele, kust te selle kunstniku käe olete siis pärinud? Ma arvan nüüd jumala Hiiumaa poolt, sellepärast minu esivanematel kuidagi peidetud, võib-olla oli seda kunstiannet see, sest mu ema tegi väga head käsitööd ja ja isagi oskas nikerdatud, et siiamaani on mul alles tollel ajal tehtud grammofon. Kuna meil seda suurt toruga grammofoni ei olnud, siis minu isa meisterdas ise niisuguse Hap grammofoni ja see grammofon on mul nagu mingisugune kunstiväärtus praegult Karepal alles sina, selline küsimus teile. Vanemad panevad tihtilugu oma lapsi õppima seda, mille peale lastel annet tegelikult pole. Kas see on teie arvates raisatud aeg lapse jaoks, kuidas teie oma lapsi olete kasvatanud? Raske on selle peale vastata, mõnikord on see muidugi täitsa asjata. Aga mõnikord on, on ikkagi, võib olla vajalik. Mis puutub kunsti, siis mina arvan, et ei tohi last sundida. Mina oma lapsi ei sundinud, Eesti, me väga-väga tahtsime. Et meie lastest oleks saanud kunstnikud. Minu mees, aga minu noorem poeg lihtsalt ei tahtnud, ta ei tulnud kaasa. Aga teate, see anne tuli tal palju hiljem. Ja nüüd on tema ometigi kunstnik. Nii et mina leian, et last ei tohi sundida. Mina olen selle poolt. Teine küsimus, millal te tundsite esimest korda, et nüüd olen ma tõesti kunstnik? Lapsepõlvest alates ma olen kogu aeg tulnudki, ma lõpetasin väga vara riigi kunsttööstuskooli, vaat siis ma tundsin vist ennast kõige rohkem juba täisväärtusliku kunstnikuna. Millegipärast ma siis tundsin, et ma võin, Käia suudab kõike teha ja siis ma tegin vägevalt kõiki, mida aga mis aga ette võtsin, küll tegin. Vitud, ja mida ma kõike siis tegin, siis ma tundsin, et ma olen suur kunstnik. Mida vanemaks lähed, seda rohkem sa hakkad nagu ennast ise kritiseerima. Rohkem hakkad kahtlema, kas see on õige ja kas see on õige ja kas see on ka õige. Kui te vaatate oma töid, mis on tehtud 20 30 40 aastat tagasi, mis te nende kohta ütlete, kas te teate, see on niivõrd huvitav. Vaat just oli mul praegult näitus, näitus oli mul Estonia teatri näitlejad ja muusika, mul oli talveaias alles hiljuti oli näitu. Et seda näitust komplekteerida. Ma otsisin oma oma vanade tööde hulgast, sest ma olen ja neid näitlejaid maalinud palju-palju aastaid tagasi. Näiteks Kibuss, puud ja Jüri Krjukov maalisin 73. aastal. Vot neid töid ma küll ei häbene. Ja mõnikord on nii rõõm kohe uuesti kohtuda oma töödega. Üks nädal aega tagasi helistas mulle üks daam ja, ja palus järgi vaadata, et üks Tallinna vaade, et arvatavasti on minu mehe töö, tema oli linnavaadete maalija. Et aga, et seal ei ole allkirja all, et kas te oleksite nii kena ja vaataksite seda tööd, et noh, et võib-olla saaks siis vähemalt kirjutaksite sinna alla ja tõstaksite, et see on teie mehe töö. Kui ta tuli siia ateljeesse ja vaatasin seda tööd, siis tuli välja, et see oli minu töö ja mul oli nii hea meel, et ma võisin julgelt sinna alla kirjutada. Sest koos oma mehega, kes Tallinnat maalimas ka mina, siis maalisin seda Tallinnat. Ma ei saaks öelda, et mulle meeldiks Tallinna noh, mitte ainult Tallinna, vaid üldse maju ja linnavaateid maalida, ma olen seda teinud, ma olen väga palju reisinud, reisinud koos mehega, ei ole väga palju maalinud isegi Saksamaal me olime koos veel suurnäitus, kus ma maalisin tõesti saksa linnu. Aga südamelähedased on mul ikka rohkem maastikud, mis seal saanud teie uhkest mosaiigis Estonia teatri seinal. Issand jumal, sellest võiks rääkida täiesti kohe ühte pikka juttu. Ah, see mosaiik on praegult selle ilusa peeglitega, igav vodka. Ma lähen siis ma tean, et ta on mul seal peeglit ka ja tänu Aab lemmikule tema nii kenasti suhtus, sellesse lasid ta lihtsalt klaasiga kinni, pan kaeti ta tänu sellele, et seal on nii palju neid punaseid lippe mida tegelikult mina ei teinud oma kavandil. Kui ma tegin seda kavandit, siis vokaadil oli hoopis taevas, oli kollane ja lipud olid noh, iseenesestmõistetavalt laulupidude lippudena mõeldud. Aga siis tuli suur raske komisjon keskkomiteest, kes ütles, kuidas nii lipud, lipud peavad ju punased olema ja taevas kollane taevas, mida te selle all mõtlete? Taevas? Senine ta peab olema lootust. Sümboliseeriv ja mina tollel ajal noor inimene, selle asemel et vastu hakata kohe nagu öeldakse, sussid püsti, ütlesin jah ja, ja muidugi ja muidugi modellid lipud punased ja muidugi ma teen selle taeva siniseks ja nii juhtuski ainult paar mingist spordi lippama võisin sinna teha ja päris viimasel minutil käskivalt sinna esimese lipu peale teha. Stalini portree. Issand jumal, sellesamale geniva vaeva mu mees, kes kogu aeg ütles, kuule nüüd pannakse sind kinni ja mind ka kinni, kui nad seda Stalini portreed seal näevad? No õnneks ei pantud, vaid esitati isegi Stalini preemia saamiseks, ma käisin. Ma käisin ja palusin jumalat, et ainult seda mulle ei anta, sest ma olin siis kunstnike liidu noorem liige. Ma hirmuga mõtlesin jumala, kui nüüd veel mingisugused Stalini pedeemine mulle kaela määritakse. Õnneks karikas läks mööda. Kui Stalin suri, siis mulle tehti muidugi ettepanek, et võtke nüüd see Stalin sealt maha. Noh, ma olin juba siis niivõrd käed, ma ütlesin jah. Ta on ta maa, aga ainult kalli raha eest teie käskisite mul teda sinna teha. Noh, oli niiviisi mulle makseti sellest kõva rahaga ka mina maksin sellest, et ma selle Stalini sealt vaha võtsin, sest ma kukkusin sealt kõrgelt alla. Murdsin ribid, Emordsin omale ühe hamba ja madin üksinda selles suures saalis. Õnneks sellel ajal all toimus mingisugune harjutus ja tollel ajal oli niisugune kompusiitor Kolk Schmidt ja tema mõtles, et Estonia teatri, see on alla tulnud, see surnud Peeter ja ta tuli vaatama ja leidis suhteliselt, mina laman seal maas käes, selle mosaiigis enam midagi peale hakata ei saa kurta, kui nüüd mulle tehakse ettepanek, et võtke need lipud maha ja asenda Ferei, mina küll enam ei jaksa minu pärast, olgu nad nii, nagu nad seal on, sund, aja nähtus minu pärast, olgu vot see on nagu on, ei, teate, minul küll jaks ei ole enam seda ümber teha, jumal teab, kuhu ma nüüd jälle kukun. Igal kunstnikul auga nõrgad küljed. Öelge Valli Lember, Bogatkina, mis on teie nõrgad küljed, mis on muidu nõrgad küljed, ahhaa? Vaht Ma pean teile tõesti, ütleme minu nõrgad küljed on autode joonist õppinud. Lennukid jahutud ja üleüldse kõik tehnika on minule alati valmistanud, raskus, kui on tarvis, seda joonistas ma alati mõtlen, et kui tahetakse ära viilida ja kuidas saaks teha niimoodi, et nüüd seal seal ei oleks ja ma lausa imestan, kuidas minu lapselaps Jüri kui täpselt tema joonistab autosid ja kui täpselt tema joonistab kõiki pehmikkeid. Ma ei jõua lihtsalt ära imestada, et kuidas, kuidas tema 15 nüüd ta sai alles 15 aastaseks, kuidas noor poiss, kapp, nii täpselt, ma lihtsalt olen ära vaimustatud ja vaatan teda imestusega, sest mina seda ei oska, lihtsalt see on minu nõrk külg. Te ütlesite enne teie näitusele oli kõrvuti artistide portreede ka välja pandud ka muusikapildid. Kuidas sellest aru saada, sellest ma isegi ei oska aru saada, kuidas see niimoodi juhtus, et maksev muusikat maalib. Võib-olla see oli nii, ma armastan kohutavalt tõsist muusik Ma armastan ooperit, ma armastan töö juures alati kuulata muusikat ja oli nii, et ma kuulasin Karepal nuhk törni. Ja kuidagi ma Läksin ise oma mõtetega nii selle muusika sisse, et ma järsku tundsin, et ma suudan seda paberile panna ja ma hakkasin seda paberi peale panema ja, ja süvenesin sellesse kuidagi nii, nii väga-väga-väga sügavuti. Ja mind rõõmustas see, et teate minu poja naise, mind on ju muusik Urmas Taniloo, tal orelikunstnik ja ta koos oma abikaasaga, kes on klaveri kuskilt tulid minu juurde ja nad vaatasid seda, mis ma teen, ütlesid, et pallis muusikat ja see mind innustas, et selles ma süvenesin veel rohkem ja tegigi oma esimese töös oli Northern ja siis ma hakkasin nagu seda muusikat veel rohkemgi kuulama. Konsulteerisin deka ja sattusin nii vaimustusse, et peale selle mul veel sündisid mitmed-mitmed, muusikale pühendatud vormid ja siis, kui ma tegin seda näitus Estonia näitlejat, siis mul tundus, et muusika sobis väga hästi sinna vahele. Kas kõiki neid artiste, keda te olete maalinud, olete tega laval näinud? Oya diaatrid, ma armastan nii kohutavalt, ma olen neid kõiki näinud laval. Ja nii mitu korda ja, ja ma, ma, mul oli nendega kuidagi kontakti juba, nii palju aega, võib-olla juba sellel ajal lõbusalt mosaiiki tekkinud. Ja mul on nii kahju, et teate, et ma siis nagu ei osanud tollel ajal mul olid nii hea tuttavad näiteks Martin Darrast, kes oli, kes käis mulle posseerias. Ma olen teie mosaiigi suur vanemate valimine. Ta käis mulle poseerima Stalini korralikke niivõrd huvitav mees, ma joonistasin teda tööde jaoks, aga ma ei teinud temast portreid. Kas me olime väga head tuttavad, Georg Otsaga, mul ei ole temast heitud portreed siiamaani kahju. Rõõm hepatiit, kuusikut tegin osa, Tiit Kuusik on maalitud poris, kodu, noor, siis mul on niisugune tunne, et kõik need, kes mulle poseerisid, et nemad nagu aitasid mind selles mõttes. Ja ma tahan seda seda veel jätkata, mulle, nii mitmed ka läbirääkimised juba olnud ja nii mitmedki näitlejad on nõus tulema mulle veel poseerima, mul valmis juba 30 tööd, ma tahan veel 20 juurde teha, kui mul viljaks on ja, ja, ja minu suur unistus olgu ma kõik need portreed ükskord valmis saan, et välja anda raamat Estonia teatri näitlejad läbi aegade, see on minu unistust, kui te mõtlete Georg otsa peale, kas tuleb mõni tore lugu meelde? Georg Otsas on tõesti võib-olla köige naljakam, sama lugu on see peale sõda, meil siin olid nisukesed lõbusad peod meie kunstnike liidus ja korraldasime niisuguseid lõbusaid etteasteid ja üks taastajatest oli see, et ma leidsin plaadi, kus laulis Allasele koova koloratuur, sopran laulis väga ilusat laulu. Lilled metsast. Ja ma hakkasin teda imiteerima emiteerida, seda niivõrd vahvaldelt, kõik imestasid, kuidas mina räägi nii jämeda ja madala häälega. Laulan ökoloratuurs sopranit. No paljud, isegi minu õpetaja härra veenduv tuli minu juurde ja küsis, et kuulge, kuidas on see võimalik, et Heyer räägite nii madala häälega ja ometi laulate niivõrd kõrgelt, mille peale mina vastasin või kõik on võimalik kõiki õpetajaid võimalik tahtmise juures. Ja oligi niiviisi, mu mees oli kangesti sellest ära vaimustatud ja minu mees oli Georg Otsaga väga hea sõber. Ja kui siis Scott Georg tuli meie ateljeesse, siis minu mees hakkas seal valli. Laula, Georgi, laula Georg Otsale. Ahaa, Heino aastal oli ka sellel ajal just meie ateljees külas siiamaani meid tuletab meelde, kuidas mina hakkasin siis järsku pabistama, ütlesin, ei, ei, ei, ei, mina seda ei suuda minna nagu päris näitleja. Ja siis lõpuks võtsin enese kokku ja massis, esitasin seda lilled, Nizzas kaloratuur sopranihäälega. Georg Ots naeris nii et ta hävib, see oli. Ja ta plaksutas, mulle, ütles haavu. Braavo. Vot see oli üks väga naljakas juhus. Meeldima hakanud, niisugune tore mälestus. Kas kavatsete nüüd Georg Otsa pildi järgi maalida? Ma ei oska maalida mingisuguste fotode järele, teate, ma olen vanakooli läbi teinud, meid õpetati, et peab ikkagi natuuris maalima, meid õpetati, et peabki, et iga kriipsu, mis sa teed, peab oma südamest läbi laskma. Et kuskil FOTO peolt maalimine tsoonid tollele nagu patuasi ja see on minusse nii kõvasti süvenenud, et ma lihtsalt, ma ei oska, ma lihtsalt ei oska maalida mingisugust. Seejärel ma olen püüdnud, aga teate, mul ei tule mitte midagi välja. Tiit Kuusik oli teie vanema poja ristiisa. Kuidas see juhtus? Oi, see oli tõesti üks väga tore lugu. Sellel ajal kavama mosaiigid esin siis ma sain seal tuttavaks peaaegu kõikide näitlejatega, Tiit Kuusik oli ju siis juba ooperi tuntud solist ja mul oli suur, kui tema tuli vaatama, kuidas ma teen seda tööd ja ja mul oli juba kõhukene ees ja siis Tiit Kuusik nagu vaatas kõhukesed. Kui sealt siis poest tuleb, siis tuleb minu arust lisaks. Ja kujutage ette, tuligi poeg ja, ja, ja tuligi ristiisaks. Kõige toredam oli veel see, et teate, me istusime ju minu poega, vene usku ja ja ristasime sellel ajal, see oli 51. aastal Vene kirikus Toompeal siiamaani imestamis see julgus, me tulime sealt kirikust välja, laps oli meil süles, õpetaja oli meil selja taga ja noh, õnneks kõik läks väga hästi. Keegi küsib, millise maailmakuulsa kunstniku õpilane, te oleksite tahtnud olla aastatel kalt olemine oma meelt muutnud, kui ma olin noor, siis valin kohutavalt vaimustatud käänist. Millegipärast minu minu eeskuju nagu käen ja millegipärast see san mulle ei meeldinud üldsegi. Aga nüüd nüüd just mida vanemaks saad, seda rohkem siis mul on just kannatanud meeldima. Siis oli vahepeal ma olin täiesti ära vaimustatud Modeniaanist see oli üks ajajärk, siis ma sattusin niimoodi, et me käisime väga palju oma mehega, kõik Moskva suured muuseumid läbi ja siis ma sattusin vaimustusse vene kunstnikust, kolovin oli niisugune, kes just maalis ka teatriinimesi mees aina imesta, sest tema oli levitani austaja, mina jooksen alati sinna kolovini vaatama ja, ja mees ütles, noh, kuidas sa võitika teda nii kaua imetada, lähme levitani vaatama. No aga siis mõlemad meie siis peatusime pruubeli ju siis oli vaja. Mul oli, pruubel meeldis kohutavalt. Ja niimoodi mul on ikka teate, nagu, nagu ma üksvahe absoluutselt ei mõistnud Picassod. Ma ei saanud temast lihtsalt aru ja kuna minu mees oli ka veel niimoodi negatiivselt suhtus spekas soosse, siis alguses on nagu ta on, temast nagu ei saanud aru ja aga nüüd ma olen just tema kunsti austaja. Küsitakse, kuidas te oma abikaasaga tuttavaks saite. Me saime tuttavaks Riias Kunstnike Liidu baasis, ma jäin sinna hilja kaks ja esimene inimene, kes mulle vastu tuli, oli just minu mees. Ja, ja huvitav, et kui me teretasime, siis teate esimest korda elus ma tundsin, teate, kui inimene annab ka, et mingisugune elekter nagu, nagu voolas käest läbi ehkitami, esimene tutvus oli väga naljakas, mulle öeldi, et on oma emaga ja emanni tuntud näitlejanna ja kui nii kangesti uhke ja, ja te ei tee kellegist väljagi ja niimoodi mõtlesin seda esimest korda nägin, mõtlesin, et ilmaasjata niisugune pikk valge ja mis ta siis ikka enesest kujutab. Aga siis, kui me istusime lauda, siis juhtus nii. Ma lõin katki muna mis oli serveeritud hommikulauale ja teate, see kukkus talle sülle, määrisin ta selle munaga kokku? Ise muidugi tollel ajal ma läksin näost punaseks, nii ehmatasin ja siis tema tahtis nüüd kangesti kuidagi siluda seda minu kohmetust ja ta kallas mulle kohvi ja kallas need sekkov kukkus ümber, kohvitals kukkus, mulle oli peale selle olid siis seal väga huvitavad lood selles mõttes, et et tema ema emale ma kangesti meeldisin ja tema tahtis kangesti, et, et nüüd tema nagu, nagu käis niukse normaalsete tüdrukutega nagu mina olin siis seal. Sest seal oli väga palju näiteid ate, temal kippus kangesti näitlejate poole minema. No ja siis alles viimasel minutil, kui me sealt ära tulime, siis kuidagi meie tutvus hakkas hargnema. Ja peale selle juhtus seal väga palju naljakaid lugusid. Aasta aega läks mööda, kui ta tegi mulle abieluettepaneku, teine oli siis nõndanimetatud külalisabielu. Noh, nüüd vist nimetatakse seda niimoodi tollel ajal me ei osanud niisugust nime sellele anda. Fakt oli ainult see, et tema elas Moskvas, mina elasin Tallinnas, tema ei tahtnud Moskvast ära tulla, siia Tallinnas Eesti ta väga-väga armastas Tallinnat. Ta oli niisugune vana vene intelligents, kes ütles, teate, ma pean elama oma õnnetult kodumaal ja ta ei saanud siia tulla. Aga mina ei tea, kus minul niisugused patriootlikud tunded olid, ma ei pea, ma ei oska isegi vaata, et miks mina Moskvasse kolinud mees oli niivõrd suursugune, et tema Ma ei sundinud mind Moskvasse üle kolima. Nii et ma elasin Tallinnas, aga õnneks ma sain iga kord, kui tema mulle helistas ja kutsus mind Moskvasse. Ma sain minna. Sest 55. aastal, kui mu ema suri, juhtus nii, et teate, minul oli tollel ajal tädi eel sakslane, kes juba ema ajal oli meil koduabiliseks ka suursugune daam ja kuna ta pärast oli peale ema mulle nagu emaks ja siis oli veel üks tädi veerakene, kes käis mulle abiks, ma sain igal ajal jätta oma lapsi nende hooleks, kui mul mees kutsus Moskvasse, siis ma olin kohe valmis minema. Ehkki see minek Moskvasse ei olnud tolle sel ajal sugugi nii kerge. Alguses oli nii, et pidi sõitma rongiga kuni Leningradini Leningradis pidi olema kuni 12-ni viitma aega Leningradis, sealt läks rong alles edasi Moskvasse. Aga tänu sellele jällegi mina suure ooperi armastajana sattusin iga kord sinna Mariinski teatri ooperis, just täpselt nii lõppes ooper ja ma jõudsin joosta Moskva rongi peale, nii et iga kord, kui ma sõitsin Moskvasse, ma jõudsin ka veel ooperis ära käia. Hiljem pärast oli niimoodi juba sõitis lennuk, nii et hommikul sõitsin Moskvasse. Olin päeva Moskvas õhtuse lennukiga, tulin tagasi niisukest. Kuulge, ma olen üle elanud ja, ja siis muidugi vedasin kama oma laps ikka edasi-tagasi teedel üsna varakult leseks, kui vanade olite. Kuulge, see oli küll kohutav, jah, ma jäin 49 aastaselt. See oli kõige raskem läbielamus, võib-olla minu elus, ma kaotasin oma ema seal muidugi raske kaotus, aga teate nii järsku nagu minu mees kadus mu kõrvalt, see oli kohutav, ta suri rongis sõites, sest kunstinõukogult Leningradist, Moskvasse ja ma läksin rongile vastu ja ta lammas seal. Süda seda ütles sellesse ja lapsed olid need, kes mind sundisid elama edasi. Ja vähe veel, et hädas elame, veel kasvatame, nad olid veel noored, nendel oli tarvis anda veel haridust. Oli tarvis tööd teha, et üleüldsegi peret alal hoida, ma pean ikka ütleme, et jumal on taevas olemas. Sellepärast et ma sattusin kokku inimestega, kes mulle pakkusid väga huvitavat tööd. Tollel ajal ma hakkasin tegema Moskvale, tea filmi, see oli küll raske töö ja kunstniku jaoks eriti raske, aga tead, ta oli materiaalselt väga kasulik. Pärast mehe surma hakkasite te põhiliselt tegema akvarelli? Jah, sellepärast et ma olin haige, nii, tükk aega ja ma olin, ma olin, ma ei olnud võimeline lihtsalt enam tegema monumentaalkunsti, nii et ma tegin siis peenemaid asju, mida sai teha ateljees. Just peale mehe surma sai minust maastikumaalija. Ja tänu võib olla Väimela direktor kuusikule, sest ka tema oli üks nendest, kes tahtis mind kangesti materiaalselt aidata. Ja siis ta kutsus mind oma juurde, sest oli tarvis maalida Väimela ümbrust, sest oli nagu tellimus akvarillide peale kingituseks endistele Väimela direktoritele. Ja härra kuusik kutsus mind sinna ja ma olin väga imestunud, et ta just mind kutsus, kuna ma ei olnud ju maastikumaalija. Aga ma julgen ära öelda talle. Ja kui ma sinna siis tulin ja, ja vaatasin seda ilusat maastikku, mis ümbritseb. Ja siis ma kohe palusin jumalat, et ma näeksin seda maastikku nii nagu nägi minu mees, tema oli väga tundeline maastikumaalija ja kujutage ette, ma järsku tundsin, nagu seisaks mu mees mu selja taga ja nagu juhiks kohe minu kätt. Ja teate, ma tundsin järsku, Ma näen seda maastikku mitte oma silmadega, vaid ma näen seda maastikku oma mehe silmade läbi. Ja muidugi, ega mu joonistust ei tundnud minu mehe joonistustele. Aga see tunnetus, tema tunnetas, just meeleolupildid seal õnnestusid, ma olin väga tänulik, ma sain sellest jällegi raha. Ja, ja peale selle, kui ma nüüd hiljem hakkasin Karepal maalima, et siis ma iga kord nagu näen seda maastikud oma mehed silmade läbi. Kui kaua teil Karepa maakodu on olnud 55. aastal, kui minu ema lahkus siit ilmast, sest ma olin nii õnnetu ja tänu kunstnik Saagritsele, kes oli väga hea sõber minu mehele ja ja meie perele üldse kutsus mind Karepal suvitama sellepärast et minu oma suvekodu, kus mu vanaema elas Saaremaal sinna lihtsalt ei lastud. Ja kui ma siis tulin 55. aastal Karepal, siis Mülla talusse võeti meid suvitama. Seal oli väga tore peremees, villa papiks metega nimetasime. Kolmas Me elasime seal nii toredas sõpruses ja niivõrd toredasti ja kui siis seal ruumi väheks see, kui nende poeg abiellus, siis siis ütles võllapapid mee või ideid enam sinna suvitajutaks võtta. Ja siis ta, kus mulle ühte mahajäetud maja, mis peale sõda oli palju niukseid, mahajäetud väikseid maju ja mis oli seal täitsa tema talu lähedal. Ja kui ta mulle seda näitas, siis mul on niisugune tunne, et nord nüüd lappi küll esimest korda elus teeb minu kulul väga magedad naljad jätta mahajäetud täiesti sisselangenud katusega maja ja tema pakub seda mulle suvilaks, mõtlesin, möllab appikene. No nüüd te teete küll nalja, siis ma sõitsin autoga. Aga siis oli mul Pobeda ja Pobeda GAZ sõites Tallinnast läks üle kolme tunni ja selle kolme tunni aja jooksul hakkas fantaasiat tööle ja ma hakkasin siis mõtlema, aga miks mitte, et sellest võiks midagi sky teha, kuna Mülla papa oli kangesti nõus aitama ka temal oli kahju minust nagu vanusevahe oli nii suur, tollel ajal ei saanud aru, et ma vist väga meeldisin talle ja tema ei tahtnud tahtnud, mõtlesin, et oleks lahkunud ja tema aitas selle katuse korda teha ja siis tulid kõik sõbrad. Ja meie tegime sellest kõige esimesest majast niisukese huvitav majakese. Isegi katus katusel oli mul tehtud kurg, aknast vaatasid välja karujõmmid ja, ja, ja siis juurikatest olid tehtud igasugused ussid ja seenekesed ja igasugused huvitavad elukad olid mul sinna hoovi tehtud. Tegin seda kõike oma laste jaoks. Agas siis oli seal kõrval Millus suur pioneerlaager. Muidugi, lapsed uurisid välja, et niisugune huvitav maja on seal tehtud ja panid selle maja nimeks nõiamaja. Ja muidugi Minnad ristusid nõia mooriks, aga olid väga imestunud, et kuidas see nõiaMorika nii nii noor on, nagu mina olen ja kui nad tulid pisemaid tädi, kas teie olete nõiamoor, siis aga kenasti siia muidugi malevaga, mina olen hea nõiamoor ja nii jäigi see külge see nimi, et mina olen hea nõiamoor ja meie maja sai nimeks nõiamaja kunstnik Edi ilman hakkas seal ehitama, siis hakkas härrad Puusepp, kes oli sportlane, hakkas seal ehitama, kes olid kõik suvitajad, hakkasid ehitama maja ja kui ma siis tulin, Karepal tuli jällegi Mülla papa ütles, et kuule, Valli, mida sina siis nüüd mõtted kõik juba ehitavad, hakkasin aga ehitama. Mille peale ma ütlesin, kallis Milla Pakri, minul ei ole raha ja mul ei ole ka mingit tahtmist ehitama hakata. Ja mille peale tema jälle ütles mulle, kuule, ära ole nüüd rumal, ma näitan sulle ühte väga ilusat kohta ja kui sa seda selle koha peal ehitama ei hakka, siis sa oled kohe äärmiselt rumal. Jätan näitaski seda ilusat kohta, see oli küll võsasse kasvanud. See ilus Karepa koht, kus nüüd asub minu suvila. Tänu Mülla papile saigi see ehitusalguse. Ja tänu kõigi minu sõpradel ja teate minu vähesele rahale, mul ei olnud sellel ajal raha, aga mul oli kohutavalt palju sõpru. Tänu nendele sai siis uus maja püsti pandud, mis on siis nüüd suvilaks ja eksisteeris ka nõiamaja seal kõrval, aga teate, see esemele meie maja põles meil ära, väga proosaliselt. Seal unustas lapsehoidja, unustas meil triikraua ja triikraud. See oli eestiaegne triikraud, mis kuumenes kuumenes, nii et siis läks põlemas, mu mees oli sellel ajal seal ja, ja kui ta mind kutsus, siis ma olin just vanema pojaga kuskil jällegi laagris. Ja kui siis ta tuli mulle järele, ütles, et tule kiiresti koju, nõiamaja põles ära, siis ma mõtlesin, teeb nalja, ta tahab lihtsalt ma kiiresti kojutulek, peale selle, kui sisemine meie maja ära põles, siis tükk aega oli nii, et noh, kõik sa käisid, ekskursioonid ja pioneer laagri lapsed käisid, ütlesid tädi, kas te siis tõesti jätate niimoodi, te peate ja, ja külarahvas küttest vallikas, sa tõesti jätad niimodi, sa pead ikka uue nõiamaja ehitama ja oli ka väga palju sõpru, kes olid nõus kõik aitama ja ja oligi siis nii, et. Me kuulutasime välja konkursi, kuidas uus müüame peab välja nägema ja selle konkursi võitis minu mees, tema joonistas, et see nõiamaja peab olema jalakesed peal ja me ehitasime isegi niimoodi, et see oli alakeste peal ja ja, ja, ja, ja siis, kuidas me siis saime ühe niisuguse vana kooli ja kuidas siis olid sportlased, need olid kalevis sportlased, kes õitseb, need palgid kõik mulle sinna hoovi ja teate, sellega seoses on väga, väga, väga väga palju igasuguseid juhtumeid, aga kõige huvitavam oli muidugi see avamine. Avamine oli kahjuks juba siis, kui minu meest enam ei olnud. Aga siis huvitas meie juures Moskva lasteooperiteatri pearežissöör ja tema lavastas nõiamaja avamise ooperi. Ja mispärast see on huvitav, sest sellel ajal just huvitas ka meie juures Tasid oli suid selles ooperis, kus tema isegi laulis ja esines tema selles ooperis näkineiuna, temal oli seljas minu roheline trikood ja siis teate, suured valged juuksed ja ta on, nägin imelik ja nii tore välja. Esinesin mina seal muidugi nõiamoori osas, minu poeg oli siis mingisugune metshaldjas ja sellest on väga tore, et suur Albama kohe piltidega, mida ma nüüd rahval alati näitan, kui tahtsid, avati teine nõiamaja, aga nüüd pole suus, nõiamaja põles. No see pole nüüd väga romantiliselt. Me olime kõik, see oli möödunud aasta ülemöödunud aasta ja emadepäeva ajal. Veel meil oli 10 inimest olid seal kohal ja kui mu poeg tuli jällegi üldse tema nõiamaja põleb, siis ma mõtlesin, ta teeb jällegi nalja. Aga kui ma siis tead hommiku kell kuus siis õue astusin, siis ma nägin, kuidas põles sinise leegiga põles meie uus müüa maja, mis sai nii huvitavalt avatud, ta põles selle tagajärjel keravelfissist, ilma et oleks mingisugust raksatust olnud, et tuleb välja, et keravälk lööb nii salapäraselt ja nii vaikselt ja 100. tasakesi vihma ja põles suure leegiga. Meie maja 10 inimest, sõitsime ümber ja vaatasime, kuidas ta põles ja midagi teha ei saanud. Mul on nii palju sõpru, kes kõik on nõus tulema ja aitama, et kõik ütlevad vallime tulema, aitamis sulle uut nõiamaja, ehita ta ja kui mul veel jaksu on, siis tõesti kutsun oma sõbrad kokku ja me ehitame uue nõiamaja varematel aegadel käistel Karepa maakodus väga palju moskva inimesi. Kuidas nüüd on, kas Moskvast ikka käiakse? Moskva külalisi täis? Vanasti kõik teatritegelased käisid meil küll suure teatri ooperisolistid olid seal ja küll olid seal meil igasugused teate. Huvitavad inimesed, aga praegult on, on Moskvast on vähe. Kes on sealt läinud, nüüd on jällegi vastupidi, nüüd käivad seal väga palju sakslasi, ameeriklasi ja ja, ja ja igasuguseid välismaalasi vanasti ütles, küsiti, et kus nõid on, et nõiamaja on püsti, kus meid on jamasid, oh nõid on Sotšis puhkusel, siis kui küsitakse, noh, aga kus siis nüüd neid on, siis ma ütlen. Nüüd on Han aariad saartel. Mõni aeg tagasi olid Teil Saksamaalt külalised, kes soovisid, et neile valu, mõisahooneid joonistaksite ja see on niisugune huvitav tutvus ja need on fon, rangellid järglased, kes taastasid oma Roela mõisa, ma olin kutsutud nende juurde sinna nende mõisakülalisena ja siis omakorda kutsun neid oma juurde, nemad samuti sattusid kindlustus minu suvilakohast eriti üleüldsegi tervetele, siis oli veel nõiamaja alles, kui nemad käisid. Ja nüüd nad kutsusid mind taastavad oma vanaisa ja arhiivi ja tuleb välja, et see Friedrich Ron rangelt kaotas väga vara oma vanemad ja kasvatati teda Võrumaal. Tädide juures ja tädidele kuulusid mõisad, nõndanimetatud Joosu mõis ja Nursi. Ja nemad palusid, et noh, et foto on foto, nemad on ka vist väga kunstilembelised ja fotonendele ei meeldi ja, ja nemad palusid, et ma nüüd joonistaksin ülesse siis Joosu ja ja Nursi mõis kahjuks nad on mõlemad nüüd mahajäetud olukorras. Aga midagi saab seal ikkagi teha. Menüüd talvel käisime, vaata, seal on need mõisad üle, ma tegin väikesed eskiisid muidugi autoaknas, aga kevadel ma siis kavatsen minna neid üles joonistada. Nad palusid ennem, kui nad nüüd täiesti kokku lagunevad, et ma ikka midagi teeksin. Küsitakse, kas Karepa rahvamaja seinal on teie kaunistus veel alles oli ja see oli 67. aastal, sest ta on meie rahvamaja, siis tehti uuesti korda ja tead, minu käest käidi küsimas, mis värvi peavad need seinad olema, mis värvi peab olema see lavaaia makraid, andsin konsultatsioonini. Nii hea meel, et sai ja lõpuks oli niimoodi teated, tulid need kohalikud inimesed paljaga kuule praegult seina peale pannakse juster tsementi, et kuule, aga sina tõid monumentaaltöid, tule, tee midagi sinna seinale, ma sattusin sellest nii vaimustusse. Ja tollel ajal oli just väga populaarne meie kõrvitsa loodud laul, kus on neiud kõige kaunimad karjed, palun, kus on männid kõige kõrgemad Karepal ja kus kalurid kalale kangemad ikka Karepal. See laul oli mul meeles mar ruttu-ruttu joonitsink omandi ja kavand veel niimoodi tõesti, kus kalurid pääl, kus meie männid kõige kõrgemad ja võrgud ja kalad, aga Ets krohvitud teha oli tarvis alusvärvi, mul ei olnud mingisugust nihukest alusvärvi ja hakkasime küladel loitsu, nüüd peab olema mingisugune toon, mida saab segada tsementi tsemendi sisse, tsemendi sisse iga värv ei sobi. Ja siis me leidsime, et tumedat tooni saada vis nõge. Ja siis tulin, nii et üks meie küla elanik Liiva, Kaarel oli usk puhastanud oma korstent ja tema ütles, oi, ma tean, kuhu ma panin selle. Lähme võtame sealt põõsast selle ja tuleme ja ja segame tsemendiga, me segasime tsemendiga, selle niuke saime tumedad toonis oli alustooniks, pandi siis teinekord sinna peale ja oma terve öö läbi, siis lõikasin seda suurt. Minu mees tuli öösel pinud vaatama, tal oli veinipudel kaasas ja tal olid pirukad, tädi Elsa, küpsetatud pirukad ja siis ta ütles, et kuule, ma aitan sind. Ta proovis ka aidata, aga teate, tal ei tulnud. Ja siis tema aitamine seisnes selles, et temas vis istus pirukaid, siis kritiseeris mind seal kõrval ja kujutage ette, hommikuks oli pannoo valmis. See oli 67. aastal ja teate, ta on praeguni sealt seina pealt alati kuidagi sellesse panus on väga heatahtlikult suhtub, rõõmustab mu hinge. Õhupalli kas vastab tõele, et teie lemmikpuu on näinud ja see on täitsa õigus kalendri järele? Ma olen uurinud. Tegelikult mina peaksin olema pähklipuu. Nojah, on pähklipuu suhtes kuidagi nagu ükskõik, sem Ma ei tea, kuidas on, mänd on, mul on nii, et kohe iga kord, kui ma mändi vaatan, siis mingisugune kohe voolab midagi sellest männist minusse ja minust mändi ja ja ma maalin alati mändi. Männipuu on minule, ma ei tea. Ma ei oskagi öelda, mida ta mulle tähendab. Kas ma mäletan õigesti, et te tõite kunagi Siberist männijuurikaid kaasa? Oi-oi, sellega sellega on tõesti väga naljakas lugu. Kas te teate, kui ma sattusin? Sinna Siberisse, no see on ka omaette ooper, kuidas ma sinna Siberisse saadeti, eestlased ehitasid bemmil ja sinna, et neid seal natuke lõbustada, saadeti Eestist nii näitlejaid kui noh, igasuguseid loengut sinna pidama saadeti inimesi ja siis tuli äkki kunstnike liidus meelde, et on tarvis. Vaata ka keegi kunstnik. Ja millegipärast Heinz Valk valis selleks minu kutsus mind oma juurde ja siis täitsa tõsise näoga ütles mull mulle vallimisele, matame sind Siberisse, mille peale ma istusin ja hakkasin juba pisemat müts pärast ja misjaoks Siberisse, sest Siberiga seotud on, igal eestlasel oli vist mingisugune niukene kohutav tunne. Mille peale siis Heinz Valk naerisse, mine koju, mõtle järele, sa pead sinna joonistama minema, aga siis seoses nende mändidega ma tahaksin öelda, et esimene asi, mis muidugi nägid, et nii huvitavaid, nii vapustavad männid, mis seal kasvavat soodes ja rabades ja üleüldse seal on nii nii suuri väikseid ja kõveraid ja sedapidi juurikaid ja teistpidi jalgu ma sealt hakkasin ära tulema. Siis vaata isi ilusamad juurikad, mis ma seal leidsime, tahtsin neid kaasa võtta, aga seal oli üks kohalik kunstnik, kes ütles, et ma saadan teile need ära. Ma olin talle niivõrd tänulik ja siis, kui ükskord saabus, siis teate, et surgut Tallinn lennuk tuleb kell viis hommikul siis meie oma pojaga läksime lennukile vastu ja ootame nüüd, et minu juurikad saabuvad. Ja kujutage ette ja siis mida ma näen, tuleb üks mees, niisugused pooleteistkümne meetriseks lõigatud tükid, kõik nööriga kinni seotud Ki sisse tuleb, noh, ma tõin teie küttepuud nüüd ära. Ütles siis see mees mulle, issand jumal ja kiri oli juurde kirjutatud kunstnik siis kirjutab palju, ma ei saanud neid nii pikale Teile saata, aga ma lõikasin nad tükkideks tekste, liimite nad ilusti kokku liimimiseks Ta ei liimida. Ja mul on nad siiamaani alles nike arepad, isegi silmul ateljees on üks juurikas. Kui kaua te ise seda linnaateljee on olnud? Mulle siin nii kaua olnud mäletagi volinedemisel vanas kunstihoone, nüüd ma olen siin teiselpoole selle uuema poole peal, mul on palju ilusam ateljee, mul on väga valge ateljee ja natuke külm on, peab ütlema. Aga teate, siin on väga hea tööd teha, sest mul on ühetoaline korter. Ega ma poleks saanud kuskil mujal teha tööd kui siin omaatiliees. Kas te käite selles ateljees iga päev või ainult siis, kui inspiratsioon peal olla? Ma käin inspiratsioon ilma inspiratsiooni, ateljeed, kuivan inspiratsioon, siis ma teen muidugi siin oma nisukest tööd, mis mind just praegu just momendil inspireerib, aga teatati, ees on ka palju niisugust tööd, mida võib teha ka ilma inspiratsioonita näiteks kraamidaatil ehk ja paika panna vanu töid, sorteerida, ära visata seda, mida pole tarvis, seda võib ilma inspiratsioonid teha. Te olete ikka ja jälle oma vanade piltide hulgast leidnud töid mille olemasolu olete sootuks unustanud. Ja vaat see on küll huvitav, et teate, ma olen leidnud pilte mitte ainult omaatiliees, üllatuslikult pidama olen, teen kõhumees, veel elas. Tema tõi meie Karepal suvilasse tookord doktor lipu, nad olid mõlemad pommiga suured jahimehed ja nad tulid Karepal parte laskma, noh meie eriti ei uskunud sellesse, et nad seal midagi kätte saavad. Aga muidu KUMU noored poisid, kes ütles, et oh, me oleme koerte asemel ja me läheme ka kaasa hommikul vara siis pardijahile. Aga teate, huvitav, kui nad tagasi tulid, siis oli tõesti ime, nendel olid mitu parti kaasas. Proua Lipp tahtis neid kohe puhastama hakata ja, ja söögiks valmistan, ma ütlesin. Oh ei. Oh ei. Lubage ma teen selles nüüd ühe natüürmorti ja ma sattusin vaimustusse, ma maalisin kaks tööd sellest. Ja järsku hajutasin vallige nüüd doktor Lipp omale ühed nendest mälestuseks peab, ütleb, et tal on väga hea maitsta muidugi vallis parema töö omale. See oli 25 aastat tagasi võib-olla veel rohkemgi, kui mu meest enam ei olnud ja juba mina haigeks jäin ja sattusin ka doktor lipu juurde, sest tema oli minu mehe üks raviarstidest tollel ajal kum mu mees, südamehaigeks jäi. Me saime uuesti kokku ja, ja ta kutsus mind oma juurtest suvilasse mis oli 25 või 27 aastat hiljem. Ja kui ma sisenesin tema suvilasse, mis asub Võsul ja siis kujutage ette, tema, tema toas rippus see pilt, mida ta tookord minu käest sai. Kingituseks teati nii ilusasti eksponeeritud tööd. Ma nägin siis tema juba kohe ahetasin, sellepärast et suurel seinal rippus keskel minu töö ja ühel pool oli siis härra lipu lastud põdranahk ja teiselt poolt teine põdranahk sulisest uuesti kohtamine minu tööga. Korraldasime 1998. aasta detsembrikuus kavas olnud saadet Persona kunstnik Valli Lember. Bogatkinaga ajas juttu margilik