Tere õhtust, siin keskekavas, räägib täna kirjanik Jaan Kaplinski jutu temaga võtab üles ja kuulab teda koos teiega. Toimetaja Mari Tarand. Õige varsti ilmub Loomingu raamatukogus Jaan Kaplinski. Vaat pealkirjaga jää ja Titanic. Selle raamatu kohta on juba enne olnud teateid muuhulgas näiteks Soome ajakirjanduses, kust kunagi lugesin, et see on esseede-artiklite kogu ja sain sellest nii aru, et oligi võib-olla mõeldud Soomes kirjastamiseks. Kuid nüüd tean, et ta tuleb Eestis ikkagi enne välja. Kas oligi siis kavatsus alguses teda Soomes trükkida, enne või kuidas see nii juhtus, et soomlased sellest nii palju teavad, nii varakult? Kui võidakse arvata teistmoodi, ei ole ma kunagi trotslikult ühtegi asja ennem välismaa on avaldanud, aga niimoodi seal lihtsalt juhtunud. Ja mitte ainult minul, vaid ka Jaan Krossil. Sest nagu me teame, on Eestis avaldamine olnud väga keeruline. Nii 10 aastat tagasi ühtedel ja viimastel aastatel teistel põhjustel. Titanicu lühidalt niimoodi nimetan, käsikiri seisis õige mitmeid, kuid täitsa varsti aasta siin ühes Tallinna väikeses kirjastuses ja neil ei olnud lihtsalt raha seda kirjastada. Ja umbes samal ajal ma andsin selle käsikirjaga Soome ja seal öeldi, et noh, sellele nagu erilist huvi ei paku ja et ma nendel ainetel võiksin kirjutada ühe muu asja, mille põhiteemaks oleks näiteks puud ja metsad. Nii ta jäigi, mõtlesin, hea küll, ma mõtlen selle peale, aga Eestis muidugi oli meil niisugune lõpetkonnal see võimalus on, nad avaldavad võimalust ei tulnud, mul endal ei olnud ka seda vaba raha. Aga siis. Ma mäletan selgelt, kuidas ma sõitsin Portugali, seal oli üks Euroopa maailma mitte Euroopa, vaid just ülemaailmne kirjanike parlament, millest natuke vist ka rääkisime. Eesti raadios. Sõitsin sinna ja siis mõeldes, et oli siin olnud minule väga ebameeldiv ja vaevaline asi. Mart Laari lahkumine. Mul on kohutavalt, ei meeldi kellelegi usaldamatust avaldada, pigem ikka vastupidi. Aga nii asjad läksid, et pidin ma seal. See on nagu natuke mängimusele rolli. Olin väga väsinud ja väga õnnetu, mõtlesin, et saan natuke puhkust neist asjadest, et ma kohe päris hea, kui kuule eestist midagi. Olin kindel, et Lissabonis vähemalt kuule, aga esimene uudis järgmisel hommikul. CNN uudiste loomulikult. Estonia põhjaminek. Ja varjutas, nagu seal räägiti üldse tegelikult suurtest õnnetustest nagu Ruanda genotsiidi eest ja ja mul oli mõnevõrra häbisest randas siiski võib-olla hukkus miljon inimest. Aga noh, ei saa niimoodi asju vaadata arvudes. Ja tulin tagasi ja siis oli juba Soomest helistatud. Nüüd nemad on valmis asja avaldama. Ja kas ma kirjutan mingi saatesõna või muudad midagi. Ja Eestis siis ma mõtlesin, et ma ometigi, ma pean siin leidma võimalused. Kuidagiviisi see asi meid puudutab. Titaanikust räägiti ju selles seoses mitu korda pärast Estonia õnnetust. Ja siis ma otsisin natuke, kas ei ole mõnda kirjastajat kellel oleks raha olemas. Väätsa seda raamatut siiski ka mõned inimesed ostaksid, loeksid. Ja siis Loomingu Raamatukogu nagu ulatas abistava käe, millest mul oli õngest hea meel, et nüüd ma loodan, et need asjad ilmuvad täiesti, selgub veidi varem. Raamatu pealkiri on jää ja Titanic seega on siis juba öeldud see assotsiatsioon või side, mis võiks ka soomlastel tekkida. Titanicu hukkumine, Estonia hukkumine, aga miks Titanic? Mari miks-küsimused on niisugused, et me hakkame neid küsima vist kaheaastaselt. Ja kui me ükskord kaheksa aastaselt lõpetavale küsimuse või vastamise, siis ma kardan, et enamik neid, miks, küsimus on jäänud ikka vastamata. Ma oskan ainult seletada. Ma ei mäletagi, millal just minu pojal lämmitul kes siis oli niisugune seitse kaheksa, võib-olla tekkis suur huvid taaniku vastu midagi maagilist müütilist või ma ei oska, kuidas seda sõnastada, on selles loos. Ja. Seattle'is Vancouveris ja sealt me ostsime talle ühe sellise lõika välja kleebi kokku raamatu Titanicu mudeli, mida ta siis lõikas ja kleepis, seal oli ka jutt juures, mis sai talle inglise keeles tookord tõlgitud, ta loeb ise. Siis ostsime mingisuguse imeasja, kust tuli tuli mingisugust vedelikku valada ühte purki ja siis kaas peale kleepida. Seal oli Titanicu mudel, plastik ja siis tema ümber tekkisid mingid kristallid, niisugused ma ei tea, mis oode. Ja ostsin kunagi Stockholmist raamatu mäletagi pealkirja Titanicu kohta, üks selline kirjaniku ajakirjaniku kirjutatud, aga päris põhjalik ja korralik. Seal oli, oli loost üsna põhjalik ülevaade, aga oli ka asja niimoodi natuke filosoofilisemalt arutletud selle üle. Ja eks see pani ka enda mõtlema, ma olen näinud ka mõningaid pildiraamatuid. Ja ma ütleksin, et Titanicu katastroof on üks asi, mis mis vapustas tookord maailma vapustas maailma. Seda suurt progressiusku ja optimismi. Sest Titanic tahes või tahtmata oli muutunud progressi sümboliks Titanicul üldse sümbolina kannab ta väga, väga paljusid tähendusi. Seda, et Titanic oli kõige võimsam, kõige suurem, kõige kiirem kõige moodsam luksuslikum laev, mis eales oli, oli meredel sõitnud. Ta oli tõesti selline tehnika ime, suur saavutus. Ja tolle aja inimesele pidi ta ikka olema võimas vaatepilt, kui ta sealt Southamptoni sadamast välja sõitis või kui ta dokis ehitati. Aga sinna juurde käis ka seesama usk, et ehitajad ütles sõtta uppumatu, teda ei ohusta miski. Ühesõnaga enim nagu inimkond läheb vääramatult, nagu meile kunagi öeldi, kommunism, mille nad tollal nii ei öeldud. Aga see mingisugune usked, nüüd aga läheme edasi, maailm läheb ikka toredamaks ja ja me võidame haigused ja me lahendame kõik probleemid tehnikateaduse ja nii edasi. Ja siis äkki sõitis ta vastu kõige labasema. Jäämäge ei oleks kolme tunni jooksul põhja see maailma kõige suurem, kiirem ja uhkem laev ja viis endaga kaasa umbes 1500 inimest. Ja siis tuli välja, et et ta ei olnud uppumatu, tema ehitamisel oli tehtud olulisi vigu. Nende vigade taga oli, oli püüd teha tal liigal luksuslikuks ja peeneks seal mõningad suured salongid. No ühesõnaga, need vettpidavad lahe seinad ei ulatunud, nii kaugele polnud, oleks pidanud ulatuma. Ja selleks, et olla kõige kiirem ja toimetada inimesi kõige kiiremini Atlandi kõige suuremal hulgal konkurents oli kõva. Selleks pidisel laev sõitma täiskäiguga seal, kus tegelikult ei oleks tohtinud sõita, sest jäähoiatus oli antud. Aga nii see on, konkurents võib olla hea asi, aga mõnikord konkurents. Vähendab ohutust iga asja eest tuleb maksta omanikule meeldetuletus sellest, et ükskõik, kui kõrgele ja kaugele me jõuame ja kui palju edeneb tehnik aga on olemas teatavaid looduse ja psühholoogia, kõike muid seadusi, mida tuleb arvestada, et need ei arvesta, siis siis me peame maksma väga kallilt. See on see, mida. Professor või akadeemik Georg Henrik von projekt ka minu hea sõber on kirjutanud väga elustega seosest tehnika, progressi ja kõigega, et kehtib seesama vanakreeka arusaam, et kui inimene läheb liiale nõuab liiga palju, usaldab ennast lõiga, palju, muutub liiga jultunud või see on see üpris jultumus, liigjulgus siis sellele vastu tuleb varem või hiljem, siis näeme siis kättemaks. Ja niisugune asi tõepoolest toimib siin maailmas. Aga nähtavasti sel sajandil oleme veel liiga palju hakanud uskuma, et me elame niisuguses ohutusmaailmas, aga maailm on endiselt väga ohtlikke, täis ootamatusi. Ta lihtsalt on selline. Ja kui me selle unustame, meeldetuletus, tuleb niisugune väga ränki valuline. On asju, mida ei saa ignoreerida, aga mida me siis kasumi, konkurentsi või, või lihtsalt liigse eneseusalduse uhkuse tõttu. Ignoreerin. Ja see viis mõte üldse sellele vaimule, mis sel sajandil on väga palju määranud maailma saatust. Ja, ja sealt hakkasid Järgneva mitmesugused mõtted assotsiatsioonid see teos on. Ma ei oskagi talle anda niisugust žanrinimetust, teda võiks nimetada proosa pojemiks. Teda võiks Johan peegli eeskujul nimetada fragmentaariumiks. Või kuidagi teisiti. Ma usun, et jaapanlastel oleks ehk mõni hea nimetus meenutab mõnda Jaapani või Hiina raamatut, mis koosneb sellistest võtetest piltidest. Aga mis teemad on seal veel sedasama sajandi alguse suur usk. Et me nüüd teeme midagi paremat, muudame maailma radikat reaalselt, nii nagu meie tahame. See usk avaldab uni paljudes asjades, see avaldub näiteks bolševikud ja teiste kommentserlikud ilmselt usus, et lõhume ära vana ühiskonna ehitame õue ja hoopis parema. Ja siis mitmesugused futuristid. Kes leidsid, tuleb minevikuga lõpparvet teha, muuseumid maha põletada ja alustada niimoodi nagu otsast. Aga see avaldub ka näiteks Johannes Aaviku usus, et see keel, mis on ise tekkinud matsi ja madise poolt aegamööda kujundatud, et nüüd me teame piisavalt, et teha oks, uus ja parem keel avaldab Corboysi usus et kisume selle vana stiihiliselt rumalalt tekkinud Pariisi ja ehitame uue. Stab ütlemassiti radiöös sädelev sättel. Särava linna ja sedasama Titanic, et need on meil siis vahend, millega me ookeani ohutult kiiresti ületame või ka oskad, kõik haigused on võidetud. Või läheb veel natuke aega, peaaegu muudame inimese surematuks on, ma ei tea, mida veel. Kõik kõik need uskumused on viinud tegelikult suurte pettumiste ja ja katastroofidele, nagu me teame, millega lõppes bolševikud, eksperimente. Õnn on, et lõbu, see saanud Pariisi maha lõhkuda ja ehitada oma uudsid radi öösi. Ma usun, et inimesed ei oleks seal mõnus elada, kui, kui selles vanas Pariisis. Memo ela seal ise elanud, aga mulle tundub, et on siiski veel päris kena ja inimlik koht. Laevakujund selle üle annab veelgi mõelda. Mõtleme oma Lasnamäe valgele laevale, Aino Kallas seda nimetab valge laev, mees peab inimesed viima üle mere kuskile, kus, kus on palju parem. See on, see on niisugune võimas müüdi motiiv. Ma olen kirjutanud ühe ühe no mis Soome televisioon tegi filmiks. Sellest Brasiilia indiaanlastest, kes saabusid kuskilt sügavalt sisemaalt niimoodi sulgedega ja oma tantse tantsides Atlandi rannikule kuskile keset tsiviliseeritud maailma, selle sajandi alguses, kus olid juba telefonid ja politseinikud ja võib-olla esimesed autod. Nad tulid usus. Nad pääsevad üle meremaale, kus ei ole surma ja kannatust. Eestlased uskusid, nad pääsevad umbes samamoodi valge laevaga. Titanicu peale oli palju inimesi. Võib-olla enamik olite emigrandid, kes läksid uude maailmaiirlased, ütlesid usulised, seal tänavad kuldkividega sillutatud. Pärast nad muidugi veendusid. Et seda kuule, aga selliseid inimesi oli palju, tähendab see üle mere uude maailma menekesele teatud seos valge laevaga. Ja sealsamas fragmentaariumis kuskil ma kirjutan ka Läänemerevalgetest laevadest, millega ma olen viimastel aastatel tulnud palju sõita ja kui ma õieti mäletan, siis me olime kunagi sinuga ja Andresega koos selles samas laevas või tema eelkäijas. Tulime öösel Rootsist tagasi või läksime sinna. Aga kas, kas nendel sõitudel, kas oled mõelnud, kas saab tunnistada, et ka sina oled unustanud vahel? Sellesama, millest sa neid äsja rääkisid Ei, ma ei saanud seda päriselt unustada ja mind ausalt öeldes häiris nendes laevades väga. Ma olen natuke võib-olla klaustrofoobiline talu kitsaid, suletud ruume ja seal tabas mind väga häiris see, et ei olnud akent, et ma teadsin, et ma olen niukse Raudkolossi sees. Võib olla ka seda, mõtlesin, et sealt on raske välja pääseda, jätsin meelde, et kusetrepid lähevad ja mingi selline tunne oli ebamugav tulla, üks kord. Noh, ma olen sõitnud peaaegu alati, nii et mulle on see sõit makstud ja oleneb maksjate rahakotist, heast tahtest, kuhu kajutisse nad pileti ostavad, enamasti olnud aknad, aga ükskord sõitsime Tiiaga jaanipäeva paiku enne jaani sõitsime. Nii et Soomest läksime liikingiga. Valge oli eemal, paistis seljalainelaev ja siis oli aken, see oli küll hästi tore. Siis oli seal ere tunne, aga muidu seal laeval, nagu mõtlen, shopping Moonson üks suur Ameerika shopping, mool, kus on kõikvõimalikud kauplused, hamburgeri, baarid ja õllebaarid ja ja kus sa tõesti sees on selline tänapäeval, kus saab jalutada. Seal sa unustad tõesti, et see laev on nii, nii ebalaevalik. Aga meri ei unusta sadamad. Kas siis terve raamat on selle laeva teema ümber ehitatud või komponeeritud niimoodi? Ei ole, seal on ka tõesti nest Läänemerel laevadest jutt, ma mäletan, et mul on sulle öelnud, et nad on niisama uppumatult kui Dettanic aga kõik mul tekkis vahepeal tunne, et see raamat saab olema jutt sellest, kuidas Ameerika on tegelikult titaan, eks Ameerika tsivilisatsioon, mis on nii-nii, enesekindel ja ja nii uhke omas saavutustas, et kas see ka ei lõpe kunagi niimoodi. Aga siis, kui läksin Ameerikast ära ja tuli nii palju muid motiive Ameerikat on seal palju ja noh, minu jaoks ka üks üks ajend selle asja kirjutamiseks sellised, ma elasin üle San Francisco maavärina aastal 89. Nii et ma jõudsin sinna õieti teisele poole lahte Orklisse, aga ka seal oli maavärin üsna tugev. Ja kaks tundi enne värinat. Olin raamatupoes ja siis hakkasid raamatut sealt sadama alla. Ja see viiski mõttele üldse Ameerikas ka elulaad sama Titanic, mis viib inimesed teise maailma. Aga Ameerikas nagu see hoog, jätkub, ameeriklased. Rahvas, kes kõige rohkem sõida, nad elavadki poolenisti nagu autodes sõites, liikudes kogu aeg. Nagu ei olegi päris paiksed inimesed. Ja see mulje annab, tugevneb, mida rohkem sa seal oled, lõigud niukse mõtiskluse Ameerika üle ja siis kontrastina sellele sellele liikuvusele siis mälestused näiteks sekvoia metsadest, kuhu mind viidi. See on midagi, mida tegelikult ei suudagi kirjeldada, mina ei suuda seda, ma olen sealt saanud öelda, ma ei suuda. On midagi, mis, mis on, noh, nii üle meie, meie kujutluse, meie kirjeldus, võim minu jaoks. Ma ei ole leidnud ka ühtegi kirjeldust ja ka fotodele ei ütle midagi, sest harjunud selliste proportsioonidega see on puu, mis, mis on, ma ei oska öelda. Puu, mis on nagu mingil Lotrundaami katedraal või vähemalt Oleviste kirik ületab kõik, mida me puuks peame. Tavaline on seal kõrval nagu teha paju põõsas. Sealjuures on ta täiesti puu ja ja täiesti mets, tema all kasvavad samuti sõnajalad ja pisikesed sekvoiad. Ja siis kui sa mõtled selle üle, mida see puu nagu kõik tunnistan, mis on tema eluajal toimunud siis noh, seal muidugi on kõikvõimalikke muuseum ja ameeriklased. Põhiline on, aga ma ei ütle, et ameeriklased üksi teevad kõiki selliseid lollusi. Aga üsna palju, nad teevad küll ka erakordselt labasuste mida siis pakutakse selle kõige juures, seal oli veel üks pakk, mis lähtuda ühest maha kukkunud puust ja selle paku peal nende süüde või aastaringide juurde olid märgitud mõned olulised daatumid. Marta. Kolumbus jõuab Ameerikasse oli juba kuskil lõpu juba koore lähedal ja siis siis Ameerika iseseisvussõda. Ja Manimata puud, kes need täpselt teadnud, võivad ikkagi olla tublisti üle 2000 aasta, kuigi mitte väga palju. Aga muidugi kõige vanemad puu tähele mitte näevad kõige vanem puud. Arizona tõstmeil öeldakse oht ja soomuseline mänd, mis ta eestikeelne nimi, teenus, Aristaata, kõige vanemad eksemplarid, minu teada üle 5000 aasta vanad leed-le puud mahutavad endasse terve nii-öelda selle inimkonna kirjutatud ajaloo tähendab mõne nendest puudest olemas pisikese puukesena siis kui inimkond õppis kirjutama, kui tekkisid esimesed sellised tõelised riigid Mesopotaamias, Muinas-Egiptuses. Ja see, see on minule kontrastiks siis sellele liikuvale inimesele väikse kokku, need assotsiatsioone on igasuguseid osunud, ma olen leidnud ühe ühe niisuguse rahutule ajale kla rahutule inimesele peetakse väga rahulikuks, väliselt. Olen leidnud sellise sobiva väljendusviis. Nende iga päev, võib-olla ka iga nädal võib kirjutada niisuguse ühe või paarileheküljelise poole leheküljelise mõtte, mis eelnevatega kuidagi assots hõõrub, aga aga väga raske olla. No see ei ole planeeritud teos, nagu võiks olla mingi romaan, kus sündmus seda teab täpselt, mis toimub ja aga see on selline teos olnud, mis on kasvanud sellel. Noh, ma ei tea, kas ma ise olen nii palju kasvanud, aga minuga koosta on arendanud ja kuhu ma olen sattunud, sellest on mingid jäljed jäänud. Aga olevikuline, aga kangesti huvitavad sellised žanrid viimasel ajal. Võib-olla need Kaug-Ida sümpaatiad ka on sinnapoole viinud. Ma tahtsin just juhtida tähelepanu sellele paksule kaustikule, mis siin sul kaasas on ja ma arvan, et see on üks uus valmiv omad ja kas see on samasugune rahutu inimese tükikeste jääfragmentide haaval kokku kirjutatud asi või, või on oodata sinult kamanda klassikalises mõttes luuleraamatut? Ma isiklikult ootaksin seda ka. Ma pean vist sulle pettumuse valmistama ka, ma ei tea, kas, kas raamat, kui ta valmis saab, pettumuse valmistab, ma loodan, et mitte. Aga ma ei julge seda nimetada klassikaliseks luuleraamatuks, sest vähemalt ühtegi riimis luuletust siin küll ei ole mina nimetada. Ta on teda enda mõttes luuletusi ja märkmeid. Ja tema peaks sisaldama, on natuke veel tööd teha. Ta peaks sisaldama enda luulete märkmeid. Aga ta peaks sisaldama ka 11. sajandil elanud. Ja kui ma ei eksi, siis 1101 surnud Hiina riigitegelase ja luuletaja Mõtleja luulajate märkmeid, tema nimi on sushi, võis udumpo. Ma leidsin, et need asjad kuidagiviisi sobivad kokku, on jälle, ma kasutan sellist assotsiatsiooni põhimõtet ja ma püüan neid veel juurde tõlkida. Hiina keelt ma oskan väga, viletsalt on vaja igasuguseid abivahendeid. Aga mingi harjumus on, sön ennast siiski originaaltekstist läbi või on tõlkida ausalt arusaam. Ja siis ma pakun sellise kahe autor. Raamatu illustratsiooniks võiksid tulla mõned hiina kirjutatud tekstid nagu kalligraafiat, õnneks on olemas tuttav, kes seda oskab. Ja praegu ka veel Eestis elab. Aga kuidas sa just selle hiinlase leidsid, kust mida lugedes, mida uurides, mis teeb? Kuidas öelda, meie teed on ristunud. Kui ma käisin kong Chouse kantonis nimi tuttavam siis lohutasin vastuvõtjatelt peaaegu. Ma ei ole tegelikult iialgi elus kunagi midagi nõudnud kelleltki. Võib-olla see on mu suur viga. Küsiti, mida, mida tahaks ja mõtlesin, et ma väga tahaks käiavad sellest teatud budistlikus templis. Ma käisin seal. Tõlgi keeleoskus ütles üles, aga õnneks oskasin mõningat termineid ise. Aga seal ühe müüri peal oli suutung poo kirjutanud oma käega kunagi uus panjani puud. Eks Hiina külas peaks tal omal jõul Rung. Leung ja seda tema käekirja oli siis noh, loomulikult restaureeritud, täiendatud, värskendatud, aga ta oli olemas. Ma nägin teda. Ja ka minu enda teatud kiindumus nii heinaluulesse kui budismi. Sellesse On budismis Hiinas. Esimene hiinlane, kellega ma Hiinas rääkisin, oligi buda munk, oli väga raske rääkida, sest ei osanud teineteise keelt suurt, aga natuke ikka sudumpoon sellele väga lähedal olnud, on ka templites ennast kogunud ja. Hinge kosutanud. Aga paljud asjad on puhas juhus, muidugi ma Pariisis raamatupoes sattusin sellisele väljaandele. Väga ilus, aga suhteliselt odav. Ja seal olid nii hiinakeelne tekst kui korralik kaunis täpne tõlge prantsuse keelde. Pluss väga head kommentaarid, tema elulugu koos kaardiga. Tema elupaigad. Inimene, kes tegelikult igatses Rahu kodumäenõlval aeda harida. Vähim, mis ma pean, ütlevad pruulid, seda vist ei tohi öelda. Veini teha ja sõpradega koos juua, laulda ja luuletada. Aga Hiinas nagu praegu Eestiski. Sellest ei saa elada. Sa pead olema riigiametis. Sudo pool oli muidugi väga kõrge riigiametnik Taali. Samamoodi võiks öelda kuberner asevalitseja ühes kahes kohas funktsioon, kui ma ei eksi. Aga see-eest oli tal ka kõrgemalt kukkuda. Ta kukkus Meeta. Ei päris ilma tööta vahepeale, ta pidi pidi tõesti lausa põlluharimisega endale toitu kasvatama. Sattus ebasoosingusse, sisele soosingusse, nagu saatus on. Ega ta ka ei osanud lepitseda meelitada, eks ta ütles välja, mis ta mõtles. See muidugi, eks ta seda Väini Õiga natuke liiga palju vist mõnikord. Aga seda meetodina selliseks patuks. Aga ta saadeti maapakku, tõtta saadet teha saarele, mis oli tol ajal kõige kaugemaid metsikum nende kõige hullema kliimaga paiku. Ta on selline tõeline troopikameresaar. Palav, raske ja tal oli seal üsna vaevaline elada. Ja sealt tagasi tulles ta ei jõudnudki enam kodumaile. Ta suri teel. Minu jaoks on minu enda hinges on samasugune dilemma veel lõhe ühelt poolt niuke hiina moodi öeldes konfitsiaanlik tahe või usk tuleb midagi teha, sekkuda, seletada, kirjutada, hääletada, agiteerida sõnaga osaleda ühiskonnaelus. Ja teiselt poolt sibula taovistlik püüda ära kellaga üksila tao eestist luuletaja elust ja öelnud, et hoida kinni lihtsast, vaid tahumatust, minna tagasi aedade, põldude juurde. Ja, ja see on tunne Enda, sel leian ma sedasama suutum, poos. Ja niisuguse raamatu ma tahan kokku panna sihukesesse, kus seal avaldab, eks vaataja mõned lootused on olemas. Loed sa midagi siit. Püüan mul ei ole kahjuks päris puhtalt kirjutatud, aga. Hakkame siis peale, millega Läänemerelaevaga? Ütleme, et san on, siis on veel nagu luule, mitte märkmed. Käisin naabri pool, punane kass ja taksikoer ronisid diivanil sülle. Nad olid teineteisele kadedad. Mai keskpaik on juba, aga ikka veel külm, kui tulin koju, oli korter vaikne ja äraolekut kõik täis. Ta on praegu laeval teel Stockholmi. Aga panen silmad kinni, näen teda jälle hüppamas Vahemere türkiissinisesse vette mis oli nii selged viie meetrini. Kaugus paistis meetrisena. Seal sain aru, et Läänemeri ei saa mulle vist kunagi nii koduseks. Niisama kui lasteta kodulindu deta mets. Kui tulin naabri juurest ära, lendas maja kohal parves kajakaid. Päev otsa oli olnud kõva tuul, kolistanud katusel pleki puhunud aknast sisse. Küllap oli merel torm. See on peaaegu kolm aastat, kaks pool aastat vana. Ja siis natuke ütleme, poliitiku päevast just konfitsiaalikust keskkonnast, taolistliku keskkonda siirdumine. Hommikul tutvustati mind president mitteraanil õhtul kippusin marjapõõsaste ümbert jäneseid ja naat. Sinna vahele mahtus palju sõit Tallinnast, Tartu ja maale läbi kevade, mida me olime nii kaua oodanud ja mis tuli ikka otsekui ootamata muutes tõsise kulukarva Eestimaa väga õrnroheliseks kooli, lapse joonistuseks. Mängu maastikuks, milles maipõrnikad, linnapead ja autod on ühtviisi väikesed ja naljakad. Õhtul tõusis lepiku tagant täiskuu õue kohal lendlas kaks nahkhiirt. Presidendi käsi oli pehme ja soe, lakkuda silmadki, milles väsimus nii imelikult, segunes jõuga ja sügavus banaalsusega. Tal oli töö silmad, mille põhja ei näe milles on alati midagi salapärast teadmatut nagu muttide teed maa all või see, kus nahkhiired magavad ööd ja talveund. Üks tekst, mis on kirjutatud pretani rannikul, seal oli väikest seminar tõlkijatele ja kirjanikudele. Päris mererannas meri on nagu suur veskida, jahvatab kõik liivaks teokarbid, krabid, koorikud, rannakaljude klaasikillud. Kunagi võib sellest liivast sündida uuesti kivi. See on siis, kui see hotell, need kaljud, see rand ja see linn on vajunud merepõhja jäänud sätete alla. Võib-olla on maa vahepeal ka tõusnud maja teokarbid ja inimesed kui inimesi nii kauaks on. Nad on pudenenud põrmuks liivaks ja neist ei jäämere ja maasügavuses sündivasse kivisse mingit jälge, kui ehk mõni metalliterake jäänus ja rannaliivapudenenud sarmusest. Lusikas tõi pudelikorgist aga ei ole võimatud, kellegi jälg jääb alles jälg, mille säilitab kivistunud savi või pori ja mida ehk keegi tulevikus kirjeldab ja analüüsib. Nagu nüüd analüüsitakse sauruste koopakarude jahve inimeste jälgi vaatamata muidugi, kas see on meremehe sõduri, pankuri, luuletaja või vargajälg. Silmad on nõrgaks jäänud, ma ei näe enam nii teravalt taine jalge ees kui varem. Ja ikka on tunne, pole neid küllalt näinud, tahaks vaadata, näha veel tõelisem sügavamalt, vaadata endasse seal lapike murule köömned kortslehed, ristik, teelehed, võililled kui ennast temas olla korraks heinakõrs, õitsev hiirehernevars. Valge ristiku Lott, mille praegu mustkimalane oma raskusega longu vajutab. Ma kardan vist kardan, et ei näe seda kõike veel küllalt tõeliselt. Nii et saaksin lapikese õue murugi võtta kaasa aega, kus mu silmad enam ei näe. Tegelikult ma tahaksin võtta midagi sellest kõigest kaasa, ka sinna teisele poole. Kardan, et kui olen seal, ei ole mul ikka muudkui hulk sõnu, lauseid ja mõtteid. Aga ei ühtki rohu, liblekest, lapikestki, õuemaad, mulluste tammelehtedega. Ei ühtki ristiku lutti, ei kimalase lendu ega ritsikas Irinat kuulutamas südasuve algust. Olen olnud maailmas nakatuurist muuseumis olen püüdnud ahmida endasse midagi tuhandete vitriinide sisust. Jäta midagi olulist meelde pärast, kui aeg saab täis ja valvur ütleb, et muuseum suletakse. On seda, mis meelde jäi, ikka lootusetult vähe. Ja lagedas hotellitoas lebades mõtled, et elu pole olnud muud kui õnnetu armastus selle imelise maailma vastu kust pead läbi tõttama mööda minema selle õnnetu armastuse pärast tahad midagi enda omaks saada, päriseks osta. Nii püüab mees, kes ei saa naise armastust muuta, naist enda omandiks aga temalegi ei jää lõpuks muud kui lage hotellituba ja mälu, kus sõnad, laused ja mõtted on ära söönud, välja söönud kõik ristiku nutid, tokkroosilehed ja esimeste retsikates Irina kus silm ei suuda mäletada valgete ristikute õitsemist, käed naise puusade imelist, otsatud kumerust, mille taga oleks pidanud algama teine ja tõelisem maailm. Suutum Boost Mao aasta laternapühal, maalin Danzous. Mõned õpetatud mehed tulid külla. Ko ütles, kuu on uhke öö kaunis isaga, see võiks korraks välja minna. Mina olin rõõmuga nõus. Kõndisime linnast lääne poole, astusime sisse kloostrisse. Käisime läbi tänavakeste, kus oli summas omi ja võõramaalasi parves pööbli, kuid tagasi saime, lõid trummid, kolmandat öövalveaega. Kodus olid uksed kinni, magati sügavasti lausa norsates. Lasin käpi käesti, hakkasin naerma, mis loeb, kas saad või jää ilma kooa küsis isa, mis sa naerad, naeran ju iseennast, aga ma naeran kahanjööd. Kes püüdis kala, aga ei saanud, tahtis minna veel kaugemale. Ta ei teadnud, et ka kaugemal merele ei salati, suurt kala. Ja üks tema viimaseid laulatusi, kui ta sõidab. Ta arvas, et ta sureb Ainanel, aga siis sai ta siiski kutse tagasi. Ja siin ta meenutab võstada kanna klassikalist kuulsat luuletust, mille pealkiri minu jaoks on väga paljuütlev, see on nii-öelda hinge tagasitulek, hinge tagasikutsumine mis oli heinas komme haige inimese hinge tuli kutsuda tagasi, siis ta võis terveks saada. Ja siis see kutse tuleb koduigatsus korraga ka. Tahtsin veeta mulle jäänud vanaduspäevad, kõlas Hain anel. Jumal saatis nõidyangi mu hinge tagasi kutsuma. Tume kaugus, madal taevas, kuhu kaovad kotkad? Sineta mägi, üksainus rohelus, see on hiinamaa. Siis uus aasta, Šank soodaga kõnnumaal ööbides. Ränduri laul, Lott kõnnumaal, mõlemad teevad kurvaks. Kauge tuli, laskuv täht vähehaaval kahanemas. Haiged silmad ei lase magada, see pole uusaastaöö veetmisest. Ei kedagi, kes minu moodi räägiks, koduigatsus, raske vatitekk, jalad ikka külmad. Teana härmatis on raske, äsja pestud pea kergjuuksed tunduvad hõredad. Suur tänu kustuvale lambile, tema pole randurile pahane. Üksik paat, terve öö lubame 11 toetada. Seitse aastat tulekuid, lahkumisi, kuidas jaksad. Taas maitsen kopsikust Aashi headmet. Unes näen, et olen jälle saadetud mere taha. Purjuspäi endale märkamata olen jõudnud. Lained sünnivad, pesen jalgu. Mägioja, mühin tühjuses, udu mässib ümber reisiriiete. Smaragdikarvapiisad. Kust sai mägedesse kukk, äkki ehmatab, tõuseb lendu. Poolelt järsakult sajab hõie vihma. Peent tihedat, siis võib-olla viimane suutum puhastada. Purjuspäi lähen üles kollases kõrkjas nõlva nõlval pilla-palla kivid, kui lambakari tipul, kukkun purjuspäi kivid sängiks. Vaatan üles valged pilved, ääretus taevas. Lauluhääl laskub orgu. Pikaldase sügist Tuulas. Teekäijad tõstavad pea laatavat kagusse, plaksutavad naeravad. Kuberner on hull.