Saates on külas nahkhiireekspert Oliver Kalda ja ta tutvustab meile täna kahte nahkhiirt tõmmulendast ja habel endast. Kui käes on märts, tähendab su nahkhiireuurijate jaoks seda, et kas lõppemas juba lõppenud on vastased talvised nahkhiirte seire loendused. Loendus viiakse läbi selleks, et jälgida, kuidas läheb meil talvituvad nahkhiirtel suurtes koopa tüüpi talvituspaikades. Nendeks on siis maa-alused, suured kaevanduskäigud ja militaarrajatised. Nendes võib talvituda kas kümneid sadu või mõnel pool isegi tuhandeid nahkhiiri ja seireloenduse eesmärgiks on teha kindlaks, kuidas läheb. Meil talvituvad nahkhiirtel jagas talvituspaikadega, on kõik ikka hästi. Niisugustes suurtes talvituspaikades võime Eestis kohata seitset nahkhiireliiki. Kõiki meie lendlaseid, keda on kokku viis ning lisaks ka põhja-nahkhiirte pruun suur kõrva, kes võivad talvituda ka keldrites. Siis tuleks huvitavaks liikide paariks või nagu nahkhiireuurijad sageli ütlevad. Liigi kompleksiks on tõmmu lendlane ja habelinlane. Minuti sprinti mäletasime staatsinus. Tegemist on kahe perekonda Lenlane kuuluva nahkhiireliigiga kes on teineteisega välimuselt niivõrd sarnased. Neil vahetegemiseks tuleb uurida nende väga pisikesi hambaid. Loomadele lihtsalt otsa vaadates jääb liik täpselt välja selgitamata. Selliseid liike nimetatakse krüptilisteks liikideks ja nahkhiirte seas on neid üsna mitmeid. Tõmmu ja habelenlane kuuluvad mõlemad nii meie roopa pisimate nahkhiireliikide hulka. Nad kaaluvad neli kuni seitse grammi ja nende tiibade siruulatus küündib 19-st kuni 25 sentimeetrini. Seega nad väga pisikesed, aga samas väga vilkalt loomad. Kummagi liigi leiukohti on Eestis teada mitmelt poolt kui Sabelenud tõmmu Lenlasest arvatavasti hulka haruldasem. Kuigi teda leidub samuti nii Hiiumaast kuni Lõuna-Eestini Ni Pärnumaast kuni Narvani välja. Aga kohati neid harva. Mõlemat liiki peetakse Eestis metsadega seotud nahkhiirt. Eks nad võivad toitudega veekogude ümbruses veekogude kohal kuid nende elulaadi kohta oleme tegelikult meie nahkhiirtest üsna vähe. Tõmmu lendlase koloonia on Eestist leitud. Need on asunud peamiselt metsarohketes piirkondades vanade voodri või katuse vahel. Samas kui habelendase kolooniaid meil ei ole teada. Ühtegi looniasse võib tõmmu lendasid koguneda kuni 200 ehk siis seal seina vahel võib-olla päris kõva krabistamine. Ühtegi Abelendusega looniat pole teada. Aga üksikud isendid oleme siit-sealt leidnud. Talviste seireloenduste käigus. Üldiselt tõmmu ja habelendlast liigina ei eristata. Kuid nad loetakse kokku just sellesama liigi kompleksina. Ehk siis üks neist kahest. Nende loenduste tulemused on üsna huvitavad. Eesti nahkhiireuurijad on nahkhiirekoobastes loendanud juba mitukümmend aastat. Kiusas kõige rohkem, seal on nahkhiirte loenduse tehtud juba 70 aastat. Ja mitmetes talvituskohtades on olnud üks ja sama muster. Kui aastakümneid tagasi oli meil tõmmu habelendlased talvitamas mõned üksikud siis tänapäeval mitmed koobastest kõige arvukam liik. Miks see päriselt nii on, ei tea. Samas kui vaadata erinevaid talvituvad nahkhiireliike, siis teiste puhul on arvukus vastupidi langenud mitte kõigi, aga osade puhul. Seega tõmmu lendamine tundub olevat selline huvitav liik, kes ehk elab kuidagi teistest erinevalt. Kuigi arvukus talvituspaikades on kasvamas, tuleb siiski välja tuua, et üldiselt nahkhiirte talvituspaikade olukord halveneb. Inimesed külastavad neid talvel kui nahkhiiri häirida üha rohkem ja see mõju võib avalduda alles pika aja vältel. Tõmmu ja Havel endale on kindlasti Eestis ühed väga huvitavad liigid, kelle kohta lähiaastatel loodetavasti saame palju uut ja huvitavat teada. Tema hadelenlasest, rääkis nahkhiireekspert Oliver Kalda.