Käesolev aasta on nahkhiire aasta ja ökoskoobi saates tutvustame igal esmaspäeval üht põnevat nahkhiirt. Täna on saates külas tereoloogia seltsist Rauno Kalda, kes nahkhiireuurija ja räägib ta meile Natereri lendlasest. Seekord räägime me siis ühe, ühest kõige keerukama nimega lendase liigist Natererid, Endlane ehk ladina keeles lootis materjali. Tegu on liigiga, kellega meiega kohtuda, tume suvisel ajal peaasjalikult metsamaastikus. Ja suur osa suvistest vaatlustest ongi meil päritust metsarikastes piirkondades, näiteks Endla, looduskaitsealast või mujalt. Alutaguse kandis ta sellistest väga metsastest piirkondadest. Kuid samas Lääne-Euroopas võib teda sageli kohata ka asulates ja parkides. Ja sellistes rohkem inimesega seotud elupaikades. Selline lai ökoloogiline amplituud ongi tekitanud küsimus, et kas tegu ikkagi on kogu levila ulatuses tegelikult ühe ja sama liigiga. Ja viimase kümnendi geneetilised uuringud ongi andnud vihjeid, et see pilt on tegelikult oluliselt segasem. Ja Euroopas ongi selle nime alla koondunud kuskil 10 liiki, kes kõikjale küll liigini veel eristatud, aga seal on siukseid, segaseid seoseid ja neid peetakse nii-öelda krüptilisteks liikideks. Liigid asustavad siis Põhja-Euroopat ja kui minna allapoole välja, siis kuni Põhja-Aafrika, nii. Ja kui vaadata teistpidi, siis Hispaaniast kuni Ida-Venemaani mõõtmete poolest on materjalile endale meil selline keskmist mõõtu nahkhiir. Ta kaalub seal seitse kuni 10 grammi. Sügiseti annad paksemad nagu ikka enne talvitumist, siis võib see kaal olla ka seal tublisti üle 10 grammi. Aga selline suvine notaril endal on seal 10 grammi ümbruses tema tiibade siruulatus on kuni 30 sentimeetrit. Värvuse poolt on ta selja poolt selline ilus ilus helehall võib-olla isegi lausa kergelt sellise kollaka värvusega ja kõhu alt on ta heledam nagu lendasid ikka. Ja võrreldes teiste linlastega on tal ka väga pikad kõrvad. Et kui neid painutada ettepoole, siis nad ulatuvad üle nina. Ehk see ongi üks selline kindel määramistunnus, mida nahkhiireuurijad sageli kasutavad, kui on vaja kindlaks teha, mis liigiga tegu on. Suviseid leiukoht on meil teada pigem vähe kuid viimastel aastatel seoses mõnevõrra intensiivsema nahkhiirte leviku kaardistamisega Eestis on meil lisandunud neid märkimisväärselt, kuna teda on võimalik eristada ka kajalokatsiooni helide põhjal küllaltki hästi, mis kõigi linlaste puhul nii ei ole. Varjekohtadena kasutavad nad meil peamiselt puuõõnsusi, aga mõnel pool ilmselt ka hooneid ja neid on leitud ka linnupesakastidest. Ornitoloogide poolt leitud suisa poegimiskolooniaid, mis enamasti ei ole väga suured, seal on kuni mõnikümmend looma. Ja Lääne-Euroopas on lisaks teada veel sellist asjaolu, et on piirkondi Saksamaal, kus ta asustab küllaltki sageli lehmal autosid veedavad seal nii päeva, kus nad kasvatavad oma, järgnesid kui ka suure osa ööst, kus nad püüavad siis laudas ringilendavaid putukaid endale söögiks, ehk need on sellised lehmakasvatajad, allüürnikud, sageli lautades. Talvituskohtadega on meil lood Eestis natuke segasemad tal. Me teame mitmeid suuri paekivikeldreid, kus see liik on sügiseti neid on näiteks Raplamaal on päris mitu teada kuid talveks nad kipuvad sealt ära kaduma. Ja me eriti ei tea, kuhu nad lähevad. Viimastel aastatel on küll leitud suurtes koopa tüüpi talvituskohtades mitmeid isendeid. Mitu isendit tähendab seal küll, ütleme, kuni viis koopa kohta aga varem on neid leitud väga harva korra kümnendis või isegi natuke harvemini, kuid nüüd on nad sinna sattunud igal aastal, et kas on nad hakanud harjuma selliste koopa tüüpi kohtadega või neile kuskil enam ei sobi. Kui veel vaadata, mille poolest materjali lendane on erinev või eristub teistest meie nahkhiireliikidest siis nagu ka pruun-suurkõrv, suudab ta noppida pindadelt saaki, mis on nahkhiirte puhul selline eriline võime, seda enamus liike ei suuda teha. Ja selleks on tal mitmeid kohastumusi, et üheksa on laiad ja kitsad tiivad, mis võimaldavad teha selliseid väga täpseid lende siukest manööverdada ja ja hästi hästi hästi liikuda väikse koha ümber. Teine selline kohastumus on tal, tal on natukene teistsugune kaja, lokatsioon, kui vaadata kajalokatsiooni heli, kui keegi kuskilt internetist leiab ülesse mõne pildi siis sageli nahkhiirtel see sagedusvahemik pidanud kasutavad küllaltki niisugune kitsas materjalile enda, seal on seal hästi-hästi lai ehk ta teeb korraga hästi kõrgeid helisid ja küllaltki madalaid helisid. Ja mida see tähendab, tähendab seda, et tema, tema nii-öelda maailmapilt, mida ta kajalokatsiooniga näeb, või õigemini kuuleb et ta suudab korraga eristada nii väga väikseid kui ka väga suuri objekte. Ehk ta näeb väga kõrge resolutsiooniga pilti, samas kui paljud teised liigid sageli on spetsialiseerunud mingi kindla mõõduga objekti eristamiseks eriti täpselt näiteks mingi kindel saak, putukatüüp, mida nad püüavad, aga materjali kuna talent metsas metsas on palju oksi, erinevaid selliseid asju, mida vältida või, või mida püüda, siis tema pilt on väga-väga detailne. Ja ta on ka selline huvitav liik, kes kes võib püüda võrguselevaid ämblike ja mõnede uuringute järgi ongi noh, tema toidulauast küllaltki küllaltki suur osa. Just nimelt ämblikel. Naterjaleri lendlasest nahkhiirest rääkis trioloogia seltsi nahkhiireuurija Rauno Kalda.