Täna räägib Rauno Kalda nahkhiireuurija thereoloogia seltsist meelehõbe-nahkhiirest. Pikka aega arvasime, et Eestis talvitub seitse nahkhiireliiki. Nendeks on siis kõik meie viis lendlase liiki ja pruun-suurkõrv ja põhja-nahkhiir. Aga aastal 2010 juhtus niimoodi, et oli väga külm talv, pikalt püsisid kraadid alla miinus 20 ja vist oli isegi seal miinus 30 kandis. Ja Tartus sihtasutus Archimedese kontoris. Sealt tuli kõne, et siin on sattunud üks nahkhiir. Mina olin siia, lusin tudeng, tormasin loengust kohale looma kinni võtma ja sealt ära viima. Ja selgus, et tegu oli hõbe-nahkhiirega liigiga, kes siiani meie teadmiste kohaselt Ta rändas Eestist minema ja, ja meil on üks rõngastatud isend Alatskivilt kes on taas püütud umbes 1400 kilomeetri kauguselt Austriast, ehk tegu on väga pikka Maren turiga. Aga tõenäoliselt see loom, kes sealt kontorist siis välja tuli, oli talvitatud kuskil ventilatsioonisüsteemis ja kui väljas läks külmemaks, seal torudes läks ka samamoodi külmemaks, siis nihkus järjest tuumale lähemale, kus oli soe ja satuselt kuskilt ava kaudu kontorisse inimesi kollitama. Igal juhul koristaja vist lõpetas, see peab oma töö varem ja jättis töö katki, sest tema ei julgenud edasi seal toimetada. Oma mõõtmete poolest on ta selline keskmisest natukene suurem, ta on 10 kuni 15 grammi ja ta on küllaltki selline ikkagi jõuline tegelane, kui võrrelda meie lendastega tema tiibade siruulatus on kuni 33 sentimeetrit. Ja ta on mõnevõrra on sarnane põhja-nahkhiirega, sest et ka tema seljapoolne karvastik on selline kahevärviline, et allpool on tumedam ja otsad on sellised heledat värvi ja hõbe-nahkhiiri, nagu nimigi ütleb, tema, need karvaotsad ongi tõesti selliseid hästi ilusaid ja hõbedased ja sellised ja ta näeb väga-väga ilus välja. Kuhu poolt on ta pruunikas ja näostande süsimust täpselt nagu ka põhja-nahkhiir. Lisaks sellele osa populatsioonist on otsustanud meil siin Eestis talvituma hakata. Siis on tal veel üks selline omapärane käitumine, millega teda annab igal inimesel leida sügiseti nimelt isased loomad. Neil on selline selline käitumine, et nad tiirutavad talvituskohtade ümber ja kuna nad talvituvad Meie teadmiste järgi, siis suurtes hoonetes, näiteks Tartus. Annelinnas on teada või on teada Toomemäel mõne suure hoone ümber. Või ka viimastel aastatel Tartu kesklinnas, siis isased lendavad seal ümberringi ja nii-öelda laulavad või neil on selline peibutussignaal, et tegu ei ole tavalises mõttes kajalokatsiooniga, millega otsitakse putukaid või jälgitakse, mis ümbruses on, see on selline sotsiaalne heli, millega siis peibutatakse seal talvituvad või seal ümbruses olevaid emaseid hõbe-nahkhiiri. Ja see on küllaltki madal heli, seda on kuulda palja kõrvaga, see on selline küllaltki sihuke kriipiv ja ärrita ärritav heli, et meie jaoks on see küll hästi kõrge, aga nahkhiiremõttes on see hästi madalaid selline klikimine, hästi-hästi kiire ja selline kõrva ärritav heli, et sageli, kui ma olen rääkinud kuskil nahkhiiri õhtutel sellest siis inimesed teavad jaajaa, et seal Tartus näiteks, et ta elab kuskil seal Kaunase puiesteel. Anne linnaseid taan, rõdu pealt kuulnud ja mõeldud, mis Elisa on, et see tuleb nagu ühelt poolt, siis tuleb teiselt poolt tagasiõhtute kaupa. Ja kuna meil on küllaltki soojad sügised olnud siis on seda olnud kuulda isegi detsembri alguses. Suviste elupaikadena võib hõbe-nahkhiire puhul välja tuua peamiselt metsad ja pargid, aga ka sellised veekogude servad ja märgalade servad on levinud meil üle terve Eesti, aga, aga ta ei ole ilmselt eriti arvukas. Vaadates levikukaarti, siis neid täppe on ühtlaselt igal pool, aga pigem nagu hõredalt. Hõbe-nahkhiirelevila hakkab pihta meil Ida-Prantsusmaalt ja läheb sellise katkematu vööndina siis välja kuningVaikse ookeanini Aasias, ehk ta on väga-väga laia levikuga liik. Ja on tõenäoline, et seal vahel on siis ka mitmeid-mitmeid, alamliike hõbe-nahkhiiri varjupaigad Eestis on sageli hoonetes. Ja meie teadmiste järgi siis võib sinna koonduda 20 kuni 70 isendit ja hõbe-nahkhiirel samuti võib sündida siis kaks järglast, aga mitte alati. Nagu kõik meie nahkhiireliigid, toitub ka hõbe nahdil putukatest. Kui vaadata, kuidas ta neid püüab, siis hõbe-nahkhiire puhul võib välja tuua, et ta püüab neid õhust ehk ta on õhust putukaid püüdev nahkhiire. Ja pinnalt ta neid noppida ei suuda. Ja teda peetakse pigem selliseks oportunistliku liigiks ehk ta sööb seda, mida parasjagu kõige rohkem on ja ta ei ole kohastunud mingi sellise kitsa kitsa niši täitmisele. Hõbe-nahkhiirest rääkis meile nahkhiireuurija Rauno Kalda.