Aasta 2020 loom on nahkhiir, aga nahkhiirt kui sellist ju tegelikult ei ole, sest nahkhiirel on palju erinevaid liike ja hakkamegi ökoskoobis neid ükshaaval tutvustama. Saates on külase nahkhiireekspert Oliver Kalda ja tänase räägib meile pruun suur kõrvast. Jah, pruun-suurkõrv, teadusliku nimega plekk, kohtusav riitus on siis meie kõige omapärasema välimusega nahkhiir. Et on selline pruunikat värvi, kõhtu natukene heledam, peesikas ja nägu on ka hele, aga selline punaka varjundiga nina natuke selline isegi kärsa moodi. Tema kõige iseloomulikum tunnus on tema hästi pikad ja laiad kõrvad, mis on umbes kolm neljandikku kehapikkusest. Et kui sellised kõrvad panna või kujutleda mõne teise looma külge, siis oleks ikka tohutu vaatepilt. Lisaks sellele siis hakkavad tal silma sellised hästi suured jällegi pikad kõrvakaaned ehk traagused. Mis siis on selline kohastumus kajalokatsiooni kasutamiseks tema pool ja just siis tema kõrvade järgi saab ta meie nahkhiired seast täiesti ilmeksimatult ära tunda, et kellelgi teisel meie hitte seast ei ole sellist atribuuti küljes. Aga kui vaadata nüüd tervet Euroopat, siis on asjad keerulisemad, et seal on need suurkõrvaliike suisa viis. Ja nende vahel on väga-väga väikesed erinevused. Et Eestis on ta meil üsna tavaline liik, levinud üle terve Eesti. Aga kui vaadata suuremat pilti, siis on ta huvitav selle poolest, et tema levila ulatub väga kaugele Kesk-Soomesse ja Kesk-Rootsis. Ja ta on üks põhjapoolsema levikuga nahkhiireliike. Kui temast rääkida, siis lisaks suurtele kõrvadele on ta eriline oma sellise toitumise saagipüüdmise poole pealt. Et kui meie nahkhiired püüavad saaki kajalokatsiooniga, siis pruun-suurkõrv kasutab selleks ka lihtsalt kuulmist. Et need suured kõrvad ongi tal selle jaoks, et sellega kuulata väga-väga vaikseid helisid ja ta on suuteline siis kuulma kusagil puukoorevõi lehe peale krabistavaid putukaid ämblikke ja selle krabinal abil siis aru saama, kus ta on ja ta seltsis kinni kinni napsa majja ära sööma. Suvel elavad nad meil parkides metsaservades. Sageli võib kohata ka sellistes koduhoovides, kus on puid ja haljastust. Päevaks lähevad nad hoonetesse, puuõõnsustesse on leitud ka linnupesakastidest. Siis asustada ka nahkhiirte varje kaste, mis on spetsiaalselt neile tehtud. Suvised kolooniad on enamasti neil üsna väiksed, koosnevad mõne 10-st isendist aga mõnel pool on leitud ka üsna suuri kolooniaid. Nagu meie kõik nahkhiired veedavad ka suur kõrvat ligi poole oma aastast lagunes. See on aeg, mil inimesed neid kõige sagedamini tegelikult märkavad, kuigi nad ei lenda ringi. Ja seda sellepärast, et pruun sulgevad, kasutavad talvitumiseks sageli väikesed maakeldrid, kuhu nad siis kogunevad ka siis mõne üksiku loomana, aga mõnes sellises eriti heas keldris, võib-olla ka kuskil kuni 10 10 loomakeldrites nad torkavad enamasti silma ripuvad lagede või seinte küljes, ei poe väga sellistesse väikestesse pragudesse ja on lihtsasti leitavad. Talvituvad on üsna lihtne ära tunda. Strippuval loomal on selgelt näha tema pruuni värvi. Saarekestena näivad praegused. Ta on selline natuke rombia kujuga ja tokerjaga karvaga ja kõrvasid tal näha ei ole, sest et kõrvad on peidus tal tiibade all kokku pakitult kuigi vahel mõni unustab ka oma kõrvad välja. Lisaks väikestele keldrites talvituvad suur kõrvad ka suurtes koopa tüüpi talvituspaikades. Nendeks on Eestis vanad kaevandused ja maa-alused militaarrajatised ja suuri selliseid looduslikke koopaid meil ei olegi. Üksikuid isendeid On leitud talvitumas ka sellistes põnevates kohtades, nagu näiteks hooned. Kunagi saadeti mulle üks pilt, kus oli üles võetud põrandalauad. Põrandatala küljes rippus suur kõrges, siis oli otsustanud seal miskipärast talvituda. Kui üldiselt nahkhiiri talvel segada ei tohiks ja suurtes talvituspaikades on talvel liikumine enamasti keelatud on olukord natukene teine. Kui te oma keldrist leiate suur kõrva või siis põhja-nahkhiire, keda ka sageli keldris leiab, tema tunneb ära selle järgi, et on selline hästi tumedat värvi ja heledad salkudega selja pealt. Et keldri kasutamine on nahkhiirtele pigem pigem isegi kasulik, sest et kui kelder on pidevas kasutuses siis selle eest hoolitsetakse, keldriuks parandatakse, kui see peaks katki minema. Kui see peaks lagunema, siis keldrid lähevad külmaks, enam nahkhiirtele talvitumiseks ei sobi. Nüüd häiringute osas ei tohiks liiga palju peljata. Et keldrites talvituvad nahkhiired on enamasti sellega harjunud, et inimesed kasutavad keldrid. Nad on sellist eluviisi harrastanud juba sadu ja sadu aastaid ja nad ei ole seda muutnud. Lisaks, kui võrrelda keldrist talvitumist ja suuri talvekolooniaid, siis keldrites üksikuid, vaata, kui nad üles ärkavad, ei põhjusta seal suurt segadust. Kui aga inimesed lähevad suurde talvituspaika, kus on sadu või kümneid nahkhiiri, siis mõni ärganud nahkhiir võib äratada üles ka suure hulga teisi nahkhiiri ja seda asja kirjeldada sellise ahelreaktsiooni, et üks nahkhiir läheb, segab teist, teine kolmandat ja see nahkhiirte möll seal võib kesta mitu tundi, vahel isegi ööpäeva. Ehk siis, kui teil keldrist talvitub nahkhiir ei tasu peljata, et keldrit kasutada ei võiks, aga samas ei tasuks siis ka seal olevale nahkhiirele ülemäärast tähelepanu pöörata. On suur kõrva tutvustas Oliver Kalda.