Vikerraadio. Ökoskoop. Tere, head kuulajad, tänases ökoskoobis räägime Me liblikatest ja toidu raiskamisest. Nimelt jõuleel on hea rääkida liblikatest ja nende saladust tänasest muundumisi täis elust, mida nad teevad talvel, kuidas veedavad pimeda aja ja millised on erilisemad isendid liblikate maailmas. Sellest kõigest räägib meile tänases saates loodusmuuseumi endo moloog, kurat. Aare Lindt ning meie kodulehekülje peal on ka pilte liblikatest, kellest siis täna saates juttu, nii et kui te olete arvuti lähedal, siis vaadake neid ka. Euroopa liidus läheb aga raisku kuni 50 protsenti täiesti kasutamiskõlblikkust toidukaubast mis on umbes 100 miljonit tonni aastas. Tegemist on ressurssidel, raiskamisega ja keskkonnareostusega. Samal ajal on meil puudust kannatavaid inimesi. Eesti Toidupank proovib võimalikult palju toitu päästa, kuidas neil õnnestub ja kuidas meie toidu raiskamist vähendada, sellest rääkis Kristo Eljasele toidupanga tegevjuht Kristo Elias käis kohapeal vaatamas, kuidas loodan, niisugused teemad täna minu nimi Kristo helipuldis Villem Rootalu. Soovime teile head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Märkab ta silmist valguse. Poole. Kaunis täitu muinaspuu laadida. Laev. Süttis tähtsaid ja kogu maailm vaikis sest ta oli kuulda, oli rõõmupisarate hääli. Sündis imelaps. Tuli maailma lõpetama, rahu ja armastus. Seda, et kurjus ja vihkamine kaoksid maailmast igaveseks. Head kuulajad ja tänases ökoskoobi saates kutsun teid loodusmuuseumi fondimajja, mis see asu laial tänaval, kui te olete harjunud seal käima näituseid vaatamas vaid on hoopiski toompuiesteel paekivist mõnus maja, mida ei oskaks kuidagi seostada loodusmuuseumiga, aga siin on ometi varjul väga palju põnevaid eksponaate. Ja meil on vestluskaaslaseks on endokrinoloog, kuraator Aare Lindt. Kui kaua te olete nüüd liblikatega tegelenud? Esimese liblika püüdsin kinni, kui ma olin üheksa-aastane. Nii et ma olen nende vastu päris kaua huvi tundnud. Miks, kas sellepärast, et nad on ilusad salapärased, ma arvan ja muidugi ka ilusad ja, ja ei oskagi öelda, kuidas keegi, mida kogub, eks ole, või keda kogub vä? Aga entomoloogia seal tegelikult ju laiem, sinna alla kuuluvad ka putukad erinev. Jaa, muidugi mardikad ja sääsed ja kõiksugu putukad ja. Kuidas need liblikatega kokku käivad, on nende maailmade kardinaalselt erinevad või sarnased. Mõnedel on sarnased ja mõnedel on ikka, no täitsa erinevad liblikad, ei nõela näiteks ja ei hammusta. Aga erilased on ju väga tigedad ja mürgised ja mõned liblikad nagu ikka pisut mürgised, nii et kui ükskord lind noka vahel võtab, rohkem ei taha seda. Aga nendest elavad kuskil lõunamaal. Need on rohkem troopikas, jah, aga, aga näiteks meil on ju ka mürgiseid, on liblikaröövikud, on mürgised, vaatad küll, et ilus, selline siidine ja ja pehme, aga tegelikult ära on sellised pisikesed karvakesed ja nii mürgised, kui varukasse satub. Mis siin juhtus paar aastat, tagasitee truuganiga ja käsi oli täiesti punane ja paistes ja titt Ruuben. Teet Ruben on minu õpetaja, tema õpetaski mulle liblikaid kunagi. Tema on see vana meie spetsialist. Ja ikkagi juhtus selline asi, et ei teadnud ennast hoida. Jah, no see juhtub niimoodi metsas, kui oled, ega siis kõiksugu asju juhtub, teinekord lendab mõni liblikas põue ja, ja samamoodi vaatad, pärast on punased täpid järgi. Ja, aga noh, need muidugi Eestis on vähe. Kui suur on siin loodusmuuseumi kogu majas, liblikate kogu kui palju siin on erinevaid isendeid? Erinevaid isendeid on ikka, jah, meil on, putukaid on mingi üle 100000. Aga nüüd räägime eesti liblikatest. Paar aastat tagasi sai 1000 liiki täis suurliblikaid Eestis me arvestame niimoodi, et viimase 100 aasta jooksul mõnda liiki juba ammu ei ole enam sest meil kliima soojeneb ja, ja näiteks see aasta tuli lõuna poolt neli liiki juurde meile, eks ole, suurliblikat, aga pisiliblikaid on kuskil 1460 liiki, nii et veel viis aastat, heal juhul ja kaks pool 1000 liblikaliike täis. Kuidas neil vahet tehakse, suurliblikad, väike liblikad, kust see piir läheb, et millised on siis need keskmised selline liblika võõra inimese küsimus? Ja vaata või võib-olla mõned on ka sellised keskmised seal piiril peal, noh, koiliblikad pisemat, eks ole, rahva lemmik on ju eriti naisterahvas, selle meeldib see riidekoi, teine liikum kasuka koi, kes põlevat auke sisse ja viimasel ajal on toiduainetes, on see Bloodia interpuntellasem kirju leedik ja see on ka muutunud tavalisemaks siin paarkümmend aastat tagasi oli Eestis päris haruldane. Aga kes on olnud nüüd need viimased uued tulijad siin meil? Viimased uued tulijad on ikka ööliblikate ööliblikaid on mingi üheksa korda rohkem ja ongi neil neli liiki, kõik on liblikad, aga eelmine aasta tuli ka üks päevaliblikaliiki juurde. Ja huvitav see, et ühel ajal saadi üks, püüti kinni Ruhnust ja teine püüti kinni Ikla lähedal ja seal on kellaajaline vahe, nii et noh, võib-olla mingi ühe tunni jooksul saadi mõlemad vaidlevad, kes sai esimesena. Aga kas Eesti on muidu liblikate poolest rikas maa? Millega võrrelda näiteks ma olen Ecuadoris käinud palju kordi, seal on see ilus sugukond eesti keeles paabusilmad, silmlaigud on tiival ja ja seal on mingi 160 170 liiki neid. Aga Eestis on ainult kaks liiki. Nii et noh, kui nii võtta, siis Eesti on ikka päris päris vaene ja. Aga elupaikasid jääb jagubliblikatele. Aga elupaikasid, täitsa jagub ja huvitav on see, et meil on Lääne-Eesti ja saared, eks ole vaat seal on palju sellele piirkonnale selliseid, et noh, liike, nemad nagu sinna Lõuna-Eesti poole või Ida-Eesti poole ei trügi. Et see piir läheb kuskil jah, vahepealt läbi. Nii, aga vaatame natukene nüüd neid liblikaid lähemalt, kes teil siin hoiul on. Kuigi oli selline plaan, et rääkida, mismoodi liblikad jõule veedavad, siis no teil veedavad nad enamus aega sahtlites klaasjal nõelaga kinni, et oleks nad kõik kenasti ära katalogiseeritud ja määratud mis siin on ja kui palju neid on. Vaata päris nii ei ole, et nad siin kõik nõela otsas on. Me peame ju teadma, kellega me koos elame siin planeedil maa, vot sellepärast ongi nõela otsas kõik liigid ka, mida me oleme kätte saanud. Aga vat ma räägin ennast huvitavas liblikast, see on nüüd hiid, karuslane, ta on hästi tore, tore liblikas, tema rööviku liblikal on ju neli tsüklit, algul muna, siskleb röövik nukk ja nukust valmik. Eks ole, ja mõned röövikud söövad kuskil kuu ajaga ennast täis lukkuvad ja no luck, kõige kiiremini arenev, lukus liblikas mingi kolme nädalaga nelja nädalaga, aga vaat sineli liigi röövik elab paar aastat ja Eestis ei ole keegi teine neid kasvatanud, seal peab olema suur kannatused, sellised pudulojused seal kaks aastat kasvatada ja nad looduses ei ole, meil on looduses ka. Ma sain Saaremaalt ühe ema liblika ja see munes mulle suure portsu mune ja siis ma kasvatasin kaks aastat, kaks aastat. Jah, muidugi ma pean ütlema, et ma meelitasin võib-olla mingi 10 protsenti ühe aastaga välja panin nad külmkappi ja tegin nagu kunstliku talve ja no vot ja nendele meeldib täitsa olla ühes pundis koos. Mul on praegu vani kodus seal mitukümmend tükki. Ja ühes hunnikus magavad ja, ja niimoodi nad talvituvadki. Ja kui on soojem ilm, siis nad ronivad üles, raputavad oma kasukat. Need ongi, ma tahtsin öelda, et need näevad välja nagu väikesed karvatuustid. Jah, vaata tegelikult nendest on juba nupp välja tulnud keskmis kasukas, mis maha, ja, ja see ongi, see kasukas jäi siit nukk välja tulnud ja nendest on juba liblikat välja koorunud. Aga ma ütlen, et see liik on selline huvitav, et need röövikud on väga sõbralikud ja saavad hästi läbi. Ei kakle vahepeal niipalju, et mõne liigi röövikud on sellised kaklejad. Et üks ei salli teist ja kaklevad ja närivad teisel jalad ära ja. Nii et, aga aga need sõbralikud, näitan ka seda valmikut seal hästi. Vahva, ilus, suur. Ma ütleks, et Eestis üks ilusamaid liblikaid. Ma ei ole isegi sellist näinud, ütleks need ülemised tiivad on tal pruuni-valge täpilised, alumised on kollasega ja keha on siis niisugune punane ja ta on suur, ta on ikka. Suur, ütleme, kaheksa sentimeetrit on suurema remondi, aga kus neid Eestis võib kohata? Tanel liblikas. Ja ega ta päeval ei, ei kipu lendama ja sellist ei ole mulle kunagi tuppa tulnud öösel ja seda võib arvata, ta on ikka päris haruldane. Viimasel ajal küll Saaremaal on Daiwa tavalisem. Ja kui ta päeval kuskil istub, vaata oksa peal või eks ole siis need tagatiivad, kollased ja punane keha on kinni kaetud esimeste tiibadega. See paistab üldse välja. Selline värviro. Kus aga tema kõrval on siin selline veel suurem ja värvilisem ilusam, ta meenutaks nagu isegi madi admirali liblikad, kui ta päeval ringi lendaks. Et jah, see on siidiliblikas, ei ela Eestis, aga taimaal, tooli, mulle mune ja siis ma kasvatasin ja nende kookonid on, väetan üks kilomeeter tuleb siidiniiti sealt kui kuumas vees hakata arutama ja need päris ruttu söövad ennast täis mingi neli, viis nädalat ja ja siis teevad selle kookoni. Aga kui me nüüd tuleme uuesti nende karvaste liblikate juurde karvaste ja kookon liblikate juurde, siis mis nüüd nendest edasi saab, selles mõttes, et kaks aastat ajavad omal kasuka maha ja siis Ja siis, ja siis ta lukud ära ja ta kevadel kuskil nupub, tema lennuaeg on juulikuus mai lõpus või juuni algul ta hukkub. Ja vot selline nukk tuleb siit sest karva kasukest välja musta värvi Hussikeneses ma ütleks nii jah, ja kusjuures kõik kontuurid on näha, et käpad ja tiivad, tiivad on algul hästi, tillukesed, tiivad kasvavad tal nukus välja tulles mingi 15 20 minutit, tiivad suured ja algul on tiivad pehmed nagu märg voodilina. Ja tiivad tahenevad võib-olla vaiksel liblikal poole tunniga suuremal liblikal. Tund kaks, enne ta ei saa lennata. Aga päris ruttu ja see jäi. Ja kui ta on liblikaks saanud, kui kaua ta siis elab ja, ja millal siis algab järgmine protsess. See liblikas nüüd elab mingit kolm nädalat, neli nädalat ja ja, ja siis ema liblikas juba vahepeal on pulmamäng ja ema liblikas, siis muneb munad ja hakkab jälle kõik otsast peale. Aga mõned liblikad elavad ju peaaegu aasta. Näiteks meil kevadel esimesed kollased liblikad, keda me näeme, Need on ju koorunud juulikuus üks aasta varem. Ja, ja siis nad lendavad juunikuuni välja, need tulebki 11 kuud umbes ja nemad talvituvad siis kuskil põõsa sees või samblas või sügisel. Liblikas vaatab, kus viimane päikselaik on, ronib sinna sinna lehtede vahele või sambla sisse ja kevadel on ju ka esimene päike selle koha peale paistmas, nii et sellepärast ongi nad esimesed lendamas. Kas muidu talvel on ka mõned liblikad, kes ei maga, kes ei ole kuskil peidus? No meie kliimas on seda raske ette kujutada küll. Vaata on kaks huvitavat siniDiva liiki. Nende röövikud on sellised kavalad, et nemad lasevad sipelgatele ennast tassida sipelgapessa maa alla, maa alla soe ja siis nad isegi söövad neid sipelgavastseid ja kevadel nukkuvad ära ja nende lennuaeg on ka, ütleme kuskil juulikuus. Ja siis see lühikeste diivanile tuleb sealt nukust välja, siis on tal veerand tundi aega sipelgapesast välja ronida, maa peale, üks kõrs otsida, okse sinna peale ronida, tiibu kasvatama ja sipelgad sellega täitsa nõus. Kas, kas see lõhn meeldib siis sipelgatele, aga sipelgad ise tassivad selle rööviku oma pessa? Tema toitub seal, märatseb, võiks nii-öelda, peab pidu ja siis lahkub. Ja teeb võib-olla mingist häält ja ja sipelgad on kõigega nõus. Milline see liblikas välja näeb, kui ta siis lõpuks kevadel omal tiivad lahti? Kui ta juulikuus tiivad lahti sirutab, ta on sinine ja selline veidi suurem sinine liblikas mustade täppidega. Kaks liiki on üks on nõmme, tähnik sinitiib, teine zootehnik sinitiib, aga nad mõlemad elavad kuivates kohtades. Mida see on? Selline sipelgaliit peab olema seal sipelgaid on ka palju liike ja et igavesi sipelgaliik ei ole loll, et hakkab sellist elukat endale pessa tassima. Kas on veel neil kuidagi ma ei tea inimese seisuga veel kummalisi või huvitavaid talvitumispaikasid või kohti, kus nad veedavad siis selle külma ja pimedale. Osa liblikaid ju poevad meile keldritesse, see on keldri Öörlane näiteks. Ja tema põhiliselt on laes üleval või seina peal kõrgemal katakombides võib neil leida või, või seal mingit blintaažid või. Ja teinekord, kui külm talv on, on ikka täitsa härmas seinad, siis on ta seal härmatise allvaatelt siukene, kühmukene näpuga lund ära liblikas all. Kui kevadel läheb soojaks, siis deva sulab üles ja ronib välja ja hakkab lendama nakata kommides, muidugi on ka need meile kõigile teada, päevapaabusilmad näiteks need ronivad ka pööningutele ja ja kuuri alla ja võib-olla teinekord esikusse maal ajades. Nii et kui ta talvel Maja rohkem kütta ja liblikas hakkab kuskil akna peal lendama, siis ta tuleb sinna kuskil eeskotta viia. Et tal muidu energia saab otsa ja ei ela ära kevadeni. Aga see on siis võimalik, et komad uuesti jahedasse viin. Kui ta on näiteks tulnud kasvõi puudega tuppa kööki ellu ärganud, seal lendama hakanud, et ta ikkagi suudab uuesti, siis ma ei tea, kas magama jääda või, või ennast kuidagi seisundisse viia, talv üle elada. No kui ruttu ja viia jahedasse, siis ta jääb uuesti magama ja sest suvel ta sirutab oma tiivad laiali ja vastu päikest ja tiivad neelavad seda päikeseenergiat ja noh, siis ta saab lennata, eks ole, kehatemperatuur on üleval, kui on jahe, siis ta lennata ei suuda. Aga selline mõte, et paneks talle veel süüa ja siis viiks külma mida liblikad söövad. No oli ikka jah, puude tüvedel mahla ja, ja muidugi lilleõied Me meelitavad neid nektar, eks ole. Aga suhkruvett teha või meevett, noh ma olen proovinud. Liblikas küll, võib-olla paar kuud elab toas, aga see ei ole ikka see, tal jääb selles päikeseenergiast puudu või ta ta niimoodi kaua ei ela. Kuidas teil on õnnestunud siis kodus sedasi liblikaid üles kasvatada ja pidada, et peavad olema erilised tingimused? Nojah, ega ma elan kah, oma elamine on ja siis on ju hea korraldada sellist liblikale sellist noh, häid tingimusi, eks ole. Aga üks liblikas on, kes võib-olla võib, velled elab kõige kauem kirjelduse järgi, tema suudab nukus olla seitse aastat ilma söömata, ilma joomata. Mina olen seda liiki kasvatanud, see on kase Cedric. Tema muidu lendab aprilli lõpus mai alguses Eestis ka Eestis ka, jah, ta on, ütleme, haruldane ei ole väga tavaline. Ja kui nukusta kuidagimoodi tunnetab, kui see kevad on kas liiga märg või kuiv või siis ta kükitab rahulikult seal oma nukus edasi. Ja nii, et mina sain hulka röövikuid, esimene aasta tuli mingi 20 protsenti välja, teisel aastal ka mingi 10 protsenti, kolmandal aastal ka, aga siis hiired said ligi, panid nahka ülejäänud. Nii et jah, mul päris visanud 33 aastat kannatasin, oodata. Aga nad on ka nutikad siis et kui ei sobi, see aasta, siis välja ei tule. Ootan järgmist paremat ja niimoodi võin seitse aastat istuda, ei võta. Jah, see on selles mõttes väga eriline liik ja, aga ma olen seal Kesk-Aasia mägedes käinud ja seal on Apollo liblikad, need on päevaliblikate ja ega nendel on ka niimoodi, kui on halva aasta, siis nad võivad olla ka kaks aastat, võib-olla kolm, isegi nii, et mõni aasta oli väga vähe liblikaid ja, ja oligi halva aasta liblikale meeldida. Ei roni välja nukust. Kui vanaks muidu üldse liblikad võivad elada või kuidas nende eluiga on? Ma arvan, et võib-olla kõige pikema elueealised ongi need kollased ja kirjud liblikad, kes lendavad kevadel. Sest nende see valmiku elu pikkus on jah mingi 11 11 kuud, ütleme seal koerliblikas ja, ja leinaliblikas ja väike Kärtiiviano, neil on päris hulka, kes niimodi talvituvad. Kes on liblikate vaenlased, kui nii võib öelda? Kõige suurem vaenlane on ikka inimene. Ärge nüüd öelge, et, et liblikapüüdjad liblikasõbrad. Ei liblikaid on võimatu kinni püüda, niimoodi ära hävitada, kui loodust ei ole, ei ole. Näiteks on puhas muru ja koguvad niidetakse. Liblikas tuleb, muneb sinna kõrte peale, munad tulevad, röövikud. Muruniiduk käib üle, ongi jälle kõik, nii et see muru on üks selline ka väga-väga paha asi, millega inimene viimasel ajal tegeleb. Aga kui loodust on, siis on ka putukaid ja liblikaid. Kui mürgitatakse, põldusid, eks ole, ja liblikate arv väheneb ja kui liblikate arv väheneb, kaovad linnud ära. Süüa ei ole, sest üks ema liblikas keskeltläbi muneb 200 muna. 200 röövikut. Eks ole, ja lindudele süüa. Aga linnud siis ikkagi söövad rohkem nagu röövikuid, mitte jahi, neid link liblikaid, kes juba lendavad. Kõike ja linnud söövad nii liblikaid kui, kui neid ussikesi ja muidugi mõned karvased need röövikud, ega, ega need eriti maitse jah, jäävad võib-olla kurku kinni, kägu pidi sööma neid karvaseid tõuke. Aga need liblikanukud ja metssiga näiteks tuunib kuiva männimetsa all, et mida te seal tuhnib, seal pole ju midagi, aga on männi Vaccixon sihuke kahjur ja tema tuleb ülevalt männi ladvast alla maa maa peale ja seal maa peal siis nukkub sambla sambla all ja ekse Metssiga tunneb, kui neid on palju, siis teeb, teeb üks, null ära, neile saab kõhu täis, võib-olla isegi. Aga kui nüüd tuleme inimeste elupaikadesse tagasi korteritesse kodudesse, siis te ütlesite, et on niisugused liblikad ka, kes ei maga ja, ja toimetavad usinasti ja inimesed ajavad neid, aga tagaja taga koiliblikad, jahu, liblikad, need on hilised tulijad siis meie aladel saan ma nii aru. See kirju leedik on hiline tulija, kirju heidik on neid, kes jahu jahu sees elab. Temale meeldivad need ained, isegi kommide seest on täitur neid röövikuid. Et nähtavasti see pisikene ussike tuleb munast välja, tal on sellised lõuad, et ta sööb läbi kommipaberi ja, ja jõuab ikka sinna selle kommini, noh, kus on talle meeldivad ained. Aga mis tegelased nad sellised on, et kust nad on siia tulnud ja kus nende nagu see põhielukoht on? No põhielupaik on seal, kus ikka soojem, ütleme Lõuna-Euroopaga, ta on levinlast juba üle üle maailma, igal pool inimestega käib kaasas ja ta üldiselt külma võib-olla veidikese kannatab ka. Või noh, meil ju saavad need liigid elada, kes külma ei karda, mõned liblikad on sellised, lendavad suvel siia. Näiteks admiral, väga ilus liblikas ju, randades on neid palju, teinekord kui on olnud lõunar, kuuled, ja sügisel mõned üksikud lendavad tagasi, aga enamus kõik kukuvad paar-kolm kraadi külma. Ta ei pea sellele vastu ja ongi läbi. Kas liblikate puhul saab ka rääkida sellest, et on võõrliigid ja mida tuleks justkui tõrjuda, et võivad tulla siia ohtlikud liblikad? Liblikas, kas saab ohtlik olla, aga siiski, et nendega tuleks siis hakata nagu tegelema või nendest kuidagi hoiatama? Liblikat saavad olla muidugi ohtlikud, noh võtame need, need karvased tõugud meil. Ma mõtlen, kas seal Lätis-Leedus on üks Tutlane juba, kelle röövikud on, on ikka päris mürgised. Et kui see need ja need röövikud käivad niimoodi pikas reas. Ja kui neid segada, siis nad lasevad oma väiksed karvakesed lendu ja kui need sisse hingata, siis tekib allergia ja täitsa halvasti võib see lõppeda ja need väiksed karvakesed on olla kolmandik millimeetrit, neid ei näe absoluutselt. Ja kui lind tuleb neid nokkima ja teevad sedasama, ega linnud ka neid eriti taha. Nii et no õnneks veel ei ole nii mürgised, meil aga saab näha kliima soojeneb, uued liigid tulevad nii et ta, see liik on kuskil seal Poolas ja seal juba tavalisem. Aga need liigid, mis on jäädavalt läinud, kas on ka selliseid siin Eestis, kes on kadunud ja, ja noh, on ainult kirjeldused, et olid ja enam ei ole. On üks ladina keeles on ta Freya ja see liblikas lendab rabades ja viimast liblikat nähti mingi üle 60 aasta tagasi. Ja mina olen kümneid kordi rabas käinud seal maikuus, esimene kirju liblikas ja, ja ei ole. Ja soomla soome targad räägivad, et Soomes on ilusti näha, kus liblika lõunapoolne serv siis läheb ka põhja poole. Et nad lähevad siit nagu kaugemale, kaugemale tehasest. Jah, kaugemale kaugemale põhja poole ja nii et nad ei taha seda sooja kliivatena. Tundub küll kummaline, sest liblikate soojusest, kui käiks kokku aga et ka põhjamaal võib-olla liblikaid väga külmadel aladel mehega võrreldes. Jah, mõned liblikad tahavadki, tema tahab siukest külma ja ei, ei tule siia sooja kätte. On sinus polaarpolaarliblikad olemas, olete ise näinud, millised nad välja näevad? No täitsa on olemas. Ja üldiselt seal põhjapoolsed liblikad on, kui nüüd värvi järgi võtta tumedaid liblikaid on palju rohkem. Võtame kas või sellepärast, et päike soojendab tumedat paremini üles, eks ole. Ja ka röövikud on näiteks tumedad seal mägedes need Apollo röövikad, need on kõik sellised mustad ja, ja punasetäpilised või Jutilised. Mõtle Tiibetis, liblikas suudab lennata viie poole kilomeetri kõrgusel. Ja see toidutaim on kas kor ülalis, seal või? Röövik on ka mitu aastat. Peab enne toituma suu ja on väga lühikene, et ta niimoodi suureks kasvab. Aga nii kõrgel elada, see on kohades uskumatu. Millised on veel sellised erilisemad liblikad? Eks eriline liblikas on, ütleme, dont, suru, tema meile ei suuda elada, meil on talved liiga külmad, tema elab, ütleme seal, päris Lõuna-Euroopas või Lõuna-Türgis või Põhja-Aafrikas ja kui on tugevad lõunatuuled, tuultega lendab Eestisse ka. Ja seda on isegi saadud ka sealt Soomest ja Karjalast väga tugev lendajal, aga ta on huvitav liblikas mitme külje pealt, esiteks ta teeb häält. Ta piiksub nagu hiir. Ja kord maalin, Malaisias sattusin huvitava koha peale vana võrkpalliplats ja sinna tõmbasin lina ja lambi üles. Noh, ta on liblikas ja siis neid oli seal paarkümmend 30 tükki ja ta on niisugune suur matsakas liblikas, et no ei saa ju peale astuda, siis ma lükkasin jalaga ära. Aga sa, kui ta on kohapeal istuma jäänud, keha jahtub ja ta ei saa lendu tõusta, siis lähevad lükkajad ennast väristama kehatemperatuuri ülesanne, mis saab alles lendu minna. Ja siis nad jooksid mul seal jalgade ees ja piiksusid nagu hiired, nii et see oli niisugune vahva vahva pilt ja ja teine asi on huvitav etalon, imilont. Võib-olla poolteist sentimeetrit hästi lühikene ja see on, sellepärast ta käib mesitarudes söömas met vargil, siis nojah, ma ei tea, kas ta siis laulab mesilastele, aga ta on niisugune ilus, karvane niisugune kusjuures tal on pea peal, on sihuke pealuukujutised. Aga ta on õelus, pehmekene jaa, jaa, poeb sinna mesitaru. Eestist on ka üks kätte saadud, aga see vist oli läinud liiga ahneks, palju mets söönud ja ei mahtunud enam välja. Ja mesilased siis lõpuks vaatasid ta üleni ära ja oli sihukene vaha känkaraga, noh, aru saada, et tantsoru. Siis aga millised on kõige suuremad liblikad? Kõige suurema liblikad on Kagu-Aasia, Indoneesia, need on need atlas, paabusilmad, tal tiiva pind on hästi suur ja nagu nagu lind. Aga võib-olla tiiva siruulatusega on see üks Öörlane Lõuna-Ameerikas. Tema siruulatuseks on mõõdetud, kus oli 32 sentimeetrit vä? Et no täitsa nagu nagu lind ja mina ei ole nii suur saanud. Ma olen saanud mingi 25 senti siruulatusega. Ikka väga suured. Ma pakuks teile lõpetuseks veel natukene fantaasiaga mängida selles mõttes, et millised võiksid olla. Ma ei tea liblikate jõulud, kui nad oleksid olemas ja kui nad neid peaksid. Liblikate jõulurt võib-olla oleks kõige paremad sellised, kui, kui on selline ühtlane tallu või ühtlane temperatuur. Et peaasi, et ei ole suuri sulasid. Vaata kui on, läheb hästi soojaks. See röövik ärkab ellu või liblikas talvitub, ärkab ellu. Ja siis läheb jälle külmaks. Liblikas kaotab energiat, palju. Liblikate jõulud kõige paremad on sellise ühtlase temperatuuriga väike külmakraad. Ja siis nad on unes ja mida nad näevad seal? Seda ei oska öelda, aga võib-olla näevad lillelist aasa. Ja, ja see on varaliblikal kõige parem jõuluaeg. Rääkis siis loodusmuuseumi kuraator Aare Lindt, nüüd aga haldjate jõuluöö ja seejärel juba Kristo Elias selle sõna, kes käis toidupangas. Haldjapere ikka meie küla toimetamas. Juba. Härra maja Vaikneiga tuba. No ja kuidas sinul läks? Kuulge, kes ris tuleb vargsi? Kuule. Me hall ja triinevadaariksi. Ta tahab tipa-tapa ta. Ta valmis, aga. Et päeval jaa? Jaa. Ta. Romiinaga laulaseks sõnaga meile nüüd varsti ka vitsa ja. Khani vangimajja. Seda aga teada, et, Läheb mäng Leila. Näitlejanna. Läheks hoitlejana? Ja niimoodi. Liidus läheb raisku 50 protsenti kasutuskõlblikku toitu, kas koguseliselt umbes 100 miljonit tonni aastas? Me oleme suured toiduraiskajad, see on ressursside raiskamine, keskkonnareostus ja samal ajal on meil väga-väga palju puudust kannatavaid inimesi. Ma olen tulnud nüüd jõulude eel Eesti toidupanka. Ja nende Tallinna kontorisse ja räägin toidupanga tegevjuhi Piet Borafeniga. Tervist, tere tulemast. Kui ma viimati käisin toidupangas, siis te asusite hoopis ruumides hipodroomi juures ja nüüd te olete siin punasel tänaval. Ma saan aru, et teil läheb palju paremini kui mõned aastad tagasi. Jah, läheb, ma olen väga tänulik, et me saame rohkem abi mulgi talin, linn ja sotsiaalministeerium ja Euroopa liit ka nüüd natuke ja siin Tallinnas olukord on nüüd väga-väga hea. Aga muidugi meil on 15 toidupangad iga poole Eestis olukord ei ole nihe ja just üks nädal tagasi. Me saime ahvata. Hiiumaa nüüd ka üks toidupank, siis on, nüüd on igas maakonnas on toidupank arvatud Raplamaa Rapla, nii leheda nutnud nagunii meie käest iga nädal peaaegu iga päev selle toid Raplas siis ei ole vaja, aga. Mis siin Tallinna keskuses teil on, et mis ruumid, mis võimalused teil siin on ja mis tööde siin käib? Ja meil on siin kontoriruumid ja laod ja tegelikult seal ladu on juba praegu natuke kitsas aga väga palju toit tuleb siis ja meil on iga päev väga palju vabatahtlikud. Nüüd enne jõulumarsamäel on iga päev võib-olla 50 vabatahtlikut, siin kauri lapsed, firmad. Eelmine nädal oli Eesti peaminister oma meeskonnaga. Mõnikord suursaadikud väga palju erinevate inimeste tuule, shot ja väga tore, nad tahavad paadunud lihtsalt tööd teha. See tähendab, see toit vastuseta, sodeerida, pakkida ja, ja anda inimestele. Me oleme tõesti näinud toidupanga sellist aktsiooni kaubanduskeskustes, et inimesed saavad osta ja osa toitu ära anda, aga kuskohast tuleb ikkagi teie põhiline toidumass ja kui palju seda toitu siis Ehkki te kätte saate, Kaiv oli eelmine aasta 1,1 koma üheksa miljon kilo ja sellest oli fiisada, toovad, See tähendab see toit, mis, mis lihtsalt kauplused ja firmad ei saa müüa. Ja tegelikult seal oli seal KBFIs protsens, annad tuttavaid kaks korda aastas, taimetoidukogumiskampaania, see on aastas umbes 60000 kilo, aga ülejäänud umbes üks koma koomion kilo, lihtsalt pääsetud, toit, see toidmis pidi lihtsalt minna prügimehena, seal pasfirmad ei saa seda müüa, on väga erinevad probleemid, miks nad ei saa seda müüa, aga jah, õnneks nad annavad seda meile. Aga tegelikult see on ainult väike, väga väike osa. Seal brast. Stokume, vajame instituut, tegi uuring, tuli seojad. Et ainult kauplused viskavad ära juba aastas 200000 don. Ja meie saame sõjalast, ütleme Mulle kuus või seitse või kaheksa protsent. Siis see näitab, et arenguruum on olemas. Ja muidugi, kui, kui see kõlblik kuni on juba mööda, siis muidugi ei ole lubatud seda vastuseta. Aga tihti on täitsa võimalik seal enesekõlblik kuni kuupäev meile anda ja muidugi suur osa toidu kaasa parim enne kaob. Ja, ja see on lihtsalt täitsa lubatud võimalik seda vastusetaja. Kas meil on regulatsioonid liiga karmid või, või kustkohast need käärid nagu tulevad? Tegelikult said vana ja toiduamet on väga abi foorumis paar päeva tagasi kohtusime nendega ja muidugi me proovime kaos leida. Need võimalused, kuidas on võimalik päästa seda toit, aga muidugi sedaan tiib peaks olema, et on 100 protsent. Okei, et tal mitte ebatervislik või ohtlik. Aga jah, meil on siin Eestis väga palju arenguruumi. Ma ise olen hollandlane ja ma näen, et Hollandis on, on tuua erinevad projektid, kuidas firmad, sööklad ja tegevusloa saanud, kuidas saavad päästa seal toit ja, ja need võimalused on nii palju, aga näiteks Soomes ka riigiisu on väga aktiivne. Ja muidugi me mahutama, et nüüd nüüd Eesti riik, see tähendab keskkonnaministeerium ja maaeluministeerium. Et nad on ka natuke aktiivsem, et leida need võimalused, et muidugi meie saame ainult töötada seaduste järgi miine ise ei saa muuta seda näinud. Riik ja siin on, siin on erinevad probleemid Aldavaid. Aga üks põhjus on ikkagi see, miks me seda toitu üldse nii palju raisku läheb, on see, et toitun nii palju et meil on kaubanduskeskused ja mida, mida meil on väga palju, väga palju toitu täis, tohutu valik, et kas meil on liiga palju seda toitu juba alguses sisse oodatud. No minu meelest see sortiment kasvab kogu aeg. Inimesed nõuavad suurem valik, palju parem kvaliteet ja ka värske kaup ja värske, kaob mulgi on väga keeruline. Sellepärast väga tihti, see tuleb Lääne-Euroopas, Lõuna-Euroopast, Lõuna-Ameerikast, Aasiast, Aafrikast või nagu ütles, et toit tuleb isegi lennukiga, kujuta ette, kui kui Haapsalu on keskkonnale see toit tuleb lennukiga siin ja lõpuks sina, esindus, viskame sedasama toit ära, sellepärast ma arvama, et see kivi natuke köha või see avokaado natuke pruun vői banaan on liige, Rohalina volipruun, aun natuke pläkitaja. Siin lihtsalt me viskame selle ära ja see on õudne. Kogu see asi läheb ikkagi lõpuks tarbijateni välja. Tarbimise pool peaks olema paigas, et me ei tarbeks üle, kas on nii. Ja ma pean vist vähem osta ja võib-olla ka rohkem. Tervislik toit ja Paan kvaliteedi muidugi rohkem kohalik tohid, miks see see jõugi vesi tuleb? Tuula, Prantsusmaa või maod või miks need õunad täievad tula Tšiilist või miks neid avokaado täieldatulaidioobiast ja meil on siin Põhja-Euroopas, nii nii paju häia toitma võimelised ka seda rohkem kohalik toed. Ja, ja võib-olla ei ole vait, au pole, ei ole vaja süüa maasikat, miks on vaja? Nii palju muud asjad süüa, mis on tervislik. Ja kôik see mulgi, selle augu majandusele toit tuleb, seda rohkem, see on ka väga, haub keskkonnale. No teie tegeleb tegeleda sellise Robin Hudiliku tegevusega, et võtate ühtedelt ja viite teistele, et Eestis on väga palju puudustkannatavaid inimesi, aga nad kõik ka vist ei ela ju Tallinnas kuigi Tallinnas just seda toitu saab kõige rohkem päästa. Et kuidas kogu see süsteem või võrgustik käib, et kuidas te saate selle Tallinna toidu eesti peale laiali viia? Ja näiteks täna üks vabatahtlik, praegu soovibragfras suur kaubita ees ja see, see toit läheb Rakvere toidupangale ja annab selle jälle edasi terve Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa ka. Ja meil on paju heategevusorganisatsioonid ja omavalitsused, Sotšade teod, kes aitavad seda jagada iga poole Eestisse ja väga hea süsteem. Aga meil on jah, meil on alati vabatahtlikut vaja siis autod, aga me saime ka kütuse osta, siis meil on ka raha vaja. Aga praeguse siis süsteem töötab väga hästi ja me jõuame igal pool Eestis on, palju neid inimesi üldse on, kes vajavad seda toitu, seda päästetud toitu. Eestis on 295 tuua, inimesed elavad suhteliselt sääsuses. Siis põhimõtteliselt võib-olla, kui needsamad inimesed oleksid toiduabivajaja. Kas see toit siis põhimõtteliselt jõuab nendeni, Nad teavad seda toidupanga olemas. Pajutäie vot see häda ja muidugi koigile ei saa anda, aga meie anname igal nädala üheksa tuua inimestele toiduabi mulgi siis saame inimene prügi saada iga nädal, nad saavad ainult üks korda kuus või kaks korda kuus ja meil on saav tigem ära. Siis ma arvame, me, me teenime kuus, võib-olla juba 20 või 25 tuua erinevad inimesed ja muidugi aastas rohkem ja nüüd meil on veel lisaks Paulineid jõulupakid. Jällegi olupakid lähevad ka iga poole Eestis ja ja nad on jälle jälle teised inimesed siis võib-olla aastas. Me saame teenida, ma ei tea, võib-olla 50000 või rohkem erinevate inimesed seal see on juba väga suur aasimaavan. Kahtlemata küsin siia lõppu veel sellist asja, et mida panna inimestele südamele, kes nüüd jõululauda istuvad ja, ja jõulusööki ostavad ja seda sööma asuvad. Et kuidas teda sellesse toitu ikkagi suht. Nojah, ma arvan, võiks olla lihtsalt tervislik ja, ja ma arvan, inimesed tihti söövad liiga palju. Võiks olla tervislik toit ja minu meelest mingi väga kallis toit ei ole ka vaja või ta võiks lihtsalt olla kohalik toit ja tervislik ja mitte liiga palju. Põhiline on see, et raisku ei läheks ja kui on võimalik, siis annetada toidupangale. Jah, meil terv kuu kuni detsembri lõpuni igas Rimis ka meie toidu, aga need andmed, mis keerud ja siis inimesed saavad seal anda ja ja, ja nii, nii kaua, kuni ta on pakitud siis on alati teretulnud selle pasta ja Eestis viskame aastas sadatuhat on. Ja umbes pool sellest oli täitsa söögikõlblik, see tähendab, et see on iga päev 130 130000 kilo, see tähendab, et iga päev 15 prügiautolt täis lähevad prügimäele ja see toit oli taitse söögikõlblik. Ja muidugi slaidi riiku ja Eestis on lihtsalt liiga palju. Ja nüüd Rauba Liidia näited, näition Uhow Nad nõuavad, et järgmine aasta iga päev vähendada 50 protsenti seda toidu raiskamine. See tähendab, et siin Eestis praegu väga palju erinevad projektid, teha veo ja mõtlema, kuidas me saame seda teha. Ja muidugi, see on täitsa võimalik ja ma usun, et toidupank on üks väga suur ja tähtis osa selles, et toitu läheks vähem raisku. Aitäh. Eesti toidupanga juht Piet poorafein. Põgus. Kristo Elias ele ning ökoskoobi aeg saab täna läbi. Millised saated veel ees ootavad? 12 15 lõpp hea, kõik hea. Ning Lauri Varik, Aivi Parijõgi on saatejuhid. Tere. Tere hommikust. Tere hommikust. Suurepärane, te olete mõlemad. Kuulge, mis siis on need selle lõpuga on see hea? No ikka peab olema hea, peab olema hea, kuigi meil on täna saates esimese teemana ka natukene kurb teema, sooviks, et ikkagi kõik inimesed jõuaks jõuluks koju. Aga kahjuks on, et mõned inimesed lähevad siin elus kaotsi sõna otseses mõttes ja me saate alguses uurimegi politsei esindajalt, miks on nii, et inimesed lähevad kaduma ja kuidas siis politsei koos vabatahtlikega üritab neid üles leida. Lugesin, kui politsei on detsembrikuus saatnud lausa 11 teadet kaduma läinud inimestest ja siin viimased teated nädalavahetusel on tulnud Tallinnast Pääsküla kandist jaga Raplast, kus noored inimesed on kaduma läinud, keda hetkeseisuga veel üles leitud ei ole. Aga meil on ikkagi positiivseid teemasid ka hea ja esimeses saatetunnis me jõuame veel võtta ühendust Rootsiga, kus on, joome hea vana kolleeg Anu Kaupmees, kes on ikka rääkinud rootsi elust, tema räägib, mis siis oli lõppeva aasta märksõnad Rootsis? No arvata võib, et jutuks tuleb panganduses toimuv ja küsime, kuivõrd elavad rootslased kaasa tänavuse aasta inimese Greta Thunbergi tegemistele ja kui on aega, siis ikka plaanime natuke ka jõuludest rääkida. Kuidas teile endale jõuluplaanid on? Head ikka, Krista plaanid on alati head, suuremad on sellised, et kohe, kui saade päev hakkan mina sõitma koju põhjarannikule, see on kõige toredam plaat ja minul ka loomulikult jõululaupäev, ikka lähedaste seltsis ja siis sõita mööda Eestit ringi, et ka sugulastele külla jõuda. Kas teil saates on täna ka küsimus kuulajatele ma ikka, see on alati nii põnev, et mida siis inimesed arvavad? Ei, meil sellist rubriiki ei ole, aga küll me oleme oodanud kuulajatelt häid soove, mida meie automaatvastajale saab jätta, see selline reklaam jookseb ka meil siin eetris ja siin on juba tulnud ja neid me mängime siis saate jooksul ka ette, et kas endaga seotult või oma lähedaste sõprade-tuttavatega seotult, mis siis lõppevast aastast midagi toredat on toimunud, sellest võiks ju ka teistele teada anda. Absoluutselt nõus. Kuulge, aga tore, ootame siis teie saadet 12 10 tegelikult. Ja uudised on ka juba tänasest natukene lühemad, nii et juba 12 paiku juhatame oma saate sisse ja on siis kuni kella kolmeni välja. Näiteks viimases saatetunnis on meil pikem usutlus kliimateema ja ilma teema on tõesti sel aastal olnud selline üheks märksõnaks. Ja tuleb sel teemal meile stuudiosse klimatoloog, meteoroloog Ain, kallis, aga me jõuame natuke ikkagi rääkida ka lähenevatest jõuludest. Me räägime Tartu praost Ants Tooming aga ja muuseas, küsimega, religioonikauged, eestlased jõulude ajal ikkagi kirikus. Kus käivad? Tore aitäh teile ja ootame siis ära selle saate lõpp hea kõik ja ökoskoobi ka on, aga niimoodi, et nädala pärast võtame aasta kokku, aga tänane saade on läbi, soovin teile kõike kaunist helipuldis oli Villem Rootalu, mina olen Kristo taim ja lõpetama ja Folkmill Tulevad. Tulevad. Janne, et kuskil pike Me saame siin keset küla piinitu soomuki reit õpetajata na peast köik ära räägi, sest et eks jõulud ja sündinud kodus päris kuusk ja Ena tiksub seina hetkel veel. Kiison ma igal aastal ta ikka maha. Uksest pista milla Õuluma. Tooraine on need üks ja säil saanud. Kodus päris kuusk ja kõika ning Ena tiksub seinadel velge Kiisoneema. Igal aastal ta ka ei ma tuleneva tuulega. Uksest peksta UVA ana. Tore on, et üks ja see sa oma paitab kabet naerdes. Lausu.