Vikerraadio. Ökoskoop. Tere, head kuulajad, algab ökoskoop ja tänases saates räägime aasta loomas ning taime tervisest saates vaatluse all aasta loomaks valitud nahkhiired, siis saame teada, kui palju nahkhiireliike elab Eestis, kuidas nad toimetavad, kus veedavad talvesaates, on külas Eestimaa looduse fondi nahkhiireekspert Lauri Lutsar. Kristo Elias uurib aga kõike, mis puudutab taime, tervist ja taimede sissevedu Eestisse ja ka seemnete. Nimelt eelmise aasta lõpus muutusid reeglid taimede seemnete sisseveole väljaspool Euroopa liit. Ilma spetsiaalse dokumendi. Fütosanitaarsertifikaadita tohib kolmandatest riikidest tuua sisse vaid viit puuviljaliiki, mis need täpselt on ja kuidas lood on, selles saate samuti tänases saates teada. Tunni lõpus heidame pilguga ajakirjale National Geographic. Nii palju võib öelda, et terve number on pühendatud tervisele. Niisugused teemad. Täna minu nime Krista taim helipuldis Marika Leetme ja head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Juba kaheksa korda on valitud aasta looma ja aastast 2013 hakati valima, siis oli, kohe oli hunt see, kes sai austava tiitli, siis juba tuli viigermetssiga mäger, metskits, ilves, kobras, ja nüüd on siis nahkhiire aasta nendest ma ütleks natukene salapärastest kummalistest loomadest, kes suudavad ka lennata täna juttu teeme ja Tartu stuudios on nahkhiireekspert Eestimaa looduse fondist. Lauri Lutsar. Tere. Tere hommikust. Kuidas nüüd on lood nende nahkhiirtega on nad rohkem nagu linnulised või loomalised. Lendavad loomad. Ei no võib öelda, et taimed nad ei ole ja kui seene loomite kui elusloodus ja jagatakse vahel ka kolmeks, eks ole, seened, loomad ja taimed, siis nad on kahtlevate loomad, linnud on, loomad seejuures on, aga no täpsemalt öeldes siis nahkhiired on imetajad loomad, nagu ka ütleme, kitsed ja sead ja närilised ja rotid, hiired. Aga nad on omaette rühmas, mida nimetatakse teaduslikult käsitiivalised. Kas oli ka suur arutlus sel teemal, et miks nahkhiir, et oleks võib-olla keegi teine võinud olla või olid kõik ühel meelel, oskate öelda? Mina ise selles auväärses žüriis ei olnud. Nii et ei oska öelda, kuidas seal täpselt arvutati, aga no natukene teadis neid tagapõhju. Arvan, et võib-olla ei olnudki nendel väga keeruline seda aasta looma seekord valida, sest käimas on selline suur nahkhiirekaitseprojekte mida juhib Eestimaa looduse fond, kus siis püütakse tiigi lendlase heaks nii mõndagi ära teha. Tiigi lendlane on siis nüüd üks 14-st Eestist leitud nahkhiireliigist, san maru. Jah, just hülge, aga mis neid ohustab? Nahkhiiri kohustab eelkõige inimtegevus. Ja sest looduslikke otseseid vaenlasi nendel nii väga ei ole. Kuigi mujal maailmas näiteks Põhja-Ameerikas, ohustab ka nahkhiiri väga palju. Üks haigus, üks seenhaigus, mida nimetatakse valge heina sündroomiks, aga Euroopas seda ei ole. Aga miks nahkhiired on ohustatud eelkõige sellepärast, et, et nad on tegelikult küllaltki ebaühtlase levikuga. Neid nende arv ongi looduses küllaltki väike ja, aga samas Nad on ka aeglasse sigimisega, et kui midagi nendega juhtub siis arvukus taastub väga aeglaselt, nad on sellised pika elu ja ka väga pika elu eaga selliste väikeste loomade kohta. Eluiga ka Eesti looduses on olnud paljudel isenditel üle 20 aasta ja, ja aeglase sigimisega. See tähendab, et korraga vähe poegi aastas, eks ole, üks või kaks poega on nahkhiirtel ja, ja veel üks ohust tav faktor nendele on see, et nad on koloniaalsed loomad, see tähendab maastikul ei ole niimoodi ühtlaselt, vaid vaid kogunevad kolooniates on tegelikult tihedalt üksteise kõrval varjepaikades ja kui midagi sellise koloonia ka juhtub, siis on selge, et korraga võib viga saada või hukkuda väga palju nahkhiiri. Ma paluks Lauri Lutsar teil anda üks selline pilt, et milliseid nahkhiiri maailmas leidub või kui suur on tegelikult nende sisse sugukond. Jah, see on tegelikult selts, nimetate käsitiivalised. Ja ilmselt on muidugi kunagi evolutsiooni jooksul need esimesed käsitiivalised tekkinud soojades maades, kus ka praegu on kõige suurem liigiline mitmekesisus. Nii et inimesed ilmselt ka teavad, et on sellised loomad, keda nimetatakse kalent koerteks või inglise keelest tõlgituna lend rebasteks, kes on väga suured, nad on ka käsitiivalised. Nii et. Aga nad on kuidagi nahkhiirtega siis sugulased või ühendab neid ainult see, neil on tiivad. No ikka viimasel ajal arvatakse, et nad on sugulased, täiesti täiesti nagu teisedki. Käsitiivalised on kõik omavahel sugulased, on ka neid ju, kes tolmeldavad õisi soojades maades ja ja kes näiteks püüavad veest kalu ja ja tegelikult nahkhiirte hulgas on igasuguseid huvitavaid Loomi, kes täidavad igaüks mingit ökoloogilist nišši? Aga toogem, mõned põnevamad näitajad Lõõneska põnevamad tavalisemalt, sest ega ma ju tegelikult nahkhiirtest suurt palju ei tea. Kes neid näeb talvel, talvel, vaid sügisöödel, siis see on, ma ütleks õnnega koos, et kui ta näeb neid lendamas Nojah, ega nähakse ka neid tegelikult talvel, sest siis nad on paigal ja nad talvituspaikades, nii et eestiliigid Aga kas praegu ka, kui talve praktiliselt ei ole? Jah, ikka, nad on talvise režiimi peal ja viibivad sellises väga väheaktiivses seisundis suurema osa ajast, mida nimetatakse tar tunneks. Ja, ja see on sellepärast, et kõik meie nahkhiired on putuktoidulised nendel ei ole lihtsalt piisavalt toitu, et oma energiavajadusi katta, kui nad oleksid aktiivse elu eluviisiga praegu praegusel ajal. Ja siis nad hoiavadki energiat kokku langedes sellistesse tartunne. Huvitav on see, et näiteks troopilised liigid võivad samamoodi langeda sellisesse energia kokkuhoiu režiimi seda nimetatakse ikka tar tunneks ka troopikas, kus võib-olla siis tuleb ka väga kuritorm ja, ja raju ja temperatuur langeb madalale. Ja, ja siis nahkhiired hoias hoiduvad kuhugi varjulisse kohta ja samamoodi langetavad oma kehatemperatuuri sellist allapoole sellist normaalset imetajate kehatemperatuurini komisjon, umbes 37 kraadi nagu ikka ja hoiavad nii ise oma energiat kokku, nii et see on ka võimalik jah, nendel liikidel, kes troopikas elavad, puuvilju, puuviljatoidulised On näiteks vä? Mõtlesite saaksid, tegi nüüd kenasti ära tuua need põnevamad nahkhiire siis käsitiivalised sugukonda kuuluvad tegelased, et milliseid neid maailmas kohata võib, kes on kõige suuremad, kes kõige väiksemad ja tõesti, et et kes siis ei söögi? No kõige suuremad on muidugi need keda on kutsutud lendkoerteks, aga keda paljudes eestikeelsetes allikates nimetatakse kiiburitaks nato nendes nende hulgas ongi maailma kõige suuremad, tõeliselt lendavad loomad. Saan ma aru, et ma ikka nagu päris hundikoeral suuruse mõõdu, sest nad ei lenda. Ja nende keha ei ole nii pikk, aga, aga, aga samas tiibade siruulatus on väga suur. Seal pooleteise meetri ringis, nii et nad on tõeliselt suured lendavad elukad. Ja need nad on levinud Aasias, seal lõunapoolsetes maades näiteks. Ja mõnedel meresaartel ja vahel on huvitav jälgida, et tegemist on ju ainukest loomadega, kes on mõnele üksikule kaugele ookeani saarele jõudnud. Ainukene ainukesed imetajaliigid ongi siis mõned üksikud käsitiivalised ja tihti on sellistel saartel ka tekkinud oma täiesti iseseisev MDM liik, keda kuskil mujal maailmas ei ole, ongi ainult selles ühes saare ühel saarel või saarestikus. Vot siis ma arvan, et sealt on ka tulnud need lood vampiiridest ja vere mehetestrite sellised suured tegelased ringi lendavad. Ei, ma ei usu seda nüüd hästi, sest see vampiiride jutt, see on väga paljude maade rahvaste juures levinud. Seda on, on teada ka Indias piirkonnast ja slaavi rahvastejuttudest ja ja eks siin omamoodi on lisanud nendele juttudele ainest hoopis see. Hiljem avastati ka, et maailmas on verest toituvad nahkhiired ja, ja siis. Hakati nahkhiirtest rääkima kui, kui vampiiridest aga, aga, aga see vampiiri teemalised rahvajutud noh, algselt minu meelest ei seostanud neid vampiire üldse nahkhiirtega. Haid räägid lihtsalt mingisugusest tegelasest, kes siis võib tulla ja inimesi inimestest imeda välja mingit verd või midagi taolist ja et see on omaette teema, mida võiksid muidugi paremini uurida. Jah, selleks, et rahva rahvaluuleteadlased aru saada Aga millised on maailma kõige väiksemad nahkhiired ja kuidas nemad oma elu toimetavad, seal ma mõtlen neid, kes näiteks toituvad ainult nektaris või siis natukene mõnda puuviljamaitsvad. No on jah, selliseid, Väga väikseid nahkhiireliike ka Euroopas on, on kääbusnahkhiir, ka Eestis on kääbusnahkhiir ja tema teisik liik pikk me nahkhiir, kes kaaluvad seal kolm, neli grammi. Aga alati on küsimus ka selles, et mis, millise mõõta? Me järgime, teeme kindlaks, et on tegemist maailma kõige väiksema liigiga. Nii et tegelikult laias maailmas konkureerivad sellise kõige väiksema liigi tiitlile minu meelest üks teatud sorti karihiir ja siis üks nahkhiireliik kes on ka soojades maades, keda Euroopas ei ole. Ma saan aru, et enamus nahkhiire elavadki kuskil, kus on troopika, kus on soe ja mida põhja poole, seda vähem, neid võib kohata. Jah, just niimoodi ongi. Neid käsi diivalisi leitakse kogu aeg juurde, kirjeldatakse juurde, sest millised piirkonnad on halvasti uuritud. Ja nahkhiired on enamasti ka sellised varjatud eluviisiga loomad ja küllaltki väikesed ja neid on raske uurida. Seetõttu need kirjeldatakse juurde ja praegu on minu teada neid kokku loetud liike üle 1300. Aga kui mina nahkhiireuurimisega alustasin, siis oli neid midagi üle 900, nii et see juba näitab, mismoodi liikide teadaolevate liikide arv tõuseb kogu aeg. Kuidas käib nahkhiirte uurimine, mida nendest võib-olla lihtsameelset rumalalt küsida, et mida nendest sedasi põhjalikult uurida võid, saime teada, kuidas nad talvituvad, elavad aga edasi. Ei no tegemist on ju väga omapärase loomarühmaga nõus juba juba see, et nad lendavad nii, et ei pea vahepeal puhkama väga pikka aega ja, ja nad kasutavad ka enamasti öisel ajal siis pimedas orienteerumiseks kajalokatsiooni need sellised huvitavad kohastumusest seal on küll ja veel mida uurida. Aga ka juba siis füsioloogilised omapära, et noh, kasvõi see, mis on seotud sellesama tart unega, et kuidas see võimalik üldse on, et et nahkhiir laseb oma kehatemperatuuri nii madalale. Ja, ja samas ta säilitab, võime ärgata väliste ärrituste Peale reageerides nii, et nad ei ole sellises olekus nagu konnad talvel, eks ole, kes kes on väga madala temperatuuri juures ja äärmiselt väheliikuvad ja ei saagi sellest enne välja tulla, kuni ymberringi läheb soojaks. Ja muidu Ki avastatakse nahkhiirte juures ka siiamaani väga väga omapäraseid asju, mida on lausa raske uskuda, et, et ei ole veel leitud või avastatud näiteks hiljuti see oli kindlasti kahetuhandendatel aastatel, kui hakati rääkima, et mis on nahkhiirte tiiva lennuses. Et seal on mikrolihased, mis on ainulaadsed selles mõttes, et et nad on seal lennuse lennunaha sees nii-öelda. Ja Hei, kinnitu ühelegi luule skeleti luule vaid lihtsalt naha sees ühest kohast teise ja suudavad siis vajalikul hetkel seda lennust pingutada või, või lõdvemaks lasta ja neid on seal ilmselt sadu, kui mitte tuhandeid selliseid imepisikesi mikrolihaseid. Keegi ei olnud seda enne tähele pannud nahkhiiri uurides. See on uurijatele suur väljakutse, sest mine tea, mida siit võib veel inimeste maailma üle tuua. Kui lõpuks sellest aru saada, et mis moodi see asi toimib. No eks ikka ja ja eks siit tuleb välja ka see, miks on kõik liigid maailmas olulised ja miks neid peab hoidma ja kaitsma, sest kunagi ei tea, mis ühe või teise liigi taga peidus on millised avastused või, või ka inimesele kasulikud teadmised, mida veel keegi ei ole teada saanud. Me teeme pisikese pausi, kuulame jaan söötja Märten Krossi ning seejärel jätkame juttu nahkhiirtest. Tartu stuudios on nahkhiireekspert Eestimaa looduse fondist. Lauri Lutsar. Ja mõnda väikeses, nimelt ja teadmata lõikest laulutehast suurima juhtugu. Ümiseda ette ja maksaks mõni tühi. Suurime võimsust mööda ümiseda. Kuid väikene on kuusk. Ja teada mõnda väikest laulupealsest. Juunime juhtub harv nimelt ja aariat laulda heast peast. Tõbisena kuid Räikene kuskil. Räägime tallanahkhiirtest ja nahkhiireekspert. Lauri Lutsar on meil külas. Öelge palun, kus kohas elavad nahkhiired, kus kohas nad pesitsevad, et me teaksime vältida nüüd talvel neid kohti, et mitte neid segada. No talvel jah, nad on oma talvistes varjepaikades. Ja, ja mõned Eesti liigid on muidugi üldse Eestist lahkunud. Need on sellised täiesti rändliigid nagu rändlinnud lendavad Eestist minema. Aga need, kes meile jäävad, nad on kas näiteks keldrites mida võib leida igal pool külades, eks ole, talude juures sellised keldrid, kus ikka hoitakse kartuleid ja moosipurke seal on nahkhiirtele sobivad tingimused, temperatuur ei lange alla nulli ja, ja on ka küllaltki niiske. Vaat see on kaks asja, mis Eesti nahkhiirtele on oluline talveperioodil. Ja kui, kui on mujal veel teistes kohtades analoogseid tingimusi, siis võib eeldada, et ka seal võid leida nahkhiir. Kui tähtis on ka rahu ja vaikus ja pimedus, eks ole? Aga nad kuskil puu õntes ei või olla, mõned üksikud puukuuris näiteks. Nojah, praegu on väga erandlik talv, praegu võivad nad tõesti olla veel isegi puuõõnsustesse puu riitadesse näiteks nahkhiiri leitud inimesed võtavad küttepuit lihtsalt riidast järjest ja järsku tuleb välja väike nahkhiir. Aga mis siis teha, kui tuleb sedasi välja, kuhu ta paigutada? No praegusel ajal kui on soojad päevad, eks ole, ööd hoita lihtsalt lahti lasta panna kuhugi sinnasamasse puurida, lähedusse, eks ole. Või kuuri või kust teda näiteks kassid kätte ei saa, sest kassid on mõnes mõttes nahkhiirtele suured vaenlased, nad alati püüavad hiiri kätte saada, kuskil inimeste läheduses tegutsevad kassid, aga, aga nahkhiired tihti on ka inimelamute juures, nii et oht kasside poolt. Aga miks nad tulevad inimeste lähedusse? Putuktoidulised? Jah, nad on putuktoidulised, aga nendel on kindlad ökoloogilised nõudmised ja, ja tänapäeval looduses inimene on juba nii palju seda loodust muutnud, on nahkhiirtele sobivaim tingimusi leida just inimasustuse lähedusest, just need varjepaigad, näiteks, kus nahkhiir saab talvel olla, või siis kui rääkides suvel suvistest varjepaikadest samamoodi metsades üldiselt õnsaid puid on väga vähe, majandatavates metsades püütakse saavutada seda, et metsas kasvavad teatud puuliigid. Kes siis on, annavad kõige rohkem tulu, näiteks mänd või kuusk aga teatavasti männisuguses looduslikult ka õõnsusi on küllaltki vähe, võrreldes mõnede muude puuliikidega. Ja et metsas tekiks vajalik õõnsuste hulk selleks kulub väga palju aega ja, ja võib öelda, et sellises vanas metsas või põlismetsas neid õõnsusi piisavalt. Aga kui palju on Eestis põlismetsi? No väga vähe on järgi jäänud neid kohti ja seetõttu nahkhiired ongi leidnud endale. Õnneks sobivad elupaigad näiteks mõisaparkides mis siiski on enamasti looduskaitse all ja kus sa palju rõõmsaid puid, kus kasvav. Näiteks pärn. Harilik pärn on selline liik kellel tekivad väga tihti loomulikul teel mädanemise Pehkimise teel. Õõnsused sisse on sellised kohad on nahkhiirtele olulised. Mis juhtub, kui nahkhiir talvel üles äratatakse selles mõttes, et aetakse aetakse koloonia üles mingil põhjusel, et mis siis saab neist? Jean kolooniate äratamine on väga ohtlik sellepärast et. Kolooniad on tavaliselt vist kuskil koobastes ja sedasi, et. Ja suurt suuremates maa-alustes ruumides nagu Eestis nimetatakse neid üldiselt koop koobasteks, aga nahkhiirtele on olulised eelkõige sellised endised kaevandused, inim, inimese tekitatud maa-alused ruumid ja kunagised sõjalised ehitised maa all ja kus on piisavalt palju ruumi. Et tekiks selline suur nahkhiirte kogum, võib öelda ka talvitumiskoloonia, kus siis palju erinevaid liike. Ja sellistes kohtades ohustab nahkhiiri see, et, et toimub häirimine jahe ja iga häirimise korral teatud hulk nahkhiiri ärkab ja nad hakkavad ringi lendama endale paremad sobivamad paika otsima ja selle käigus nad omakorda äratavad teisi nahkhiiri, kes, kes sealsamas läheduses on ka selles tardune seisundis ja nemad omakorda ärkavad üles ja selline ahelreaktsioon võib kesta väga kaua. Ja, ja nüüd ongi küsimus, et kas see oli ükskord talve jooksul see häirimine või, või need tuleb varsti järgmine häirimine uuesti peale. Nii et ühest talvisest häirimisest kindlasti nahkhiirtele ei ole midagi hullu, aga aga kui neid häirimisi tekib nädalas mitu korda, siis kindlasti on on see väga halb nahkhiirtele, sest nad hakkavad kulutama oma energiavarusid. Need on rasvavarud kehas lendamiseks teiste kohtade otsimiseks ja, ja siis energiavarukulu kiiresti ja ei pruugi sellest jätkuda kevadeni vastupidamiseks aga nahkhiired putuktoiduliste loomadena eriti kuskilt talvel ju midagi juurde ei saa. Sest lendavaid putukaid ei ole, nahkhiired toituvad just nimelt lendavatest putukatest, mõnede eranditega mõni liik on Eestis, kes suudab haarata ka istuvad putukat kuskil koopaseinal näiteks teatud liblikaliigid, kes seal on ka talvel ja, ja neid siis nahkhiired. Meil meil on selline liik suurkõrv, kes oma suurte kõrvadega ja kogu ja väga hea kajalokatsiooni abil siis suudab kindlaks teha, et seal on istuv liblikas ja, ja tema kinni püüda äärasi. Aga noh, see on erand ja, ja need tal talvised liblikad on ka väga piiratud arvul seal koopas esindatud. Nirk jaganud, kas see võib ka niimoodi, nagu nüüd on jutuks olnud, et putukatele tehakse hotelle ja elupaiku, kellele, kes on natukene avarama mõtlemisega inimesed ja kellel on ka ruumi, kuhu neid teha. Et kas näiteks et aeda nahkhiirtele teha üks selline elupaik, pesa on see hea mõte? No nahkhiirtele tehakse palju selliseid varje kaste, no Euroopas on katsetatud nendega palju. Eestis kahjuks ei ole väga katsetatud ja on toodud lihtsalt mujal toodetud neid varjekasti meile sisse, aga no muidugi igaüks võib võtta, otsida internetist tutt noh, jooniseid ja, ja teha ja proovida, kuidas nende varia kastidega on ja kas nahkhiired sinna sisse lähevad. Aga muidugi, kui rääkida, et nahkhiirte kolooniatest suvel kõige tähtsamad muidugi poegimiskolooniat, kus siis kuhu kogunevad emased ja nendel sünnivad seal pojad ja, ja teatud aja on seal nii, nii pojad kui ka vanaloomad koos. Ja see arv võib ulatuda mitmest mitmetesse kümnetesse ja isegi sadadesse. Aga no on selge, et sellised sajad loomad varjekasti ära ei mahu, nendel on vaja suuremaid kohti ja, ja mida Öeldakse nahkhiirte uurijad ütlevad tihti varia kastide. Kohta on see, et et varjukastid on siiski väga väikesed ruumid ja nendest selline mikrokliima on väga kõikuv ja, ja üldiselt nahkhiirtele nad väga hästi ei sobi. Igal juhul peab alati meeles pidama puuõõnsused on nahkhiirtele palju paremad kohad. Ja, ja ka sellised majade, voodrilaudade, välisvoodri ja, ja siis palkmaja, eks ole, selline välisvoodri vahel olev pragu näiteks on nahkhiirtele tihti väga-väga hea ja ja sobiv varjupaigatüüp ja, ja vahel ka katuste konstruktsioonides kuskil katuse vahel. Üldiselt Eesti nahkhiired ongi mingist praos, enamasti nad ei, nad ei ripu niimoodi pööningul avalikult, eks ole, vaid vaid lähevad kuhugi prakku, nii et seda prao tüüpi varjepaika on nendel küllaltki raske leida, aga nad proovivad ja leida sellist ja eelistavad sellist praod tüüpi varjepaika, kus nendel on võimalik veel varjepaiga sees siis valida sobivat mikrokliimat, liikuda paar meetrit sinna paar meetrit teise kohta, nii et noh, loomulikult igaüks võib mõelda selle üle ja, ja saab aru, et väike pisikene varia kast nahkhiirtele seda võimalust ei anna ja kolooniate ajal suviste poegimiskolooniate ajal. No päris ei saa asendada nahkhiirte varjupaiku varje kastidega. Varjekastid võivad aga huvitavad olla selleks, et neid et nendes jälgida nahkhiiri, mis liigipiirkonnas on esindatud ja ka rände ajal ja sellise hulgu liikumiste ajal tihti nahkhiired tulevad, sinna on seal paar päeva ja, ja kahtlemata see on ikkagi nendel hea koht, kuhu tulla kus neid jälgida ja, aga, aga, aga vat oht on siin. Looduskaitseline oht on selles. Et kui mõeldakse, et, et meil on vaja näiteks mingit parki nii-öelda uuendada või kuidas seda nimetatakse renoveerida ja, ja tahaks teha nii, nagu kunagi oli, noh no kunagi oli park muidugi noor puud olid noored ja, ja need on puud vanad, eks ole, ja nüüd on nad õõnsustega. No üks võimalus on võtta need puud maha ja istutada ilusad noored puud asemele ja me saavutame selle, mis kunagi oli mitusada aastat tagasi. Aga nahkhiirtele see muidugi väga vale või halb. Sellepärast, et kaob nende elupaik, kaovad nende varjupaiga ja, ja võidakse öelda, et aga paneme nahkhiirtele nätwarjagastid. Aga siin tuleb rõhutada, et need varjekastid ei, ei asenda. Neid õõnsusi, mis seal pargis olid. Aitäh saatesse tulemast, Lauri Lutsar, nahkhiireekspert Eestimaa looduse fondist ja kuna see aasta on nahkhiireaasta, siis lubame raadiokuulajatele, et nahkhiirte tegemistel hoiame silma peal ja saame lähemalt tuttavaks kõigi nende nahkhiirtega, kes siin Eestis on kas siis läbisõidul olnud või suvitavad ja kes on ka siin püsielanikud. Jätkame nüüd muusikaga, laulab meile Tuberkuloitedit ja seejärel juba räägib Kristo Elias taimekahjustajatest ja seadusest, mis reguleerib ja kaitseb siinset taimestikku jõelu. Elu eest. Selle. Ütlema tulla. Tagasi. Ja veel sõidutada. Olles ise ära ja ja see hullumaja kuninganna kraadi, toa ja. Laager. Ja. Teisalt sügavaline taevasse. Voolus nüüd täna. Ja teine pool lumekuninganna. Kaaberma. Süvataeva on see Et täna, täna ja ja sina olid väga soola ja ülevaade Mastaap. Läks taevasse. Alates 14.-st detsembrist 2019 muutus Eestis ja ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides taimede ja taimsete saaduste sisseveo. Kord lähemalt räägib sellest põllumajandusameti taimetervisenõunik Ülle Metsmann. Uued nõuded puudutavad väga suures plaanis nii reisijaid kui ka tavaettevõtteid, kes toovad siis taimi, taimseid, saadusi, Euroopa liitu sisse ja uued nõuded siis, kui me räägime just impordist, siis väljastpoolt Euroopa liitu sissetoomine. Ja reisijate jaoks tähendab see seda, et senise lihtsustatud korra asemel on nüüd reeglid märksa rangemad. Ehk siis alati peab olema fütosanitaarsertifikaat kaasas kui soovitakse tuua kolmandast riigist sisse taimi, seemneid, värskeid puu- ja köögivilju, aedu, metsamarju ja ilma fütosanitaarsertifikaadita on lubatud tuua ainult viite liiki puuvilju. Banaan, ananass, kookospähkel takid ja Tourjani. Ehk siis tegelikult kui sul fütosanitaarsertifikaati pole, siis peale erandit ei tohi tuua kolmandatest maadest mitte ühtegi taime ega seemneid absoluutselt. Miks see nii on? See on sellepärast, et senine praktika Euroopa Liidu liikmesriikides näitab, et impordikontrollil leitakse järjest rohkem nii uusi, see tähendab, selliseid kahjustasid, mida Euroopa liidus seni ei ole olnud. Kui ka siis ka neid, mida juba mõnes riigis on levinud, aga nad ei ole nii massiliselt veel levima hakanud siis see praktika näitab, et vaja on muuta reegleid, et seda kõike siis takistada ja igal päeval kuskil Euroopa Liidu liikmesriikides tollikontrolli käigus ka reisijate pagasist tuvastatakse väga palju värskeid puu- ja köögivilju, samuti taimi, seemneid, mille lähimal vaatlusel siis selgub, et nendes võivad olla siis erinevad taimehaigused ja kahjurid. Mis need taimehaigused ja kahjustajaid on, mis sealt võivad tulla? Nüüd on väga erinevaid, et kui me vaatame nüüd erinevaid taimi, siis kindlasti üks suurim probleem, mis taimedega on jõudnud Euroopa Liitu juba praegu sisse. On oliivipuid kahjustav bakterhaigus, eks Lellahvastidioosa mis siis levib praegu Itaaliasse Puunia maakonnas, kahjustades miljoneid oliivipuid. Ja Need tagajärjed on nii sotsiaalsed, majanduslikud, sest et oliivipuud on väga olulised Itaalia inimestele. Samuti me kõik soovime tarbida oliiviõli, mille tootmine on kindlasti löögi all hetkel. Teine kahjustaja, mida on siis leitud näiteks Itaalias seoses puu- ja köögiviljade sissetoomisega niux Aasiast pärit puuviljakärbes mis looduses levides siis kahjustab kohalikku tootmist puuviljaaedu. Meil Eestis ju oliivipuid ei kasva, pole oliivitöö, sest et mis meid just siin võiks ohustada, mida meie kardame siin? No meie kardame eelkõige siis näiteks viljapuu-bakterpõletiku, mida me oleme siin mõned aastad juba tuvastanud, et kaks leidunud meil olnud? Muidugi see on eelkõige teema just Euroopa-sisesel taimede liikumisel, et paljud kolmandates riikides levivad haigused ja kahjurid meie kliimas kindlasti ellu ei jää. Aga samas, kui me räägime Euroopa liidus tervikuna, siis näiteks Hispaanias on väga suur probleem, kui tuleb näiteks tsitrus must mustlaiksus kuskile apelsinitootmise istandusse, see on nende jaoks katastroof. Mille küljes või kus kohas ohtlik taimekahjustaja võib nagu olla? Taimekahjustaja võib olla kas näiteks mõne puuvilja sees taimelehtede peal, seemnetes võite olla, siis võivad olla viirused, näiteks kui me võtame tomatiseemned, siis pealtnäha ei pruugi seal mitte midagi imelik olla arvamegi, et nendega on kõik korras. Aga kui mõned seemned siis maha külvame ja kasvuhoonesse näiteks istutame, siis mõne aja pärast selgub, et, et neil on lehtedel mingid imelikud tunnused mis on siis ilmselt põhjustatud mõnest ohtlikust viirusest ja võib-olla meil endal Euroopa liidus ei ole. Kas on tõsi, et põhimõtteliselt ka hästi porist saabastega kuskilt kolmandast maast tulekul võib ka seal olla midagi kaasas? Poriseid jalanõud, mullased, jalanõud, närvi ajad, siis peita endas ohtlikke nemad toode, mingeid seenhaigusi võib seal olla. Kui me vaatame maailma mastaapi tervikuna, siis näiteks Uus-Meremaal, kui reisida sinna siis, kui sul on kohvris poriseid, jalanõud, siis antakse sulle kaks võimalust, kas need siis desinfitseerida puhastada või minema visata. Et ka Euroopa liidus on siis mula sissetoomise keeld tegelikult olemas. Ja ka meil on ettevõtetele siis selline nõue, et kui tuuakse sisse kasutatud põllumajandusmasinaid kolmandatest riikidest, siis ka need peavad olema varustatud fütosanitaarsertifikaadiga, sest nendes võivad ka olla siis erinevad taimeosad peidus seal, kui puhastad korralikult mullaga võivad koos olla, nii et ka see on siiski allikas. No kui inimene tuleb ikkagi puhkusereisilt ja on midagi kaasa haaranud, ega tal seda fütosanitaarsertifikaati ju tegelikult ei ole. Reeglina inimesed ikkagi tahavad reisida väga lihtsalt ja mugavalt ja, ja siis nad ei soovi kindlasti tegeleda asjaajamisega. Et reeglina tõesti seda fütosanitaarsertifikaati neil ei õnnestu ilmselt saada mitte kusagilt aga lihtsalt siis tuleb arvestada, et ostetakse koha pealt, kas siis kuivatatud Ta puuvilju, et neid värskel kujul kaasa tuua ei tohi. Aga inimesed, kes soovivad väga põhjalikult ikkagi uurida. Ja, ja neil on aega sellega tegeleda, taotleda seda kohapealt lähteriigist, siis selline võimalus kindlasti neil on olemas tasuks võtta siis ühenduste põllumajandusametiga, et kuhu siis seal lähteriivis pöörduda, täpsemalt? Kui suur kontroll ikkagi neile inimestele siis peale pannakse või siin piiride peal, et palju te seda jõudu olete siis rakendanud? Kõikide ju ikkagi ei suuda kontrollida. Mis puudutab reisijaid, siis reisijate kontroll on meil kahtlemata pisteline. Mis puudutab ettevõtteid, siis siin on kontroll ikkagi väga tõhus ja sajaprotsendiline aga reisijate puhul siis toll teostab seda pisteliselt, riskist sõltuvalt ja nii, kuidas parajasti need lennud ja reisijad saabuvad. Needsamad nõuded kehtivad, kui inimene tuleb Ivangorodi ist Ülejõe Narva. Samad reeglid kehtivad, meil on Eestis siis ühine piir, aga ja iga päev on piiriületus sealtpoolt siiapoole väga tihe. Ja inimesed nüüd peavad arvestama, et needsamad reeglid kehtivad ka siis Ivangorodi kaasa toodud värskele puu- ja köögiviljale taimedele. Ja et need inimesed, kellel on seal ka sugulasi või on endal suvilad sead, peavad arvestama, et värskel kujul enam tomatite ja, ja aga mitmete muude aiasaadustega üle tulla ei tohi. Ma saan aru, et tegelikult veel ühtegi sellist puhangut Eestis veel ei ole mingisuguse noh, taimekahjustaja osas või on või. No meie taimekahjustajate puhangud siis piirduvad näiteks viljapuu-bakterpõletiku puhangutega ka sellel aastal oli meil üks juhtum ja kartuli kahjustajaid me oleme ka leidnud, aga ütleme laias laastus suuremas plaanis on Eestis ikkagi taimetervise seisund küllaltki hea. Aga kas see on lihtsalt aja küsimus või õnne küsimus või mis? Kas see on ikkagi tulemas, kas me ootame seda? No kindlasti põhjust muretsemiseks on, et tänane kaubavahetus, kui me räägime puidust, pakkematerjaliga, levivatest kahjuritest siis seal on kindlasti põhjust neil olla murelikud, sest et aasia sikk näiteks leiti juba mõned aastad tagasi Soomes. Ta on võimeline siis seal Soome kliimas ellu jääma ja arenema. Et selles osas me oleme küll väga murelikud. Aga Me ei tea, mida, milliseid üllatusi veel pakuvad meile kliima soojenemise põhjused. Et siin võib ka tulla veel selliseid arenguid, mida me ette prognoosida ei oska. ÜRO peaassamblee kuulutas selle aasta rahvusvaheliseks taimetervise aastaks. Miks see teema nii oluline on? Teema on oluline ja just selles mõttes ka, et ühiselt üle maailma sellele siis tähelepanu pöörata. Et mitte Euroopa liit ei ole siis ainukesena see piirkond, kus need taimekahjustaja probleemiks on, et iga maailmajagu tegelikult võitleb igapäevaselt erinevate taimehaiguste kahjustajatega. Ja meie head kolleegid Soomest juba mõned head aastad tagasi mõtlesid selle peale, et kuidas saaks ühiselt midagi ette võtta. Ja tõepoolest 2018 lõpus juba ÜRO siis otsustas, et 2020 saab olema siis üle maailma see aasta, kus taimetervisele rohkem tähelepanu pöörata ja inimestele ka seda selgitada, miks see, see on oluline ja mida tuleks siis teha, et ühiselt vältida nende taimehaiguste kahjustajate levikut. Et ühtepidi globaliseeruv maailm on ju tore, aga teistpidi tekitab palju murekohti. Nii see on ja selleks siis tulebki ühiselt jõud ühendada, et midagi ette võtta. Nii rääkis põllumajandusameti taimetervisenõunik Ülle Metsmann millised näevad välja ohtliku taimekahjustaja. Kuidas on uued nõuded käiku läinud Tallinna lennujaamas ja kas midagi keelatut on ka juba avastatud. Näete tänaõhtuses osooni saates ETV-s kell 20 30. Või kuskil? Niimoodi ökoskoop saab kohe varsti läbi ning siis on muud saated samas 12 15 uudis pluss ja saatejuht on Lauri Varik, tere Lauri. Tere hommikust. Kuidas läheb ja mis teemadel? Noodis plussi õnn või õnnetus on see, et valmib ta ikkagi veel kuni viimase minutini, ehk siis saate esimene teema ei olegi veel paigas, nii et seda ma veel välja ei hõikaks. Küll aga võin välja hõigata. Ma arvan sulle ja ökoskoobi kuulajatele huvitava teema, räägime keskkonna teemal mõneti ka täna uudis plussis, nimelt Aafrikat hirmualoidvatest hiit, tirtsudest veerand tirtsudest. Nimelt on siis sealt tulnud uudised. Ida-Aafrikat on tabanud viimase 25 aasta rängim tirtsu nuhtlus. Ja see ähvardab jätta ka piirkonna toiduta Ta, kus just asuvad maailma vaesemad riigid, et nendest rändtirtsu test on aeg-ajalt ikka juttu olnud, et nad seal Aafrikas nii-öelda möllavad, aga miks siis nendest jagu ei saada või kuidas nad Nende parved nii suureks paisuvad? Sel teemal räägime loodusmees, Urmas Tartes ega näiteks ühe tirtsuparve pikkuseks on Keenias mõõdetud 60 ja laiuseks 40 kilomeetrit ja üks kõrbetirtsuparv võib sisaldada kuni 150 miljonit tirtsu ruutkilomeetri kohta. Nad võivad päevas läbida kuni 150 kilomeetrit ja hävitada nii palju saaki, et sellest jätkuks 2500 inimese toitmiseks sellised mõned arvud nende tegevuse kohta. No see oleks juba nagu peateema saates, ma ütlen, kui sellele see on nagu praegu kujutasin ette neid suuri mõõtmeid, see on ikka jube lugu. Kell kolmveerand üks räägime sellest, aga veel räägime täna sellest, miks Eestis ei jätku, ikka meditsiiniõdesid. Nimelt kuulutatakse muide just praegu Eestis välja õdede ja ämmaemandate aasta mille eesmärk on just tõmmata tähelepanu sellele et mitte ainult Eestis, vaid ka globaalselt laiemalt on puudus meditsiiniõdedest. Õdede liidu president Anneli kannus tuleb meile stuudiosse teises saatetunnis. Aga veel räägime ka sellest, miks Eesti ihaldusväärseim ettevõted on Elisa Eesti nimelt siis selline värbamisele kaasa aitab ettevõtte, nagu CV-Online on läbi viinud uuringu mitme 1000 töötaja seas ja sellises üldkategoorias saavutas Elisa seal esikoha. Aitäh Lauri, nii et uudis, pluss siis põnevate teemadega teie ees juba kell 12 15 ütleme veel nii palju, et kellel aega ja mahti, siis kindlasti lugege lisaks raadiokuulamisele National Geographicu jaanuarinumber on ilmunud ja see on pühendatud läbinisti tervisele tervise erinumber ja kaaneloos. Too valust, miks võta valu ära ja mis valu meile annab, kuidas valuga toime tulla? Alu annab ajule märki, et keha on ohus ja peab reageerima, kuidas täpselt seal kirjas veel saab lugeda sellest, kuidas naiste tervisele tehakse ülekohut. Mil moel ja kuidas saate teada, siis juba loost endast nii palju võin öelda, et mehi uuritakse tänapäeval rohkem naisi millegipärast vähem ja retsept sellele on see, et naised peavad rohkem siis häält tegema tegema, et ka neid kuulda võetakse. Meil on artikkel mikroobidest. Mida rohkem teadlased uurivad, siis mikroobe, seda paremini saadakse teada, mismoodi nad meie tervist mõjutavad ja inimese tervis mõjub. Sõltub nendest triljonitest mikroobide eest. Nii et pikaealisus samamoodi vaatluse all. Ja nüüd on lugu sedasi, et kus Coppol läbi aitäh ka Marika Leetme hääle, kes oli puldis, mina olen Krista taim ja saadet jääb lõpetama plekid.