Ökoskoop. Tere, head kuulajad, algab ökoskoop ja tänases saates räägime aasta linnust, kelleks on öösorri ja tal on lisaks veel palju kauneid nimesid, kes seda, kuidas siis kutsuda tahab, kas ööketraja päeva petiseks sääsekulliks koerad sureks, aga neid on veel ja veel ja veel. Mis see täpselt selline on, miks meil valitakse aasta lindu, sellest räägib Eesti ornitoloogiaühingust ornitoloog Aarne tuule. Ja see seal teeb väikese ülevaate Kristo Elias eesti metsast nimelt on valmis saanud aastaraamat mets 2017. Mis seal kirjas on, millele tähelepanu pööratakse, seda kuuleme. Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste aga jagab oma tähelepanekuid looduses toimuv osast. Ning ökoskoobi teises tunnis tuleb meile külla kaks noorte nutikad tüdrukud, kes toodavad tekstiilijääkidest kotte mis asendavad suurepäraselt kilekotte. Evelyn Härm, Lynni ja Kertu Birgit Anton osalevad programmis Super Hieron ja nende projekt kannab nime sisukott. Teemad minu nime, Kristo taim, head kuulamist. Saadet toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Helilooja. Arvutan ära, pilliläheb vaja. Läbi tavaline. Maja. Lage rivis. Pildistage meetris. Venelaste skandaalid selle. Treileri karvasena, soovitavalt nari. Nonii. Kontserdi ajal laval haljastada. Palun, sul peab olema. Juba tegin ju. Mida rohkem poisse? Genialistid laulsid esimese loo aga nüüd juttude juurde ja täna räägime öösorrist aasta linnust. See on valitud ja terve see aasta on meil põhjust hoida siis sellel sorril silma peal kedagi tutakse veel igasuguste toredate nimedega. Aga mitte mina ei hakka teile täna sellest rääkima, vaid olen stuudiosse palunud Eesti ornitoloogiaühingust, ornitoloog Aarne tuule, kes on ka öösorri aasta koordinaator. Tere hommikust. Öösorril on nii palju toredaid nimesid, ma ikkagi alustaksin sellest ööketraja päevapetis, sääsekull ja kaeratsura. Need on väljas siis ornitoloogiaühingu lehekülje pealt, miks ta on nii palju neid nimesid? See on päris hea küsimus, sest need nimed on ju sorile andnud. Pikkade aastasadade jooksul kõikjalt üle Eesti, neid on kokku korjatud ja Mart Mäger on nad ka raamatusse pannud ja meie lugesime kokku, saime üle 100 erineva nime, mis on täiesti uskumatu sest nii palju nimesid ja näed väga heal lapsel. Ta on veel selline laps, keda ei näe ju ka kogu aeg. Vot see ongi huvitav, et öösorr tegelikult ju ka vanasti käitus samamoodi nagu praegu ehk siis putuktoidulisi linnuna, ta on enamik aastast üldsegi talvitusaladel ja teda ei ole siin näha ega kuulda. Ja siis, kui ta tuleb meile, siis ta liigub ringi öösiti ehk siis ega teda nagu ei näe. Ja ei kuule kogu aeg ja ta ei ole ka selline liik, kes istuks koduaias posti otsas ja oleks kogu aeg vaadeldav, et tõepoolest salapärane liik ja väga palju nimesid. Kus kohas tema praegu võiks olla? Praegu ta on Aafrikas ja naudib seal mõnusat talvitus. Talvitusolusid vot jah, ma arvan, et sööb putukaid ja ja päeval lihtsalt natukene magab ka, sest ilmselt ka Aafrikas on ta ikkagi öise eluviisiga lind, kes tegelikult päeval nagu ka vanarahvas siin nimesid pannud, et pigem nagu magab päeva maha. Et midagi midagi kasulikku nagu ei teegi. Päeval. Vot siis miks meil Põltsa valitaks aastal hinde, tuli mul praegu torgatusse pähe. Aasta lindude valimise traditsioon on meil juba veerand sajandit, et pikk ja nüüd öösorr ongi täpselt 25. aasta lind järjest. Ja selle aasta linnu valimise mõte on see, et juhtida tähelepanu mõnele liigile või mõnele liigirühmale. Ja läbi selle siis näiteks mõnikord mõnele keskkonnaprobleemile. Ja see liikide valik on meil küllalt suur, Eestis on ju linnuliike üle 200 pesitsema liigi ligi 400 liiki üldse nähtud. Et meil jagub neid liike veel kauaks. Aga viimase 25 aasta jooksul On olnud neid liike väga erinevaid, alates siin meelde tuleb mõni näide, rasvatihane oli paar aastat tagasi ehk siis tõesti kõigile nähtav kogu aeg igal pool. Ja samas meil on olnud ka must-toonekurg ehk väga vähearvukas peiduline liik, paljud teda ei näegi kunagi. Et kõikvõimalikke variante on olnud, aga enamikel liikidel on siiski mõni väike mure. No mul tuleb metsis kohe meelde. Ja eelmisel aastal metsis ja, ja ka tänava öösorril on ikkagi, pigem on tal muresid rohkem kui rõõme. Sorri, more sorril on needsamad mured, mis paljudel metsaliikidel, kuna öösorri elupaigaks on ikkagi metsamaastik, siis metsa majandamine, elupaikade siis fragmenteerumine või päris kadumine on, on kindlasti üks mure. Ja teine on see, mida me silmaga võib-olla ei näe, iga päev, aga, aga teadlased ju kõik räägivad, et putukate arvukus langeb päris kiirest. Ja kuna öösorr toitub putukatest, siis ilmselgelt öösorr teab seda. Seda rohkem kui meie. Kuidas te siin Eestis olete öösorri ornitoloogid jälginud, vaadanud ja, ja mis elu tema elab, kuidas, kus tema elab, kuidas tal perega lood ja sellised asjad? Eduard elab metsalind, aga, aga mitte nüüd paksus metsas, vaid just nimelt on ta selline hõredate männikute liik et nõmmemännikud, rabamännikud mõnikord on männi segametsad ja, ja siirdesoometsad. Et selline liik, kes nagu öeldud päeval on nähtamatu, sest ta magab, ta istub maapinnal näiteks pesa lohul. Siis ta ei tõuse enne lendu, kui praktiliselt juba on võimalustele peale astuda, et pruunikad kirju värvi ideaalselt läheb, just nimelt männitüve ja tooniga kokku, nii et kui ta istub oksa peal siis ta istu risti oksaga, vaid ta istub piki oksa, nii et tegelikult vist miski ei erista teda sellest männioksast. Ja päevasel ajal jätagi meile nähtamatuks. Ja kui ta tuleb aprilli lõpus, mai alguses siis pesitsema asudes pesa ei ehita. Laisk kull, nagu vanarahvas ütles, vaid monebki enda kaks mune muna maapinnale. Ja harva on seal mingi väike lohukene, aga see, need munad võivad olla munetud lausa kuhugi lausa matkarajale või jalgrajale, et, et ta, ta ei vali seda kohta nii peenelt nagu nagu mõned teised linnuliigid. Aga see tähendab, et on ju kättesaadav ja haavatav rebastele. Teised loomad, kes tulevad ja mune sedasi pesast ära lõigatud. Ja maas pesitseja jatel ongi see oht kogu aeg olemas, et sõna otseses mõttes tullakse, süüakse ära, et midagi ei ole parata. Ja eks see on ka põhjus, miks öösorr pesitseb ka enamasti kaks korda aastas. Ehk siis nii kui esimese kurna, kurna, pojad on koorunud, hakkavad iseseisvuma, isaslind, hoolitseb nende eest edasi ja emaslind asub kohe uut kurna munema, sest lihtsalt see aeg on lühike, kui nad siin, kui need soojad suveööd on ja kui need putukaid saab püüda ja selle aja jooksul tuleb kähku kähku teha. Kas seda on võimalik ajada kellelegiga segamini ka ma olen praegu teie kodulehekülje peal ja head kuulajad kaugulate arvuti lähedal, siis vaadake ökoskoobi. Saate juures on öösorri pilt, aga on ka siis Eesti ornitoloogiaühingu kodulehel, et näeb välja nagu iga teine pull, mõtleks, võite ta segi ajada. No esiteks teda päevasel ajal eriti ju ei näe. Äkki on uni ära läinud, lendab korrale. Ja noh, eks ta uni läheb ära jah, kui, kui tema pesa lähedale sattuda, aga, aga Ta on ikkagi küllalt väike, on näha, et ta on hästi kerge ja lennul selline laperdav lend, ega ta kaugele ei lenda, lenda kuskil metsade kohal, et ta ikkagi kui ta maapinnalt lendu läheb, lendab oksale. Noh, võib-olla kägu on üks liik, kellega võiks teda segi ajada pikk saba, aga samas ikka kägu ka ju välimuse järgi me ei tunne. Et vanarahvas on jah, väga tihti teda just nimelt mingiks kulliks nimetanud seda öösorri, et eks see sarnasus röövlinnuga, et enam-vähem sellise ütleme, raudkulli suurune ja pruunikas see on, aga julgen väita, et 99 protsenti öösorri kohtumistest on ikkagi häälega ehk siis kuuled häält suveööl ja siis ei ole küll võimalik segi ajada teda kellelegiga, sest teised teised linnud sellist häält ei tee ja suveööde häälitsejat on tegelikult küllalt vähe. Aga ma teen ettepaneku, et kuuleme, kuidas ta häälitseb ja nüüd kuulame selle ära ja siis ma paluks sulle selgitada, mida me nüüd täpselt kuulsin, kuidas ta nüüd nagu eristub kõigest sellest, et laulab meile uisus. See, see on nüüd see hääl, mida siis öösorri sorinaks peetakse ja eks sealt tuleb selgelt ka tema nimi. Ja ka vanarahvas seda surinat ikkagi kirjeldas kui ketramist või, või soristamist. Et see on väga iseloomulik hääl, ühtegi teist häält ei ole, millega teda oleks võimalik öösel segi ajada. Need, öiseid häälitsejad on ju meil vähe, rukkirääk on teine, kes ka juunis-juulis öösel häält teeb, aga tema on avatud maastikel ja ja ikka täiesti teistsuguse häälega. Vot siis teda oli ääretult tore kuulata, ma usun, et me intervjuu lõpus kuulame teda veel ühe korra laulmas et jääks hästi meelde, kui suvi tuleb, siis teaks teda otsida. Ma tõin ka ettepaneku, et 611 40 40 on meil telefoninumber. Juhul kui nüüd meil on kuulajaid, kes on kohtunud öösorriga, kes teavad tema kohta lugusid rääkida, siis võite helistada Kell otsesaatesse juba praegu, sest me vahepeal muusikapala panema ei hakka. Nii et 611 40 40, kui teil on olnud kohtumisi öösorriga, aga Aarne tuule teise olete. Ja ma olen kuulnud muidugi palju, aga möödunud aastal õnnestus ka pesa leida ja täpselt nii oligi, et raja peal lendas mingi pruun lind oksale. Seal muutus ta nagu tihtipeale muutuvad linnud väga vigaseks hakkas üks tiibakas rippuma ja ta oli väga hädine, ehk siis nagu nagu tavaks on, suunati mind kui kiskjat ja pesa ohustajat ju eemale. Aga see ja see on hea, et sa oskaksid märki lugeda, mõni teine oleks hakanud kohe teda kinni püüdma ja loomaarsti juurde. Ei no teda ilmselt kätte ei saa, sest see vigane lint tegelikult ju lendab väga edukalt jälle eest ära ja mida, mida kaugemale talle järgi minna, seda kaugemale ta meediapesast viib. Aga, aga öösorri kohtamised ehk tema hääle kuulmine on. Tegelikult väga võiks isegi öelda, et romantiline, sellepärast et soojad suveööd on ikka see aeg, kui ta häält teeb ja ja siis on alati tore. Juuni lõpp, juuli algus on kõik ilusad mälestused sellega seotud. Tore, me võtame kohe nüüd helistajaid, et kuulata nende kohtumistest Hallo. Keda kuuleme? Ja olete eetris, rääkige. Nii mina olen Nikolai, te rääkisite sorrist männikutes. Aga kui ma panen raadio vaiksemaks ja üks hetk kuldsekundi, ootame? Nii. Aga ma elasin keskkaikapõldusid Järvamaal ja igal öösel oli ta menu külaline, aga eriti siis ta laulis väga usinasti, seal oli rukki, seal, seal oli nisu ja vot sellised kõrged kõrrelised vilja. Et seal ta laulis ööd läbi. Aitäh no me teame, et sorr võib pesitseda ka näiteks kuivadel puisniitudel ja, ja teine, millega peab arvestama, on see, et tema hääl, vaatamata sellele, et on rästa suurune lind, kostab väga kaugele, kostab üle kilomeetri, nii et tegelikult võibki nii olla, et sorry, ise elab kuskil metsaservas, aga tema hääl suveööl, kui pole tuult ja udu veel võimendab ka, siis kostab päris hoovi ära. Päris äge, niimoodi järgmine helistaja kuuleme teid. Tervist küsimus, et kas tema on öösorr, kes suviti maateedel metsade vahel tee ääres tõuseb õhku ja lendab niimoodi praktiliselt auto tuulekaasi. Oi aitäh ja väga-väga õiged tähelepanekud, öösorri, paljud näevadki just nimelt autoroolis. Sest ta täpselt nagu kirjeldati, istub teedel. Ja, ja mitte ainult metsa teevad ka kahjuks ka maanteedel tegelikult päris palju öösorre hukubki maanteedel just nimelt kui ka noorlinnud on alustanud iseseisvat elu augustis. Nagu ikka ööd muutuvad jahedamaks, maanteed on soojad. Putukaid leidub rohkem seal, kus on soe ja päris paljud öösorri saavadki autoga pihta või siis vähemalt paljud inimesed saavad öösorri näha autotulede valguses, kui lind istub tee peal ja kui ta lendab, siis ta lendab niimoodi kõikuvalt laperdavalt nagu ebakindlalt. Ei tea justkui kuhu suunas minna, et see on selline klassikaline sorri, vaatlus, mida just kirjeldati. Aga siis on hea olla tähelepanelik suveõhtutel sõites, et mitte neile otsa sõita. Järelikult sorr olla monogaamia, ehk siis, et ta nagu ei peta väga paarilistega. No nii palju, kui me sellest teame, et ega tegelikult me ju lindude On lindude linnuliike, kelle kohta me teame päris palju, keda on lihtne uurida. Rasvatihastele pannakse igasuguseid pesakaste, millega Nende käitumisi manipuleeritakse ja vaadatakse, kuidas keegi käitub, aga öösorr taoline lind, et et ega me väga paljusid asju tema kohta ei tea. Ja eks aasta linnu valimise üks mõte on ka see, et et kogudagi uut infot ja, ja kõigi inimeste tähelepanekuid hakkame koguma, et saame ka teada, võib-olla mõne uue huvitava asja. Aga kuidas te neid koguma hakata, mida oleks vaja teha või, või tähele panna, mis on plaanis? Nii nagu paljude aasta lindudega juba viimasel ajal, Me kogume juhuvaatlusi, ehk siis nii, kui aprilli lõpus mai alguses hakkavad sordid saabuma, siis on avatud ka selline e-ankeet, kuhu saab sisestada enda vaatlused või siis õigemini kuuldused. Ja sealt me saame tegelikult ju öösorri leviku kohta Infot piirkondlikult ka arvukuse kohta. Ja, ja siis näeme ka võib-olla just nimelt, et kus elupaikades ta veel esineb. Ja lisaks on plaanis meil ka loomulikult inimesi viia päris sorri juurde, ehk siis kui need soojad suved saabuvad siis. Me korraldame sorriretki paljudel loodusradadel ja, ja enne seda, kui sorr saabub, siis juba veebruaris alustame ka loodusõhtutega, proovime jõuda igasse maakonda ja teha siis sellist sorri soojendust juba veebruaris, et inimesed on valmis. Öelge, kas meil, Eesti, sealhulgas spetsiaalselt keegi, kes ongi öösorri telekeskendunud, mõni teadlane? Ei ole ja tegelikult ei ole meil ka selliste seiremeetodit või mingit loendusmetoodikat, millega me saaksime öösorri arvukust näiteks jälgida, et ta ongi üks taoline liik, kes on, keda on raske tabada ja kelle elupaik on ka taoline, et, et ega me ei tea tema kohta eriti palju just selle tõttu, et tava tavalinnuloenduse enamasti ei toimu öösiti tihti ikkagi hommikul ja päeval ja sellepärast on ka põnev, et me loodame saada päris palju uut infot tänavu, kuna sest tähelepanu on sellel viisil. Hästi tore, aga noh, siis me saame uuesti sellest rääkida, kui nad hakkavad tulema. Samas on tulekul kohe-kohe talilinnuvaatlusiga, iga jaanuarikuine võiks nii-öelda, kas oli vist kolmas jaanuari nädalavahetus? Talvine aialinnuvaatlus on alati jaanuari viimasel nädalavahetusel oleks hakanud varem, vaatab, võib ka varem vaadata ja loomulikult, sest talv on täiesti veenev, talv on väljas ja linde võib toita ja, ja võib vaadelda loomulikult kogu aeg, aga aga talvine aialinnuvaatlusjaanuari viimane nädalavahetus tänavu nüüd Eestis juba kümnendat aastat. Ja nagu ikka, metoodika on sama lihtne, lihtsamaks ei ole võimalik teha tunni aja jooksul koduaknast või kust iganes enda poolt piiritletud vaatlusalatihtipeale. See vaatlusala on just nimelt toidumaja ja selle ümbrus vaadata kokku, lugeda suurim arv igast liigist. Ehk et see võib muutuda viimasel minutil. Ki veel käib näiteks viis rasvatihased korraga ja siis viimasel hetkel tuleb seitse korraga. Meediast huvitab, et palju on suurim arv igast liigist. No mul on nagu probleeme ühe asjaga, et ma jälgin neid iga nädalavahetus, linde ja üks lind on, kellest ma ei saa aru, kas neid on kaks või on neid rohkem, see on puukoristaja. Aeg-ajalt nad ei ole kunagi koos, aga liiga ruttu ilmub välja nagu siis tagasi, et kuidas sellega lood on, et, et paneks kirja kaks või kirja pannakse üheskoos nad ei ole, aga tegelikult on teine kuskil juba ootab, et kui üks eest ära tuleb, nii kohesustab. Vaat selles olukorras talvisel aialinnuvaatlusel ikkagi oleks korrektne panna kirja üks sellepärast, et kui korraga näha üks, aga on kahtlus et siis see on täpselt see heaolukord, kus tuleb jälgida veel rohkem tuleb vaadata nurga taha, kus nad siis ruttu vahetavad. Et see on sellised tähelepanekud, viivadki tegelikult inimesi jälgima üha rohkem lindude käitumist. Määrama linde õigesti ja see on ka selliste ettevõtmiste eesmärk tegelikult, et et kui ei oleks põhjust vaadata neid, siis ei märkagi selliseid huvitavaid asju. Liiga kahtlaselt kiiresti ilmub teine. Sest kas praegune talv on lindudele hea? Arnold ja küllaltki sobilik juba mitmendat aastat järjest, sest mida linnud ei taha, on väga kõva, külm ja väga paks lumi, sellepärast et paksu lumega ei saa looduslikku toitu kätte ja külm lihtsalt nõuab rohkem energiat. Et tänavu on olnud küllalt soodne neile, et ei ole väga paksu lund ja pole ka väga külm, ei olnud, et selline nulli lähedal ja ja tegelikult mina veel ei ole lindude toitmisega alustanud, sellepärast et mul on naaber, kes selle juba meie kõigi eest seal ära teeb ja, ja sellepärast ei tasu ka. Tingimata ei pea toitma, et tegelikult kõik meie talvised linnuliigid saavad hakkama ka üldsegi ilma lisatoidud. Aga kui juba toitma hakata, siis mõistlikult ja mõõdukalt ja peamine on siis see, et ikka magedat toitu, töötlemata toitu. Ja kui juba alustada, siis ikka kevadeni välja. Hoida kassid toas või vähemalt eemal linnulaudadest. Ja see on iga kassiomaniku ja ühtlasi linnusõbra selline väike kohustus, et tagada ise toidumaja või rasvapalli üles pannes saab ju valida, kuhu ta paigaldada, nii et kas ei saa ligi, et las kasvatab aknast seda. Linnuteeveed. Just aitäh saatesse tulemast, Aarne tuule aasta linnu, projektijuht, ornitoloog me kohtume kindlasti sel aastal veel, sest öösorr on tulekul ja siis saame teada, mis on, aga praegu lõpetuseks kuulame natukene veel kord sorry laulu, jätke see endale meelde, sest kui ta tuleb, siis vähemalt tunnetad ära, et ta on kohal. Matus. Südaöises taevas. Jahvatades. Langeva. Kas seisab minu ees? Selle salongi ühtemoodi tunne. Täna Jaanes ridadesse Me ei olnud mul seal siis enam ei räägi ja. Ja pool lumekuninganna tuua ja. Maffiaga. Lihtsalt sügavaline taevasse. Laager päeval kuus. Teisel südaöine taevas. Mul oli täna täna ja ja siin ma olin väga rula ja ei ole paari päeva koos. Sõbrapäeva. Sellises Tuberkuloitedi talv, nüüd aga Kristo Elias ja Eesti metsast tuleb juttu. Me hakkame nüüd ökoskoobi saates rääkima keskkonnaagentuuri poolt värskelt välja antud aastaraamatust mets 2017, mis esitab statistilist informatsiooni Eesti metsandussektori kohta. Väljaanne sisaldab metsaomandivarude uuendamise, tulekahjude, metsa, tervisliku seisundi ja õigusnormide eiramisega seonduvaid peatükke ning teavet metsaga seotud raietest, jahinduses, majandusest ja teadusest. Ma olen nüüd ERRi Tartu stuudiosse kutsunud sellest mahukast raamatust lühiülevaadet tegema selle raamatu toimetaja ja paljude peatükkide autor või kaasautori Keskkonnaagentuuri metsandusstatistika juhtivspetsialisti Mati Valgepea. Tervist, tervist. Kõigepealt ütlen raadiokuulajatele, et see aastaraamat on kõigile tutvumiseks lugemiseks kättesaadav mingi keskkonnaagentuuri kodulehele keskkonnaagentuur. Ja sealsamas esilehel on see olemas peedeeeffina lausa peatükkide kaupa võimalik siis avada, alla laadida ja kas või välja printida, kuigi see väga keskkonnasõbralik tegevus ei ole. Aga kokku vaatasin 292 lehekülge, nii et võite selle juba praegu taustaks avada ja uurida. Agu esmalt küsida, kuidas üldse sellise tohutult andmeid, graafikuid, statistikat numbreid täis raamatukokkupanek pihta hakkab, kuidas te metsast need andmed kätte saate? See kogumik sisaldab ju väga erinevatest allikatest saadud andmeid, et need on need, mis tulevad metsast, et seal on enamasti kaks põhilist allikat, üks on statistiline metsainventeerimine. Seda viib läbi keskkonnaagentuur. Korjame igal aastal metsade mõõtmisi, üldistame need andmed, arvutame siis vastavad hinnangud. Ja teine oluline allikas on metsaregister või siis täpsemalt metsaressursi arvestuse riiklik register, kust me saame ka metsa iseloomustavaid tunnuseid. Et lisaks siis selle metsade olemile ja seisundile me saame ka hinnata metsade kasutamist ehk siis raieid. Aga lisaks sellele on ikkagi väga palju erinevaid teisi allikaid ja kõiki sugugi kogu keskkonnaagentuur ise. Nii et ei ole niimoodi, et te ise käite metsas, mõõdate kõik ära ja panete siia vaid seal ikkagi on suurandmete kogum. Millest siis teie teete sellise ülevaate? Jah, võiks öelda tõesti, et see on selline sektori ülevaade ja, ja meie ülesanne on siis võimalikelt erinevad võimalikelt võimalikult erinevatest allikatest kõik need andmed kokku koguda sellisesse sobivasse statistiliste vormi viia ja siis lugejateni. Tuua algame siis algusest, et esimene peatükk metsavarud, et räägitakse ikka, et palju meil seda metsa siis on, mis need andmed 2000 seitsmeteistkümnenda aasta seisuga on? Mets on nüüd Eestis nähtus mida on niivõrd palju, et tema puhul mingid väikesed muutused toimuvad aastaga võrreldes. Et ei saa öelda, et on toimunud väga suuri muutusi. Nii et meil on ikka endiselt umbes pool maismaast kaetud metsaga ja pool sellest siis kuulub riigile ja pool teistele metsaomanikele valdavalt erametsaomanikele. Ja kui neid suuri arve veel siia juurde panna, et siis siis võiks rääkida ka metsa tagavarast ehk siis tüvepuidu mahust, et Eesti pinnal on aga laias laastus öeldes pool miljardit kuupmeetrit tüvepuit. Kas liigiti see kuidagi ka muutub või see Ma arvan ka olemas, et palju meil on kuuski, kaski, mändi ja nii edasi ja selles aastaraamatus võib leida ikkagi väga erinevate tunnuste näitlejatel alusel jagatud seda metsa ja puuliigiline jaotus on üks selliseid olulisemaid ja ja noh, Peab ütlema, et siis kolm kõige olulisemat liik Eestis on siis harilik mänd, harilik kuusk ja, ja kaseliigid haru ja sookask mis moodustavad siis seal pea kolmveerand kõigist meie meie metsadest ja pikemaid trende vaadata ja seemned selle aastaraamatu üks oluline ülesanne, et võimalikult pikki aegridasid luua. Siis me täheldame siis viimase, 15 20 aasta metsade majandamise tulemusena on suurenenud lehtpuude osakaal. Ja see on siis, millest sõltuvad, kas sa nüüd kliima soojenemine või mis on seal on siis kombinatsioon, võiks öelda teguritest, üks on see, et et eriti erametsades jäetakse suur hulk metsaalasid looduslikule uuendamisele. Ja enamasti need viljakamad kasvukohatüübid uuenevadki lehtpuudega. Et see on ühest küljest looduslik protsess. Ja teisest küljest võiks öelda, et see on siis inimesega seotud, mida ta metsas teeb ja mida ei tee. Ja noh, selline vaatekoha küsimused, et kas me peame seda heaks või halvaks. Et riigimets väga sihipäraselt uuendab oma okaspuumetsasid uuesti okaspuudega. Erametsades on seda vähem ehki, võiks öelda ka erametsade selline inimese poolt uuendatud ala nagu jätkuvalt kasvamas, aga see on üks selline diskussiooni teema, et hetkel võib öelda, et okaspuud ja lehtpuude osakaal on enam-vähem pooleks, aga siiski on märgata lehtpuude osakaalu suurenemist. Kas see tendents on nüüd levinud, et meil on aina nooremmets, et räägitakse, et ei ole enam sellist korralikku palgimetsa? Ei, niimoodi ei saa öelda, et me anname ka vanuselise jaotuse metsadele ja ja loomulikult viimane, see 15 aasta või 20 aasta metsade raie on olnud keskmiselt palju kõrgem kui, kui ülejäänud eelneva 50 aasta jooksul. Nii et noorte metsade osakaal on suurenenud. See on täiesti selge, et samas on metsastruktuur kujuneb ja ajaloo käigus. Ja endiselt on meil ka väga palju keskealisi metsi ja vanu metsi. Nii et meie metsade struktuur ei ole väga ühtlane. Et kui me tahaksime teda ühtlustada, et, et siis, siis me peaksime kasutama üsna drastilisi meetodeid. Ja, ja seal on juba sellise valiku küsimus, et mis, millises suunas minna, et kas, kas me tahaksime kiiresti Ma suuremal alal metsa raiuda või me tahaksime jätta metsad nii nagu on ja siis on selge, siis metsad ühtlaselt vananevad ja see on ilusasti üks üks selliseid olulisi teema, mida käsitleb ka metsade arengukava. Kui te rääkisite raietest nüüd, kuidas seal see aastaraamat välja toob, kas on siis nii, et lageraiet kasutatakse aina aina enam võrreldes muude raietüüpidega? Jah, lageraie nüüd uuendusraietest, uuendusraied on raiet, kus siis vana metsapõlv tervikuna ära raiutakse ja siis kasse metsale, looduslikule uuenemisele või inimene istutab, külvab sinna lageraiete pindala või osakaal õieti on, on tunduvalt suurenenud. Ja see seal on mitu aspekti. Üks on see, et me oleme ikkagi väga terava konkurentsi tingimustes ja metsamajandus peab olema väga efektiivne. See tähendab, et me kasutame üha rohkem masinaid, võiks öelda, et suures vaates metsade majandamine on pea täielikult mehhaniseeritud. Meil on suured masinad, see tähendab, et me peame olema saama selle puidukoguse metsast kätte võimalikult odavalt. Ja see tähendabki seda, et ligi 80 protsenti kogu raiutavast puidust tulebki lageraietest. Aga samas praegu räägitakse ikkagi sellest, et tuua muid raietüüp ikkagi juurde tagasi, et, et minna selles suunas, et metsaraie oleks selline. Püsimetsanduse poole. Ja see diskussioon, see on päris asjakohane ja just sellest selles vaates, et meil on väga erineva kasutuseesmärgiga metsi ja need metsaalad, kus nagu esmane kasutuseesmärk ei ole puidu saamine võtame kasvõi asulate ümber siis seal oleks võimalik kasutada ka teisi püsimetsanduse võtteid. See teema iseenesest on üsna keeruline ja seda on palju uuritud, et me oleme, elame siin põhjapoolsetes riikides ja meil ei ole väga palju varju taluvaid liike. Ja metsa majandamise mõttes on see üsna keeruline saada sellist noh, väga erineva struktuuriga puistud ka looduslikult esineb meil palju puhtpuistud ja ühevanuselise puistasid. Aga eriti näiteks männi puhul on uuritud siis turberaiete võimalusi, kus metsa siis uuendatakse, nüüd pikema aja jooksul võiks öelda, et ma ütlesin, aga ühel hetkel lagedaks ei muutukski, et sellised võimalused on olemas. Nende üks probleem on see, et nad nõuavad päris kõrgeid metsakasvatuslikke teadmisi ja kogemusi. Just kogemusi ei ole meil Eestis väga palju. Nii et see on suund, millega tasub tegeleda. Iseküsimus on siis, et me suudaksime need teadmised ja soovid kokku viia. Aga see osakaal võiks olla suurem muidugi, aga see on minu isiklik seisukoht. Kui me räägime järgmisest peatükist metsa uuendamine, et kas siis, kui ikkagi mets maha raiutakse, mis sinna asemele tuleb, kas see tendents, et vahepeal räägiti, et meil pole selliseid metsaistikuid kuskilt võtta, kas see on olemas või on ikkagi selline metsa istutamine praegu? Kuidagi rohkem arenenud? No see on endiselt probleeme, kui me riigimetsas suudame riigimetsale andmekeskuse enda poolt, siis vajalikud taimed kasvatada ja metsa istutada ja aastas istutatakse üle 20 miljoni taime siis erametsades, isegi, kui on soov metsaomanikul metsa istutada, on tegemist taimepuudusega. Nii et noh, on on märgata, et siin on ka uusi metsa metsataimekasvatajaid juurde tulnud aga endiselt on nõudlus suurem kui pakkumine. Ja siin on ikkagi see asi, et see metsaomand, kui me räägime pool metsast on riigimetsa käes, siis ülejäänud füüsiliste ja juriidiliste isikute käest. Kas selles mõttes ka see vahekord siin kuidagi muutub, et kas füüsiliste isikute käes on aina vähem metsa või kuidas seal need asjad on? Jah, see tendents pikemate ajakirjades tuleb selgelt välja, et endiselt meil on füüsiliste isikute käes rohkem erametsamaad kui juriidiliste isikute käes. Aga juriidiliste isikute metsamaa pindala pidevalt kasvab ja sealt tuleb ka teine erinevus välja, et juriidilised isikud, kes siis investeerivad metsamaasse, nemad majandavad seda metsa väga palju aktiivsemad kui füüsilisel isikul. Siinkohal jätame Matti valge peaga intervjuu pooleli, et naasta järgmisel nädalal, sest kaks kolmandikku Eesti metsaraamatust on veel rääkimata, aga seda saate vahepeal ka ise vaadata keskkonnaagentuuri kodulehelt. Aitäh Mati Valgepea Keskkonnaagentuurist. Kuu luude loodu. Klemmide. Ei veere. Käekooliga. Metsa laululise Birgitta Murutar laulis nüüd aga Kristel Vilbaste ja sellest, mis on looduses toimunud. Lund sajab ja sajab, maapind Tartu ümbruses on kaetud nii paksu lumega. Et mõttes arvan ma seda juba räästani ulatuvat ja ka tegelikult on teerajalt kokku kühveldanud hang mulle juba puusani. Aga ilmateenistuse lumekaart näitab ikka alla 20 sentimeetri. Eelmise nädala keskpaigas otsustasin selgus saada, kui paks on sisse lumekiht, maamaja ees. Leidsin lapse rohelise koolijoonlaua ja surusin hange lootuses muidugi, et kõik 30 sentimeetrit hange sügavusse sukelduvad. Aga võta näpust, esimese hooga joonlaud pidama 10 sentimeetri peale siis tuli lume sees vastu ilmselt eelmise aasta jõulusulakoorik. Kui ka sellest joonlaua läbi surusin, siis jäigi vaid tühised 13 sentimeetrit. Küllap nii ongi, et aina ja aina sajab taevast uut lund aga aina taga sulab ja vajub madalamale. Ja selle kümnendi jooksul on vaid olnud üksikud talved, kus lume paksus üle poole meetri ulatus. 2010. ja 2011. aasta talved aga suusaLondon selles 13-st sentimeetris kõik küll ja veel. Ning eelmisel nädalal sõitsin minagi eelmise kahe aasta suvise tolmu ja ämblikuvõrgud oma suuskade alt maha ja sain ka tihaste tunnustava kevad laulusel suusasõidul kingituseks esimese täiel häälel trükkava. Aga metsade sügavuses mõmisevad ema kaisus praegu vastsündinud pisikesed karupojad. Sinna ei maksa praegu koeraga suusatama minna. Jahimeestel Ki, kes metsa jahti plaanivad, soovitaks praegu oma hindu kärpida. Ma loodan, et harvesterijuhid ikka teavad, et nad just karulastetoa katuselt kuuske ei lõika. Minema, hirmutatud karuema ei tule kunagi tagasi. Pisemad loomad aga just trügivadki inimasustusele aina lähemale. Mu naaber Tiia Karelson rääkis, kuidas ühel ööl ärkas ja nägi, kuidas tema linnu söögimaja alla budisenud päevalilleseemnete kallal, kas armsat hiirekest askeldasid. Kindlasti tulevad hiirte kannul ka söesilmsed nirgid. Hoidke silmad lahti ja proovige neid valgest lumest eristada. Ja nugised tulevad mesilat võtma. Uurige, kas näete teda kusagil puu otsas piilumas. Täna taliharjapäeval läheb talve selgroog aga praksuva katki. Vanarahvas on selgroo praksumist kuulnud ilmselt nendes puudes, mis karmi pakase käes sel ajal enamasti pauguvad. Algab talve külmem ja lumevalgem pool. Päevgi on juba poole tunni võrra pikem pööripäevasest. Ja kindlasti tasub sel päeval üle vaadata oma sügavkülmik. Kui te pole marjade manustamisega jõudnud veel poole peale, siis kinkige üleliigset sel nädalal sõpradele. Uutel Mariedeni on veel vaid viis kuud. Kui lumevarr mu silmad, aukus, uid taevas keerleb. Tuleme on mu mälestustes tuhmunud. Õitsesid kutu, siis siit elusu. Kuid aevale por kogunistuste surun kõik nii või naa, ükskord on mul. Kui mereväel armumälestustest ohtliku kas miski katkestab siis elus? Mu silmad aukus taevast keerleb, keerleb luu. Kurni tuleva ammu mälestus tõstuk, õitsesid. Siis sinu suu siis sinusse. Et uudiseid, kui oleme ära võimelnud ja siis räägime me jutt tüdrukutega, kes on välja mõelnud ühe toreda projekti, mis projektis kõlab imelikult, aga ühe toreda asja nimelt, kuidas saada ilma kilekotid, et hakkame hästi, lihtsalt tuleb võtta riidest kotid ja veel parem, kui see on isetehtud. Nemad siis on kahekesi sellise asja ette võtnud, teevad kotte, sisu, ott lausa, mis see täpselt on ja kust see mõte neil sündis, sellest siis nendega räägime, tulevad saatesse meil, Elin Herm linn ja Kertu Birgit Antoni. Ootame need ära, aga ootame ära uudised ja seniks triller.