Tere õhtust. Täna on jälle kirjandussaade muinasjutt, üksi veel jäi. Nii on pealkirjastanud oma põimiku Ernst Enno loomingust. Iivi Lepik, head kuulamist. Coli üks kodu Lõuna-Eestis valgutas ja oli üks pere selles kodus kuhu kaheksandal juunil 1875. aastal sündis poisslaps, kes sai nimeks eranst. Ernst Enno on oma kodu ja oma pere enda jaoks mõtestanud ja suureks laulnud. Vaat kodu käed risti. Ja sama laul vaata minu vaiksed. Mett õitsvat kodu. Õhtu kodutalus. Õhtu köitis jutuheidet une jätkuks puhkama. Pimedus käib, väljas ringi, laulab, nutab. Vanaema kustunud silmad hangunud pilgul vaatavad, puhka, piisa, puhkab, ema, kuulda üksi hingamist nagu unenäos õudu. Taluhaldja liikumist. Peretoas kõnnib, keegi, tuli nagu vuhises. Keegi nagu vaatab aknast. Tares nagu kõlises. Pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab tuulega. Ööde varjud täitvad südant. Üksilduse tundega tiksub kell ja ahju taga Kilgita, seal laulavad. Kadunud aastasajad, tõusvad pikas reas rändavad aastasajad. Meelevad kuulda üksi hingamist. Nagu unenäos õudu. Talu haldja koigamist. Vakku uriseb, uriseb otsata pikk on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laulab eit, vakku, uriseb, unine. Mis laulad sa, emake, laulad sa nii nii pikalt otsata? See ujub kui. Päevalinadest puul niigedratud südame. Kõik linad mulle olivad, valged kui päev. Nii läksin ketrama mu palged kui koit suvevalgel ööl ja süda kui õnnemaa. Ja siis kese heie, nüüd hall. Nõnda hall kui tehtud takkudest. Päikse ümber kõik, kõik veel kedrata kord kuld, mõttet, lõngadest. Lukwurise puri seb otsata, pikk on õhtu, talvine. Nii endamisi tasa, laulab eit, vokk vuriseb, unine. Ja läbi ujub, kui kullane lõng võiks otsast alata. Samm sammu ikka. Astuvad pime vanaema ja poisike palvemaja poole. Nii lääme, puhkame siis tasa, jälle lääme. Teel arutatakse maailma asju, jutustatakse muinasjutte, loetakse lastelaule. Ernst Enno lastelaulud juss oli väike peremees, poisid ritta, üks rohutirts läks kõndima ja nii edasi ja nii edasi. On saatnud meid juba mitme põlvkonna vältel. Minu ema luges õhtuti väljas käies ikka seda, Kuu paistab tähed säramas, öö katab ilma maad, kukk õrrel tukkumas ja kanad magavad. Tipp tillu, siblisiiwake und näeb üksinda. Talent tähendab üles kõrgele, kus särab täht, tema ta nipib, nopib teri, seal küll teri hiilgavaid, ta siblib, Sablib taeva pääl küll pilvi liikuvaid. Ta küürutab ja küürutab, läheb pesa punuma, kuu pääle, selle paigutab ja istub munema. Kuid muna, oh sa munake, see kukub veerema giga kaak dekaanuki ja peab ärkama. Meie pojaga lugesime pannkoogi küpsetamise juures ikka seda patsu-patsu, kus on pannkooki, tahab meiemann, ootab Ats ja palub. Piima sega kokku, mine viima tulisele pliidile, särisema pannile. Patsu-patsu üks jagaks kookon saanutena paks. Esmalt üks külg, küpseb siis teine järgneb. Nii on viis. Seekord teeme koogi suure, lisame või hästi juure. Sir r ja särde võine pann. Ads saab ühe teisemann. Ernst Enno isa oli köötsa kõrtsmik. Terane, tähelepanelik poisike, nägi seal palju erinevaid inimesi erinevates olukordades. Oma mälestusteraamatus, minu sõbrad on Veli Joonatan loos kirjas järgmine juhtum, loen katkendi. Algab Joonatani laulu kolmas salm. Esiti inisedes, siis ikka enam paisudes häältesse arenedes siis jälle paisudes hääli kaotades ja siis äkki. Mis Tontsis solvumbeli sähvat sopp, keelputusi, hambakülgi kostab Joonatan. Losmo, tõmba sul müts kõrt maha, hunte. Seo tõmmata, vallus. Kozmavil vähe, Ruuk noole. Tõmba ütskõik seda rõõmu, sedagi saa sedagi ära. Mehed astuvad leti ette, prits, anna tunnukot sealt siia Jürgen Zopp isale ja see ulatab koti kätte, kus kõiksugu asjad sees, mis suur rookimise juures tarvis. Aavitage maha võtta, mürad soptomas edasi. Armsas siin toreleb Joonatan, keegi ei suuda naeru pidada. Prits, anna mulle peenikest nööri, palub Toomas. Isa annab kõrtsilised kõik vait kui hauas. Nüüd tuleb midagi. Zopp astub ligemale, kõneleb nii mahedal toonil, kahjatseb ja seob nööri hamba ümber. Kuna Joonatan hädaldab, peapime vallutas küll läheb mööda, on valus, ei ole, aga Ombalus vahi mulle otsa, siis ei ole midagi. Ja Joonatan ajab silmad suureks ja jääb üksisilmi tropi otsa vaatama. Teine aga mässib nööri pahema käe ümber, tõmbab pingule ja annab parema käega Joonatonile otsa, et niisuguse võmmi. Et hammas, kui pulk tooma kätenööri otsa rippuma, jääb seda rõõmu. Seda kisa, seda kära. Joonatan ajal ei ole, aga piiri lugemata lendavad hoobid, mehed ähklevad Johavad peksu, kuni Ruby Joonatalile appi astub ja mehed lahutab. Messa Veli Joonatan, Nivega ütleb Ruby. Seol joht kole valus. Egas siis Ammast ilma valuta maha, isa poeg lisab isa juurde, hammas nii iluste maania deme, nakkab Uhtma. Zopp Toomas aga käibe kõlgutab vaese Jonathani hammast käes, ise mürab, liigud, liigud, liigud, liigud, kordab Ruby, Eli Kõlli, silitab Piiter pool tuubi, kilkab Toomas pulduupi, kordab Ruby pooldupi, silitab tiiter. No annas pääle, lisab Joonatan juurde, aga keelon pudi täitsa buti kipub ikka suust välja. Seda rõõmu, sedagi saa, seda kära. Ja mehed lähevad laua juurde liiku jooma. Teine katkend on sellest samast mälestuste raamatust ja see jutustab kaarnakivist mille Errstennale olevat jutustanud vanaema. Mina armastasin kangesti muinasjutte mis kuulsin seda elasin kohe läbi Mõisa puies tikkus vanade põliste puude all ja lugemata paksudes põõsastes ja võsastikudes oli kujutluse võimul kõik võimalik. Sõber Jankel unistas Jeruusalemmast ja kuldsest templist. Mina aga kõige enam kaarnakivist. Kellel see kivi käes oli, see teadis kõik, ütles aga, ja kõik sündis, ütles aga, ja võis kõike teha, nõiduda kõnet pidada, nii et terve kõrtsitäis rahvast naeris. Oli targem, kui kõik teised, tundis linnukeelt, mõistis teise mõtteid. Jankel, kassa tost kaarnakivist, tead ka midagi ei tea. Mina pean nüüd sulle kaarnakivist kõne, pea kaarnakivi leitakse vahel kaarna pesast. Kes jutluse ajal kaarna pesa juurde ronib, võib leida mistarvis. Küll mina ütlen, mina pean ju kõnet ja kui kõnet peetakse, ei tohi vahele kõnelda. Karna on must, vahel aga ka valge. Kui ta valge on, siis on ta kaarnakiviga valgeks ristitud. Siin pargis kaarnakivi ei ole. Kui mina ka suureks saan, siis ma lähen kaarnakivi otsima, mina käin kõik pesad läbi ja kui ma kõik pesad läbi olen käinud, siis leian ma säält, kus taevas ja maa kokku lähevad, kõrge kõrge puu otsast, valge kaarnapesa võtan ja, või on sealsamas puu otsas kiviga silmi ja näen siis kohe, mis seal taevas on ja mis seal tehakse. Siis mina tulen puu otsast maha ja lähen kodu poole. Siis tuleb mulle orav vasta. Mina näen kohe, tema on ära nõiutud kuningapoeg, mina ütlen. Sina oled ju ära nõiutud kuningapoeg, taevaisa saadab sulle palju territ. Siis käib kõva kärgatust ja oravat ei olegi enam. Aga on suur linn ja kuningapoeg sõidab oma pruudiga mulle vasta, ise istub suures tõllas ja tänab mind päästmise eest ja kutsub mind oma lossi. Mina jätan jumalaga ja ütlen, sõber Jankel jäi kodu ootama, tema tahab ka kaarnakivi näha. Siis mina tulen jälle edasi. Seal tuleb pika halli habemega väike Vanamis vastaja kaebab suure häälega. Vanaema jäi pimedaks ja ükski rohi ei avita. Mina ütlen küll, mina, Aavik Ta on, lähme aga sinu vanaema juurde. See on maa sisse sünnib kohe suur auk meie kargamist sisse ja pühendame kulla ja hõbeda sees. Talul on kuld ja hõbeseinad, aknad kallist kivist. Mina muudkui hõõrun kaarnakiviga vanaema silmi ja rõõm on suur. Vanaema, näed halli habemega mees paluma. Anna kivi mulle, ma annan kõikuma varanduse sulle. Mina jätan jumalaga ja ütlen minul ise, pime vanaema kodus pean ruttu minema terveks tegema. Ja jälle lähen mina kodu poole. Seal tuleb mulle suur pime mets, vasta metsa, sees on linn, mina astun väratist sisse, kõik nutavad, mina küsin. Mis te siin, nad ikka nii väga tilguvad, vastavad, kõik suur lendav madu sööb iga päev kolm inimest ära ja nii on järg varsti ka meie käes. Mina ütlen küll, mina temast jagu saan, nemad vastavad, sina oled ikka häälaps küll, kui saad mina või on sealsamas kätt kaarnakiviga kahmanssis suurel pedaja ladvast kinni ja löön lendavalmaalsel samas ühe ainsa matsuga pähe puruks. Linnarahvale meelia ütlevad jäänu ikka meie kuningale pojaks, meie anname kõik oma õunad ja ploomid sulle, pähkleid saad ka ja ka siia. Mina aga jätan jumalaga ja lähen jälle edasi. Ja tilluke linnuke tuleb vasta ja laulab omagi kassid, sirgukene külves, kosta saab, mis ta sööb, kas ta nälga kooles, tema loodab looja pääle, kargab seal ossa pääl, tõstab oma hääle. Siis laulan mina talle vasta koguni uut laulu, mida vanaemagi ei oska. Ja mis nii ilus on, et linnuke nägin, nutt maha kab. Kui mina kõnet pidasin, oli kõik maailm nõidust täis. Heina lõhn, magus, lendab niidu päält. Metsas kummin, austus, lindude laul. Põllul tõuseb õietolm, kiirtes vaibunud malm, tasane sumin kasel niinepuul. Sõnad kõnnivad, jumala teed. Väsis kuulates minu meel. Muinasjutt üksi veel jäi haldjast tasa, tuleb niidu poolt. Kaarnakivi kannata, sammaldunud käes, surub kivimus. Koolid käidud teiste seas ka Treffneri gümnaasiumis ja Riia polütehnikumis. Iseseisvat elugi alustatud ametnikuna, ajakirjanikuna Galilei suuburgi loodud Linda juures. Kõik pehmed suvetuuled mängivad vett, suudleb valgus üheks taevaga. Kõiki väljad endamisi tolmavad. Kõik sõnad raugesid su huultele. Kõik kadus, meil jäi üksi südame üks helin, üks nii mull, kui sinul ja pehmed suvetuuled mängivad. Ning meie õnnelilled õitsevad. Nippe Me on valge öö hämaram tunnid. Nii pehme ja sügavda meel. Üks ööbik on siin ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl kellel sõnu siin leiaks veel keel. Kus on su kallas ja kauguse rand? Ei, miks sa ei leia veel und? Pool valgust, poolvarju, südame tee, pool rõõmu, pool muret, nii heliseb, see on üürike, õnnestav tund. Kepp kätte ja rända öö valge on õnn. Veel kuskil on otsata. Kõik kordub. Ons kordaja isegi uus? See küsimus helises mõnegi suus. Las mõtetest vabaneb. Las olla kõik kallas ja kauguse rand veel 1000 don paitavat kätte. Käi tasa ja laula nii üksinda teel, et vabaneks kõigest kord kütke, nende meel. 1000 on aitavadke. Käi tasa ja laula ja unusta kõik. Las magada udu ja ilm. Üks ööbik on siin ja teine on seal. Ja kolmas on enese südame hääl. Ülesse tolmuse tänava suruvast kitsusest sinna, kus puhas on õhk sinna kus inime vabalt saab hingata Ta vabalt, mis üksinda kõrgel võib võrsuda, kõrgelgus puhas on õhk puhas, on vabadusvaimustus, armastus, avar seal südamepiir tarkuses langed seal kõikide rinnale, kes siin on juhtinud otsijaid ülesse, avargus, südamepiir, puhas. Seal tunned, mis peidetud elusse leiad, et ilus on maa. Leiad, et magus on elada valguses, päevalist leibanimaitseda eneses tunda, et ilus on maa tuimuse, tänava suruvast kitsusest igatsus, kanna sameid, vabadus stiibuse, tuliseid kasvata, vaimustus kõiki minekuks ühenda armastus juhisaneid. Ernst Enno esikkogu uued luuletused ilmus 1909. aastal. Hallid laulud ja mälestusteraamat minu sõbrad ilmusid 1910. aastal. 1920. aastal ilmusid kogud valge öö ja kadunud kodu. Tööajakirjaniku ametniku koolinõunikuna võttis palju aega ja energiat. Ta ütleb. Ma tulen, hilja, viimine teiste seltsis. Ei jõudnud varem laulu, Vainule. Ei looda pärga ega lill ehteks. Jäin ikka hiljaks iga võidule. Ma laulan üksi laulu muinasjutust, kus valgus maeti mulda võrsuma. Ja sellest hing sai inimese rinda. Ja igatsus, kui tuli tungija. Ses tules, nägin jumaluse randa. Kesköösel sinna lendas minunud. Ma tulen, hilja viimine teiste seltsis. Ma unistaja nagu muinasjutt. Ernst Enno olevat loonud oma laulud. Kõndides üksinda mererannal. Kesküksildust päid Kessegi eri. Ja helises mets ja helises, meel. Ei tunnetel olnud piiri. On hääl nii, õppida linnukeelt. Ja mõista kasvu ja kaske. Linn lindude keskel inime teelt. Ei ole see mitte raske. Meil kokku on lugu üks ja viis. Kudume valgussärki. Kõik sisuliselt on paradiis all välisuste märki. See vaiksete valgus ja õnne tee. Ei, endal ei ole piire. Laul südames helise helise on kõigil pool ilmas. Kiire. 1934. aasta seitsmenda märtsi hommikul kell kaheksa. Viis kopsupõletik Stenno igavesse rahu ringi. Matke mind päikesepaistelisele kohale olnud luuletaja soov. Paar nädalat enne seda dikteeris ta luuletuse. Ju valgete vaske raskelt puistanud vahtra oksilt tuul. Nõnda kinni kurba sõna sõlmindiga huul. Pilv avanud põue, nõrgunud alla valget unustust ning katnud kinni kaduvust, raugenud armastust. Vaikne valge rada saansest saatjaks kaugele, kus härmatis, eks muutub iga pisar laugel. Mul on, kui oleksin ma ära käinud oma valge tee. Ning ära joonud oma elukibedust vee ju nägemata, lõhnab nüüd mu hinge siis. Ja sai, sest minu elu rände kõige õilsam viis. Ernst Enno matusepäeval. Oli Haapsalu olnud täis imelist valgust. Värske lumi, päike härmatis. Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber. Ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb alles eespäev pole öö ei ole. Silm nagu seletaks, kui kuskil mäenõlval sa üksi seisataks. Ja ümber nagu tuuled suu üle jututoaks ei mõista siiski, kõigest sa nagu aru saaks. Ei mõista, vaatad üles ja vaatad tagasi. Ja uhkadendamisi ja uhked jällegi nii vaikseks, kõik on jäänud su ümber ja su sees. Mis oli, see on läinud. Mis tuleb alles ees. Koduimelisem. Kava aken põhja poole lase tuppa tulla, öö, sügav valgemeelne, vaikne kodu, imelisem, vaatavari koduvari mustav kulla põhja pääl. Kaevurrak ja metsaladvad põuapilved siin ja sääl. Vaata sügavuse siidis kõige üle keskööbaar, see on kodu. See on kodusoode taga oma saar. Soode taga sammal, pehme jalad, kitsas teesine tegi hingesilla. Muinasjutt jõi ära veeava aken põhja poole. Lase tuppa tulla öö. Seal on kuskil teiste keskel vanemate kaunim. Seal kaugel keset sinendavad silmaringi on kuskil metsa taga kadunud kodukoht. On lauljamäng ja haige linna lase roht, kes saatusega õnne pärast tahtistingi kes iial Mulla rinnalt lahkus, tabas oht ta päris ilmast ainult paari tolmunud kingi. Ei tehtud tegu, muuda enam tarkus, mingi on kuskil metsa taga kadunud kodukoht Kuu kadunud kodu, lapsepõlvelaulja mäng, Oozini sügav õhk ja tervis, töö ja higi. Ja puhkamiseks öösel kaera, põhust, säng. Kõik jätaksid kõik muud ei enam võtaks ligi. Kui kõige põhjast selgunud kogemuste ring? Ei nõnda lõpuks armastama, õppis hinge. Ta tuli ja vaatas mu silmi. Nii rasked on tunnetest, keed. Ta tuli ja vaatas mu silmi. Ja läks siis oma teed. Ma läksin ja otsisin jälgi. Ei otside surutata, sa läksin ja otsisin jälgi. Öö õue jõudsin ma. Ö. Ütle, kas nägid mu südant ehk sinagi sõnumid said. Ütle, kas nägid mu südant. Kandis ahelaid, seisis ja vaatas mu silmi, ööd hoidsivad tunnetest, keed öös seisis ja vaatas mu silmi. Ma läksin oma teed. Ma läksin ja otsisin jälle. Ei otsides rutata, saab. Ma läksin ja otsisin jälle, sain päeva õuemaapäev, ütle, kas nägid mu südant ehk sinagi sõnumit, said. Päev, ütle, kas nägid mu südant. Päev kandis ahelaid. Päev seisis ja vaatas mu silmi. Nii rasked on tunnetest keed. Päev seisis ja vaatas mu silmi. Ma läksin oma teed. Ma läksin ja vaatasin silmi. Siis iseenesele. Ja leidsin et väljet kõik viisid. Mu oma hinges. Mina. Igavesti vuliseva oja olen ma igavesti igatsev laulja rändaja kus on minu tunde vaiksed allikad, kuhu Merde kustuma mõtted sõuavad. Ühes mure jutu loob kurba südamepimedus, on kuningaks pandud kõigele teises rõõm, nii läiklevat sära, hinge koob valgus valgusvabadus kuldset, ühes toob. Rõõmu mure vuliseb oja, olen ma kahest kokku igatsev laulja rändaja. Ernst Enno loomingut kuulasime Iivi Lepiku valikus ja esituses. Saate muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri.