Eesti riik on saanud 20 aastat vanaks, seda peeti juba juubeli. Ja tähistati suurejooneliselt. Ringhäälingu areng tegi kolmekümnendatel aastatel eestlasest raadiokuulaja rahva. Korraga rääkis muu maailm su koduses toanurgas ja eestistki viisid raadiolained sõnumi Euroopasse või vähemalt lähemate naabrite. 1920.-te aastate lõpul oli ajaloolise Hannes Walteri sõnul eelmises saates Eesti rahval olnud usku oma riigi tuleviku. Kas seda jätkus ka? Üle 30.-te künnise. Kui nüüd jah, vahetult rääkida 30.-te algusest, siis siis 29. aasta ei olnud Eestis veel Alba aasta aga teatavasti börsikrahh New Yorgis sügisel oktoobris 29 vallandas ja ülemaailmse majanduskriisi ja 30. aastal oli seda tunda juba ka Eestis. 31 32 Talv oli üks raskemaid nagu rääkida tööpuudusest ja väga suur hoop tabas ju Eesti põllumeest, kes möödunud kümnendi lõpuks oli saanud jalad alla ja nüüd toiduainete hinnad maailmaturul sõna otseses mõttes varisesid kokku. See hirmus aeg, kui kohvi köeti vedurikatlas ja võist tehti vankrimääret, sest polnud kuskile panna. Ja Eesti põllumehel oli see muidugi väga-väga ränk hoop. Ja küllap siis vast ka nii mõnelgi see usk ja lootus tuleviku lõi kõikuma. Pessimismi on tunda ka selleaegses, ütleme ilukirjanduses. Ja selliseks valdavaks loosungiks või jooneks sai püksirihma pingutama domine kokku hoidmine igal alal. Ka ütleme riigi tasandil liideti ministeeriume, et oleks mingisugust kokkuhoidu. Nii et 30.-te esimene pool oli Eestis, siiski võib öelda õige raske aeg. Kõrgpunktis siis võikilo maksis üle kolme krooni. Aga 1903 92.-ks aastaks ta vist langes midagi kolmele 10-le 40-le sendile. Olukord kujunes katastroofiliseks. Võiks Eesti oli ju selleks ajaks ikkagi täiesti juba maailma osa. No kas või seesama majanduskriis ei olnud põhjustatud mitte Eesti majandusest, vaid vaid ülemaailmsetest nähtustest ja majanduskriisiga kaasnevad? No ütleme siis ka võib-olla väärtushinnangud Ta kriis, mitte lihtsalt poliitiline, vaid kogu see usk, et esimene maailmasõda, mille numbrit ju siis veel ei teadnud, et see esimene on. Et see jääb viimaseks sõjaks ja et see 20.-te aastate kuldsed kahekümnendad, majanduslik kasv ja tõus, et see jääbki nüüd püsima. Kõik need illusioonid varisesid kokku ja kolmekümnendatel aastatel ju maailmas juba süttis siin-seal ka sõjatulekahjusid, tähendab kõigepealt siis jaapania Hiina vaheline konflikt, nagu seda nimetati, aga tegelikult sõda mida peeti ilma välja kuulutamata ja, ja igasugused väljaastumised ja rahutused juba ka Euroopas. No teatavasti Viinis toimusid täiesti tänavalahingud Balkanil oli suuri rahutusi, nii et see usk ühelt poolt siis maailma majandusse ja poolt rahvasteliitu, mis kõik probleemid lahendab ja rahu tagab, see lõi kõikuma ja Eestis ka kui selleaegset ajakirjandust vaadata, juhtkirju hakati otsima nagu uusi teid või uusi uusi viise, kuidas riiklust tagada. Rahvasteliidu võimetus ohjeldada agressorit Tõi üha tugevamini väitluse objektiks Eesti täieliku neutraliteedi tagasitõmbumise kõikidest rahvusvahelistest kohustustest, mis võiks meid meie tahte vastaselt, et vedada siis konfliktidesse. Nii et algas nagu uus otsimiste aeg, mingil määral võib seda 20.-te alguse poolega võrrelda. 1933. aastal tuli Saksamaal võimule Hitler oma natsionaalsotsialistliku parteiga. Kas selle lainetused ulatusid Eestini või Eestis toimuv oli kodustest oludest lähtuv? No, ja nüüd, kui me tuleme, siis minu arusaamise järgi vabadussõjalaste rahvaliikumise ehk ehk vapside juurde siis on tegemist niisuguse nähtusega, mis oma majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel kindlasti oli analoogiline samasugustele, liikumistele Saksamaal või mujal Euroopas. Aga ilmne liialdus ja sihilik, kus on kujutada muidugi vabadussõjalaste rahvaliikumist mingi natsionaalsotsialistliku parte tei. Agentuurina või, või välisorganisatsioonina? Tegemist oli ikkagi meestega, kellest noh, kui mitte pooled, siis vähemalt kolmandik oli relv käes, ka Landeswehri sõjas saksluse vastu võidelnud ja kindlasti ei olnud tegemist meestega, kes oleks tahtnud eesti riiki sakslastega Te mängida või midagi sellist üldse Eesti ütleme siis paremäärmuslikud liikumised, nendest kõige tugevam vabadussõjalaste liikumine ei viidanud või ei, ei meelsasti ei, ei rääkinud nagu saksa eeskujudest. Kui üldse räägiti või võeti malli kuskilt, siis oli see Itaalia ja Mussolini juhitud liikumine ja mitte sellepärast, et oleks nii kangesti ideoloogiliselt passinud see see õpetus vaid tegemist oli liikumisega, mis poliitilise võimule saamise järel tegi ära uskumatult suure töö Itaalia mille raudtee töötasid umbes samamoodi nagu venemaal kodusõja ajal enne Mussolini, kus valitses ka taalne tööpuudus ja sisepoliitiline anarhia sai suhteliselt lühikese ajaga selliseks stabiilseks ja ja noh, teatud mõttes ka jõukaks ühiskonnaks ja kui väljastpoolt seda vaadata, siis see mõju oli suur, mis oli selle hind ja sellega seoses ka repressioonid toimusid ju edasi seda väljastpoolt vaadates tihti. Nii et selles mõttes nagu Itaaliale viidati mitmetes meiegi äärmusparempoolsetes ajalehtedes ja ajakirjades kui sellisele positiivsele eesmärgile, mida võib siis saavutada, kui see omavahel kraaklema 11 poriga loopiv erakonna meeste klik kõrvaldada. Mis oli Eestis loonud soodsa pinnase, mis põhjused üldloonud soodsa pinnase vabadussõjalaste liikumiseni? No kui lähme nüüd puhtalt poliitika juurde, siis see oli kindlasti väga ulatuslik pettumine Riigikogus riigikogus kui 100. inimeses, kes põhiseadusetähe järgi esindasid siis rahvast. Aga kelle suurelt osalt võiks siis ka öelda mõtlematu ja osalt vastu vastutustundetu takerdumine sellistesse intriigidesse pisiasjadesse, üksteise isegi solvav ründamine ajakirjanduse veergudel lõi rahvale sellise mulje, et nad ei tegele mitte rahva asjaajamisega, vaid ajavad igaüks oma asja. Ja vabadussõjalaste rahvaliikumine, mille juhtkonnas olid senimaani poliitikast kõrval seisnud inimesed mõjus sellise väga värskendava ja uue jõuna. Kõik need omavahelised kraaklemised, millega riigikogu riigikogus esindatud erakonnad olid suutnud oma maine hävitada, see kõik ei puudutanud vabadussõjalasi. Nii et vabadussõjalased tulid loosungiga Toompea puhtaks ja mõtlesid sel ajal just siis niisuguste, nagu nad ise ütlesid, korrunud veerunud erakondade ära pühkimist ja tõelise rahvavõimu loomist. Muidugi, kõikides sellistes loosungitest on ka parasjagu populismi ja demagoogiat, aga antud situatsioonis oli see igatahes selle rahvahulkadele usutav. Mida näitavad ka rahvahääletuste tulemused. Vabadussõjalaste põhiseaduseelnõu 1933. aasta rahvahääletusel võitis suuresti kaks riigikogu erakondade poolt rahvahääletusele pandud, et põhiseaduse muutmise eelnõu kukkusid kolinal läbi. Nii et oli ikkagi selgelt näha, et senise mudeli järgi ja ennast mingil määral kompromiteerinud erakondade juhtimisel Eesti rahvas enam edasi minna ei tahtnud. Eesti rahvas otsis sisepoliitikas midagi uut. Kõigepealt peab ütlema, et vabadussõjalaste rahvaliikumine oma algses kujus tekkis juba kohe peale vabadussõda, kui 1920. aastal loodi demobiliseeritud sõjaväelaste liit. Ja see oli selline ka ühinud, kuhu kuulus kümneid tuhandeid liikmeid ja eeskätt oli see ühing, mis demobiliseeritud sõjameeste huvisid kaitses. Aga kui maareform oli läbi viidud ja need huvid olid noh, nii-öelda enamuses rahuldatud, siis demobiliseeritud sõjaväelaste liit lagunes. Ja selle baasil siis loodi alguses Tallinnas 1926. aastal ja siis juba kolm aastat hiljem 1929 üle riiklikuna. Eesti vabadussõjalaste keskliit algselt ja selle liidu programm esialgu poliitilises mõttes oli toetada neid poliitilisi jõude, kes tahavad Eesti põhiseadust reformida, mitte ise asuda seda tegema, vaid toetada neid erakondi, kes on valmis reformima ja eeskätt siis keskvõimu tugevdamise suunas ja parlamendi osa kahandamise suunas ka üks niisugune väga tähtis moment, sel ajal oli nõue kaotada maakondlik volikogud kui selline, noh, kuidas öelda vabadussõjalaste kõnepruugis siis erakonna meeste nii-ütelda, kohapealse tasandil ülalpidamise viis või vahend ja alles 30.-te aastate ütleme siis 32 lõplikult. Vabadussõjalaste liikumine pettus erakondades ühelt poolt teiselt poolt oli kogunud nii palju jõudu, vabadussõjalaste liidu liikmeskond oli üle 40000 see on kaks korda rohkem kui kõigis Eesti teistes erakondades kokku. Ja ühelt poolt pettumine teiselt poolt oma jõu tunnetamine viis siis vabadussõjalased selleni, et nad ise töötasid välja uue põhiseaduse eelnõu ja ise läksid selle eelnõu eest lahingusse ja loobusid koostööst vanade erakondadega. Järgnes, võiks öelda võimuvõitlus, 33. aastal, 34. aasta alguses oldi siiski juba nii kaugel, et Ühelt poolt vasakerakondade sellised võimlemisrühmad ja sotsiaaldemokraatliku partei noorsooorganisatsioon ja nii edasi ja teiselt poolt siis vabadussõjalaste liidu korrapidajate rühmad segaseid vastastikku üksteise kõnekoosolekuid loopisid, paukherneid, vilistasid, rebisid maha vastase erakonna tutvusi ja jaa, jaa. Takistasid nende poliitilist propagandat. Mõnel pool läks ka sõna otseses mõttes löömaks murtiga mõned ninad ja käeluud. Nii et olukord tähendab, ei olnud nii dramaatiline, võib-olla, aga ta hakkas liikuma umbes selles suunas, mis oli ka enne natside võimuletulekut Saksamaal. Väga huvitav Viiding oli ka tol ajal Tartus oli saksa teatri ruumes, ratast oli puupüsti täis ja väljas oli võib-olla rohkem rahvast kui sisse. Siis kohe kui avasime ruumi, oli kohal meie, meie valvurid Tallinnast otsimegi ühe rühma kaasa, et seal tugev oleks, sest lapsed olid ähvardanud segi lüüa meie koosoleku ja nii, et iga pingiotsa peal peaaegu oli üks mees vormis. Me kandsime vormi. Ja siis nii kui saal avati, olid juba meie mehed oma kohad sisse võtnud ja nii siis ikka mõned vapside mehed olid seal kahekonnad, hakkasid seal natuke häält tegema, siis võeti need käe alt kinni, vidi välja ja ja mõned poksijad proovisid ka oma ilma nahk kenasti rusikate tugevust. Ja siis jäi üsna vaikseks, varsti. Aga mina rakendasin niisugust lihtsat meetodit. Ma rääkima, siis ütlesin, et nüüd hüüame kooris maha Vassis ja andsin märku maha, siis nüüd hoiame teist korda kooris Veldugevne hüüame, nii et nende staap siin Tartus ütlesin, kus tänavasse asus Need staabis kuulevad ja lõdisevad maa asi, ütleme kaks korda iste, aga nüüd anname nii tugev viie, et ka silgud jal ärgata. Tallinnas kuulevad seda ja siis nüüd kolm korda ja siis möirgas. Selts huvitavad välja, meil oli üks koosolek, oli, oli kanepis. Ja enne meid, kellele üks võru advokaat Naljalehed korjasid varblasi tänavad. Olukord hakkas tasapisi väljuma põhiseaduslikku võimu kontrolli alt. Ja see on üks selline aspekt mida need, kes leiavad, et vabadussõjalaste liikumise likvideerimine või keelamine jõuvõtetega oli ülekohtune teinekord nagu ei mäleta või ei taha mäletada. Olukord riigis hakkas olema siiski plahvatusohtlik. Teiselt poolt oli ilmselge, et riigivanema valimised, esimesed riigivanema valimised, mis 34. aasta kevadel pidid toimuma. Need vabadussõjalaste liit võidab, selles ei olnud kahtlust. Vabadussõjalaste kandidaat kindral Andres Larka kogus rohkem toetusallkirju kui kolm ülejäänud kandidaati kokku. Ja need ülejäänud kolm olid. Konstantin Päts, Johan Laidoneri, August Rei. Sellises olukorras Vabadussõjalaste endi põhiseaduse alusel riigivanema kohuseid täitev peaminister Konstantin Päts kasutas neid laiu võimupiire, mida see uus põhiseadus andis ja likvideeris 12. märtsil 1934 siis vabadussõjalaste rahvaliikumise ja kehtestas kaitseseisukorra. Need, kes leiavad, et see samm oli poliitiliselt väär ja ja põhjendamatu dub, nimetavad seda riigipöördeks. Need, kes leiavad, et see samm oli just mitte viimasel hetkel võib olla, aga ka mitte liiga vara astutud samm leiavad, et see oli demokraatia jänesekaitse vältimatu tegu. Kui meie 12. märtsil koos ülemjuhatajaga olime sunnitud otsus tegema, et riigi päästmiseks on tarvis kindlat korda maksma panna siis ei käinud meie seda mittearvamisega. Et tarvis oleks riigikorda käibel alusele seada, kui seda rahvas riigi loomise juures oli õigeks tunnistanud, vaid meie nägime, et seekord oli häda uus lipp, põhimõtted, demokraatliku riigivalitsemise põhimõtted olivad käest libisemas. Suur korralagedus oli riigi ja rahva üle tulemas. Mina ütlesin juba siis rahvas kogu ees, et meie rahvas on nagu haigevoodis, keda tuleb ravida, kelle juurest tuleb kannatlikult oodata, seni kui palavikuhood möödas on, kui ta võib jälle vabalt omal jalul kõndida. Kannatust on nõudnudki meie rahva käest. Kannatus ja. Kindlat tahtmist ja püsivust on nende aastate jooksul pidanud valitsuse olema. Kindral Laidoner kutsuti uuesti ülemjuhatajaks seoses kaitseseisukorra kehtestamisega ja ühelt poolt oli see muidugi poliitiline kompromiss, sest Laidoner oli sel ajal poliitikas. Aga teiselt poolt, kes olid vabadussõjalased vabadussõjalast liikumises, oli tuhatkond vabadusristi. Kavaleri olid vabadussõjaaegset kõige auväärsemat väejuhid ja kangelased. Ja ükskõik missugune kindral peale Laidoneri tõenäoliselt ei oleks saanud anda käsku selle liikumise likvideerimiseks ja liikumise liidrite, kuigi väga lühiajaliseks arreteerimiseks. Kas 12. märtsi 1934. aasta sündmustega oli vabadussõjalaste liikumine tasalülitatud ja kõik rahunes või jäise pinna all hõõguma? Ma arvan, et ei ja, ja ühest küljest. Konstantin Päts Tugevdas oluliselt keskvõimu ehk teiste sõnadega tegi seda, mida vabadussõjalased tahtsidki teha. Ja see osa vabadussõjalastest, kellele nagu isikud ei olnud võib-olla kõige tähtsamad, vaid vaid idee või liikumise suund. Eesmärgid enamus vabadussõjalastest tegelikult nii-öelda leppis režiimiga. No väga hästi on sellest rääkinud Elmar Tambek oma mälestustes. Tõus ja mõõn vist on see vä? Kus tema ju ka vana vapsina valiti riigivanema hiljem presidendi kantseleiülemaks ja ta siis käis Konstantin Pätsi juures ja nii-öelda tunnistas üles. Ja ma mõtlesin, et see on loomulikult ammu teada, et ta oli, vaata, mis siis, mis tähtsust sellel on. Nii et suur osa vabadussõjalasi integreeruks sellesse uude situatsiooni ja mida aeg edasi, seda selgemini nad nägid, et see oli ta siis riigipööre või mistahes ei olnud suunatud mitte Eesti riikluse nõrgestamisele või hävitamisele või, või, või vabadussõja ideede reetmisele, vaid tegelikult viis neid samu ideid ellu. Samal ajal jäi alles üks rühm. Ma ei taha jälle kasutada sõnafanaatikuid, kuna see kõlab halvasti. Aga ütleme siis üks rühm vabadussõjalaste liidreid ja veendunud selle ideoloogia pooldajaid, kes ei leppinud olukorraga ja kes jätkasid siis rohkem või vähem illegaalselt põrandaalust tegevust. Nende hulgas oli ka Jalmar Mäe muide ühe niisuguse keskse kujuna. Ja tõepoolest 1935. aasta detsembris, siis kui pidi tulema Isamaaliidu kongress Estonia teatrisaalis planeeriti selline, seda võiks siis nimetada, kui nüüd riigipöördeks, aga aga ütleme, niisugune väljaastumine, mille sihiks oli siis kongressi saal sisse piirata, seal oli esindatud kogu poliitiline juhtkond, kaitseväe või sõjaväe ülemjuhataja ja, ja riigivanem, vabariigi valitsuse liikmed ja nii edasi. Ja neid nii-öelda pantvangi võttes sundida siis riigivanemat nimetama uus valitsus, mis oleks siis Vabadussõjalaste vabadussõjalaste vastuvõetav, ütleme siis nii, selle liikmeteks ei olnud planeeritud ainult vabadussõjalasi ja oli ka planeeritud inimesi. Nagu hiljem selgus, vist tagaselja asest, näiteks Kaarel Robert Pusta diplomaat oli planeeritud välisministriks, aga Busta väidetavasti ei teadnud sellest ise midagi. No nii või teisiti see vandenõu ei õnnestunud, nõndanimetatud kadaka, tee mass ja selle väljaastumise staap või liidrid. Ööl vastu seitsmendal, kaheksandal detsembril tähendab, siis arreteeriti ja, ja siis juba läks asi karmimaks. Ütles, et kapten sõjaväestaapi ta säält helistaski mulle, Laidoner seal pagari tänavale pagari tänavale, Pagarid, NSV ministeeriumil fiktuurivas läksite sinna, siis läksin sinna ja seal siis öeldi mulle, et vot tuleb sõita sinna ja nüüd mõtle ise, keda sa ja kui palju sul tarvis on. Mitme mehega te läksite Kadaka teele, oi, mul oligi palju, mis esiteks mul oli oma ratsareserv kaasas. Saad sa reservis, oli 180 inimest. Politsei ratsareserv valitsevad selle sarja. Siis peale seda nii, politseikool oli minuga kaasas, palju seal mehi oli, seal oli siis 44 80 80 meest. Seal oli kõrgem klass alampluss, kaks klassi oli maas. No siis oli mul jaoskondades näidata ja siis mul oli seal on, ma arvan, umbes üks paari-kolmesaja inimesi, teie olite operatsiooni juht ja maalin operatsiooni, eks politseikool tuli viia ju autodega välja. Meie autodega kõik Tallinnas, kõik takso, autod saivad mobiliseeritud, meil ei olnud nii paljatusi olemas. Kas see tuli ootamatult, see? Haaran täiesti ootamatult täiesti ootama. Kas te ise ka läksite sisse või saatsite mõned mehed, mina olin esimene, ma pidin juhtima seda, kuidas ma selja taganurgas kopputasite ukse peale või. Ei tekkinud midagi lahti, poisid seal oli klaasokste teate, alumine pool oli puust, aga muidu oli see kõik klaasist ja siis poisid rõivad seda siis uks käis kahe poole ja siis tuli alles seal toast välja klaasi katki. Muidugi see kõik see värk käis kati, mis pilt seal oli siis, kui ta ukse lahti tegi, keda te nägite seal või mis ta seal siis seisid, kõik seal suured saksa vabadussõjalased seisid seal kõik ja keegi seal, kes oli see Nüganen tuli, siis nad muidugi tundsid. Riigikogu oli nõndanimetatud vaikiva solekus, tähendab, riigikogul ei olnud enam mingisugust funktsiooni, ta tegevus oli peatatud ja suurelt osalt juhtis riiki riigivanem Konstantin Päts dekreedi alusel või siis andis seadusi, dekreedi korras. Ja no ütleme siis kitsam seltskond, kes olid riigivanema usaldusalused. Ma siiski julgen öelda, erinevalt kõikidest teistest Euroopa riikidest, mis olid läinud parlamentarismi teelt sellisele autoritaarsele teele. Eesti oli ainus, mis alustas ilma revolutsioonita ilma sõjalise lüüa saamiseta ilma mingi välise surveta ise tagasiteed parlamentaarses demokraatiasse. 1936. aastal korraldati rahvaküsitlus uue põhiseaduse väljatöötamise ja selleks rahvuskogu kokkukutsumise asjus. Rahva enamus pooldas seda ja 37. aastal kutsuti siis kokku, võiks öelda uus, asutav kogu rahvuskogu kahekojaline, mille ainsaks ülesandeks oli uue nüüd juba siis kolmanda Eesti vabariigi põhiseaduse väljatöötamine. Ja see saigi 37. aastal teoks ja uus põhiseadus jõustus 38. aastal. Ja kuigi selles põhiseaduses oli antud presidendile väga suur võim, aga muide mitte suurem kui näiteks praegu on Soome presidendil või prantsuse presidendil rääkimata Ameerika Ühendriikide presidendist. Ja kuigi rahvaesindus oli kahekojaline, riigikogu koosnes siis riiginõukogust kuhu osa liikmeid nimetas riigivanem, osa kuulus oma ametikoha järgi, nagu näiteks ülikoolide rektorid, peapiiskopid ja osa valiti kodade poolt, see on siis kutseühingute poolt kalanduskoda, Kaubandus-Tööstuskoda, kodumajanduskoda ja nii edasi siiski seadusandliku tegevuse mõttes valdav või tähendab siis tähtsam osa oli riigivolikogul, mis valiti otse rahva poolt. Ja võrreldes vabadussõjalaste 33. aasta põhiseadusega oli riigipea võim siiski kärbi tuntud ja Parlamendi osa jälle kasvanud. Nii et teise maailmasõja eelõhtul Euroopas vähemalt oli Eesti ainuke riik, mis oli üle saanud sellest majanduskriisist põhjustatud poliitilisest kriisist ja alustanud tagasiteed normaalsesse põhiseaduslikku demokraatlikku riigikorda. Asudes riigivolikogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti vabariigi ja oma südametunnistuse ning pühalikult tõotanud ustavaks jääda Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti vabariigi ja eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Palun härrasid tõotust oma nimega lehtedel kinnitada. Kas me võime öelda, et sel ajal algas rahvusterviku kujundamine, oli see müüt, vöölise tegelikkus? No rahvusterviku kujundamine muidugi algas, kuna Kloodiga propagandaministeerium terve rida aktsioone, millele anti rahvust ühendav rahvustervikut kujundav funktsioon, nimede eestistamine, aktsioon, Eesti kodule, Eesti lipp kodukaunistamise aktsioon. Neid kõiki võib nimetada kurikavalaks natsionalistlikud propagandaks, aga mitte eesti nimega eestlane, kui ta esindas Eestit näiteks kasvõi 36. aasta olümpiamängudel ei joonistunud esile eestlasena. See, et eesti talul, nii nagu ka Taanis see eeskuju võeti, nimelt Taanist on on, on vardas pidupäevadel Eesti lipp vaevadesse eestimaad, vaesemaks rumalamaks minetumaks tegi kodukaunistamise aktsioon, millega siis majanduslikult juba teatud tasemele jõudnud talunditest propageeriti lilleaedu ja oma koduümbruse kaunistamist. See on ka lihtsalt puht igapäevane elukvaliteedi parandamine. Nii et rääkides sellistest riigi poolt juhitud rahvuslikest aktsioonidest peab jällegi rõhutama seda, et sellel oli niisugune pehme või või võib-olla ka veidi taluvillane nisugune eesti maik juures. Ega see ei olnud laenatud nendest maadest, kus ainult marsity löödi trummi ja tõsteti kätt. See oli poolraskekaalu võitjate austamine. Rootsil. Mu kõrval lehvis Läti ja Eesti lipud. Juba teist korda on tõusult Melip täna olümpiastaadionil võidumasti välja ja neovõitude puhul. Alustati kõige kergemate kaalude austamisega, et lõpetada kõige raskema ka kõigi kaalude kaaluga Eesti ja Palusalu omaga. Nüüd ootame, et kolmandat korda tõuseb Eesti lipp võidumasti täna seekord kõige kõrgemasse peamasti. Olümpiatuli lõõmab. Rahvas seisab juba aeglasemalt, ootused püsti. Silmapilk on oodata, et staadioni tribüüni alt tulevadki, sammuvad. Mil moel Eestil õnnestus end veel maailmale tutvustada? Ma usun, et 36. aasta olümpia kindlasti ja palusalu ja aga, aga, aga, aga spordi kõrval ma arvan, et Eesti hakkas juba olema ka. Ma ei ole selles küsimuses nii suur spetsialist, aga kui vaadata näiteks niisuguste rahvusvaheliste messide kajastusi ja siis eesti tooted teatud kitsamates lõikudes hakkasid ikkagi ka olema juba maailmatasemel. No ma võib-olla nüüd mõni majandusajaloolane naerab mu üle, et ma niisuguseid ird fakte toon, aga, aga see on rohkem emotsionaalse poole pealt. No näiteks Tartu telefonivabrik võitis vähempakkumise Türgi pealinna Ankara telefoniside loomiseks või telefonisüsteemi paigaldamiseks. Lutheri vabrik oli maailmas esimese kahe hulgas Viini toolide tootjana ja eriti nende vineer põhjendatud Tatjana ja rahvusvahelise kartelli või kuidas öelda, siis nii-öelda monopolide sobimuse kaudu jagati maailm ära, ühel pool oli mingi firma, mida ma ei mäleta ja teisel pool oli siis nutta. Nii et eesti oma väiksele vaatamata leidis ka nii-öelda majanduses või toodete osas oma niši. Ja lõpuks ka Eesti kultuur hakkas olema üha rohkem tuntud maailmas kunstinäituste vahetamised siin selliste maadega, Belgia näiteks või see ei olnud enam ainult see Läänemere ruum, kus teati, et Eesti on olemas eesti, hakkas olema olemas ka juba Pariisis, Londonis ja mujal. Nii et võiks öelda, et see 38. aasta oli selline esimene kokku, mitte kõik lastehaigused olid läbi elatud kommunismioht ütleme siis parempoolsuse oht, üks tõsine majanduskriis, majanduses tehtud eksitused ja vead oli leitud mingi oma tee, nii et 38. aasta vabariigi aastapäev ja suured suvised pidustused, võidupüha pidustused ja, ja 38. aasta laulupidu. Need olid sellised, nagu võiks öelda, et üks põlvkond tõmbas mingisugusel määral oma elutööle joone alla. Laulab 1938. aasta üldlaulupeokoor. Oli saanud 20 aastaseks.