Aina kasvav inimpopulatsioon, tarbimine ja elatustaseme tõus. On teinud küsitavaks meie planeedi ökosüsteemide kandevõime ning kestlikkuse. Inimkond on hinnangute kohaselt viimase 50 aasta jooksul kulutanud rohkem loodusvarasid tootnud rohkem saasteaineid ja jäätmeid kui inimkonna ajaloos kokku. Üks laiemalt levinud tarbimise näitajaid on ökoloogiline jalajälg. See koosneb mitmest indikaatorist. Üksikisiku ökoloogiline jalajälg arvutatakse selle järgi, kui palju põllumajandus ja karjamaad metsa täis ehitatud maad, merd ja energia tootmiseks kasutatavat maad, tema tarbimise ja jäätmete ladustamise jaoks vaja on. Lisaks hinnatakse jalajälje arvutamisel inimeste toitumisharjumusi ja sõidukite kasutamist. Maaelanike keskmine ökoloogiline jalajälg on praegu 2,3 globaalset hektarit, mis ületab napilt tarbimise jätkusuutlikkuse. Piirnormi kestlikkusest rääkides on oluline ka biokandevõime, mis tähendab maakera võimet taastoota, inimese tarbitud ressursse ning taastuda inimeste tekitatud survest. Biokandevõime järgi arvutatakse, kui suur võib inimkonna ökoloogiline jalajälg olla, et see veel jätkusuutlik oleks ehk et taastootmismäär ei ületaks kulutuse määra. Kujundlikult võib võtta seda kui aasta eelarvet kus peokandevõime on sissetulekud ja ökoloogiline jalajälg väljaminekud. Kui väljaminekud ületavad sissetuleku, jääb eelarve kahjumisse. Seda päeva, mil meie ökoloogiline jalajälg aastas ületab aastase biokandevõime nimetatakse maa üle tarbimispäevaks või ökoloogilise võlapäevaks. Kui 1990. aastal oli see 11. oktoober siis sel aastal juba 29. juuli. See tähendab, et 29.-st juulist alates elame juba järgmise aasta ressursside kulul. Ei ole just väga jätkusuutlik elu.