Linnakeskkonna puhul on palju räägitud kütuste põlemisel ja naastrehvidest tekkivast õhusaastast kuid vähem on keskendutud palju salakavala malereostusele ehk mürale ning selle mõjust inimese tervisele. Müra ametlik definitsioon ütleb, et müra on inimtegevusest põhjustatud soovimatu või kahjulik. Heli on väga raske tõmmata piiri, millal muutub heli müraks, mis ühele võib olla nauditav heli on teisele tõsiselt häiriv. Müra üldiselt iseloomustatakse mürama negatiivsete omadustega. Müra on kas liiga vali, ebameeldiv või segav. Müra on juba väga kaua aega peetud elukvaliteeti ja heaolu mõjutavaks teguriks kuid järjest enam tunnistatakse ka selle kahjuliku mõju elanike tervisele. Suurimaks müra tekitajaks kaasaja elutempo juures on liiklus. Ehkki mürale on vaieldamatult kahjulik mõju, ei ole müraga võitlemine lihtne sest selle tekitamine kaasneb otseselt ühiskonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega. Kuidas siis mürale vastu astuda? Kõige efektiivsem viis müra vähendamiseks on selle allikaga tegelemine. Sõidude müra leevendamiseks kasutatakse müratõkkeid, piiratakse sõidukiirust, muudetakse sõiduteepinna tekstuuri ja piiratakse raskeveokeid. Samas rajatakse ummikute vähendamiseks aina suuremaid teid ning liiklussõlmi kuid lõpuks on lihtsalt ummikud suuremad ja autosid vähemaks ei. Jääautode arvu kasvuga kasvavad taas ka müra ja õhusaaste. Mõistlikuks lahenduseks oleks linnades autode arvu vähendamine ja asendamine. Need ühistranspordi ning jalgratastega keskkonnaaspektidest võidab jalgratas, autot igal juhul õhusaastet ei teki, müra samuti mitte. Lisaks on jalgrattasõit igati tervislikum, nii et linnas elav kontoriinimene jäta võimalusel oma mitmetonnine tossav ja naastrehvidega klõbisev liikuv maja koju ning liigu töö vahet jalgrattaga. Jah, ka talvel on see võimalik. Asi on tahtmises.