Rohesäuts. U. Tänane rohesäud tugineb Mart Meriste riklile liha söömise ökoloogika mis ilmus ajalehes sirp esimesel veebruaril 2019. aastal ning mis arutles selle üle, kuidas ja kas suunata oma lihatarbimist keskkonnaalastel kaalutlustel. Marta arutleb, et üsna kindel on see, et kui te tahate keskkonna heaks kindlasti midagi oma kodus ära teha, siis tasub alustada seda liha söömise vähendamisest ja rohelise energiapaketi valikust. Ta mõtiskleb, et looduskaitselisest aspektist vaadates võiks üldistatult eristada justkui kahte sorti liha. Halb liha ja hea liha. Keskkonna seisukohast halb liha on see, mille tootmiseks hammustatakse looduskooslustest juurde üha enam intensiivselt majandatavat ja kiirelt ekrateeruvad põllumajandusmaad mis võiks väiksema liha tarbimise korral olla mõni bioloogilist mitmekesisust. Säilitav maala. Halb liha on see, mille tootmisel piirdutakse loomade heaolu tagamisel vaid seaduses ettenähtud miinimumnõuetest kus loomade tapmine on seotud neile stressi tekitava transpordiga ja tapajärjekorras ootamisega. Halb liha on see, mida sööme lihtsalt kõhutäiteks, tundmata huvi, kelle või millega on tegemist või kuidas meie lauale jõudis. Eriti halb liha on see, mille me toidu ülejäägina lihtsalt ära viskame. Samal ajal on meie kliimavööndis olemas kui looduskaitseliselt hea liha. Hea liha on see, mis panustab meie liigirikkuse ja traditsiooniliste maastike hoidmisesse. Hea liha tuleb liigirikastelt, rohumaadelt ja poolooduslikelt liitudelt, kus kasvatatakse veiseid ja lambaid. Hea liha tuleb loomalt, kes ei ole võib-olla elanud kõrge vanuseni kuid kes on elanud heades tingimustes. Hea liha on see, mida väärtustame, nii et me teeme temast midagi maitsvat ja midagi, mille me ka tegelikult ära sööme. Elame maal, kus on võimalik süüa lihaga. Keskkonnasõbralikult on mõistlik võtta eesmärgiks süüa, vähem aga kvaliteetsemat liha, eelistades intensiivselt toodetud singile. Eesti pärandmaastike hooldamisest saadud liha.