Rohesäuts. U. Veel 100 aastat tagasi oli kolmandik Eesti pindalast ehk 1,8 miljonit hektarit kaetud niitudega nendega, mida me täna kutsume poollooduslikes kooslusteks või pärandkooslusteks. Viimaste tuhandete aastate saate jooksul on need kooslused olnud meie maastikest inimeste hooldada. Heinategu ja karjatamine on hoidnud alasid võsastumast ning hoidnud sobivaid tingimusi rikkalikule elustikule. Pikka aega on valitsenud arusaam, et niidukooslused on Euroopas sekundaarse tekkega ehk nad on kujunenud inimese abiga metsade raadamise järel. Elame ju metsavööndis ja näeme oma silmaga, mis juhtub, kui inimene maastikus ei toimeta. Kohe tuleb võsa jämets. Nii peetaksegi üldjuhul Euroopa päris looduseks sellist metsa, mida me ümberringi näeme. Ma pean sageli ettekandeid, kus ma räägin niidukooslustest ja nende rikkaliku elustiku hoidmise vajadusest ning on pigem reegliks, et keegi ikka tõuseb püsti ja ütleb, et tore ju on. Mis te siin elulikkusest räägite. Aga kas me ikka peame sekkuma looduse tegemistesse ja jõuga neid inimtekkelisi kooslusi säilitama? Las loodus toimetab omaette. Kui pärast viimast jääaega on Euroopa Liidu koos olnud tõepoolest suuremalt jaolt inimestel luua ja hoida on hiljutised teadusleiud toomas meie pärandkoosluste ja nende elustiku pikemasse ajalukku põneva murrangu. Uudsed teaduslikud meetodid võimaldavad piiluda aastatuhandetesse enne viimast jääaega. Igikeltsa all peituva iidse DNA uurimisel on saadud uut informatsiooni selle kohta, millised olid Euroopa maastikud enne, kui inimesed siin laiemalt toimetama asusid. Näiteks 60 kuni 100000 aastat tagasi. Nii on näiteks tuvastatud ka Tartu Ülikooli teadlaste kaasalöömisel Arktika igikeltsa Ast iidset DNAd uurides et enne eelmist jääaega levisid Arktikas õiterohked ökosüsteemid, kus kasvasid meilegi tuttavad, härjasilmad, kellukad ja muud niiduliigid. Kui täna hooldavad niita inimeste kariloomad, siis toona tegid neis maastikes sama tööd suured rohusööjad tarvas karvane mammutmetshobune piisonid, aga ka näiteks Euroopa ninasarvik, kolm liiki jõehobusid ja paljud teised tänaseks välja surnud loomad. Aina kogunevad teadmised suurte rohusööjate arvukusest jääajaeelses ning inimesteeelses Euroopas näiteks. Et võib-olla on just poolavatud kooslused sellised puistide sarnased ökosüsteemid. Suure osa-Euroopa. Ürgne loodus. Enne inimest oli suuri rohusööjaid Euraasia maastik, kes väga palju näiteks Suurbritannias läbi viidud töö põhjal on antud hinnang, et enne viimast jääaega oli seal suurusjärgus 2,5 suurt kabjalist sõralist hektari kohta. See on rohkem kui 125 kilogrammi karilooma hektari kohta, kui arvestada looma keskmiseks suuruseks 50 kilogrammi. Alaskas ja Kirde-Siberis on aga antud hinnang, et viimasel jääajal oli sealsetes mammuti steppides suuri rohusööjaid ligikaudu 88 kuni 100 kilogrammi hektari kohta. Nii võib-olla, et meie niitude elustik on meieni kandunud kümnete ja sadade aastatuhandete tagant ning viimastel aastatuhandetel oleme me oma kariloomadega üle võtnud tänaseks välja surnud suurte rohusööjate ökoloogilise rolli meie maastikest. Lõhe säutsus Aveliina Helm uu-uu.