Rohesäuts. U. Tänavu juulis saime üle pika aja kuulda head uudist lendorava arvukuse kohta. Kuulsime, et lendoravate asustatud elupaikade arvu langus on peatunud, tunud ja pöördumas tõusule. Tõsi küll, see ei tähenda kaugeltki, et lendorav nüüd Eestis heas seisus oleks. Asustatud pesakohti on viimastel aastatel olnud teada ligi 50, nüüd 71. Ja osa sellest suurenemisest tuleb kanda tänavu läbi viidud põhjaliku otsimise arvele. Kuidas lendoravat leida? Esmalt tuleb leida õiget tüüpi mets. Lendorava elupaigaks on haava-kuuse segamets mis peab olema piisavalt vana, et seal leiduks Emmdeegahjustatud haabasid kuhu rähn omale pesaõõne on rajanud ning kuhu seejärel omakorda lendoravad saavad sisse kolida. Lendorav on väga varjatud eluviisiga. Päeviti redutab õõnes ning öösiti toimet kõrgel võras liugleb hääletult puult puule. Nii ei ole inimesele näha ega kuulda pea midagi, mis annaks aimu selle eluka kohalolust. Siiski on olemas viis nendele keste olemasolu kindlakstegemiseks. Nimelt poetavad nad toitu tumis ja pesa puude jalamile talvel kollaseid riisiterasuuruseid pabulaid. Sestap tulebki lendoravate leidmiseks sobivas metsas vanade haavade alused puu puu järel läbi otsida. Pabula jahiks ei passi aga iga aeg. Neid tuleb otsida alates lume sulamisest kuni rohugasvama hakkamiseni. Ehkki enamasti märtsist kuni mai keskpaigani. Hiljem on neid raske leida. Juba üksiku pabula leidmine annab kinnitust et lendorav siin metsas elab. Kui junni saak ühe puu alt on ohtra, võib arvata, et kusagil üleval asubki pesaõõnsus alt vaadates ei pruugi pesaõõs nähagi olla seal enamasti kõrgel ja jääb puuvõra varju. Rohesäutsus Tarmo Tüür U U.